Karolini pereelu| Miks ma rase olemist igatsen



Karolini pereelu| Miks ma rase olemist igatsen
Foto: Shutterstock

Oleme vaikselt teinud uksed lahti järgmisele lapsele, kui ta meie juurde tulla peaks soovima. Esimene rasedus mattus suuresti ärevuse, kannatamatuse ja segaduse sisse.

Selles vaimus meenutan aega, mil alles ootasin meie nüüdseks juba tähtsust täis ja "tahan-ise-kõike-teha" pooleteiseaastast. Aga nüüdseks on sellest järele jäänud pigem ainult helgemad mälestused.

Mu absoluutne lemmikasi raseduse juures oli see, et ma polnud mitte kunagi üksi. Irooniline, sest nüüd annaks ma vahel juuksed ka peast, et hetkeks üksi olla, kuid midagi selles, et kui ma omaette kontoris rabasin, kuskile jalutasin, bussis sõitsin või mida iganes... meenus mulle, et ma ei ole üksinda, ma olen kellegi väga erilisega koos ja naeratus tuli lausa vägisi näole.

Niivõrd sageli läks käsi automaatselt kõhule ja paitas seda. Ma ei saanud arugi, et seda teen, kuid tabasin end pidevalt beebit läbi kõhu paitamast ja see emalik alateadvuse tegu oli mulle tuleviku suhtes julgustavaks märgiks. Ma ei osanud ega teadnud veel emadusest justkui midagi, aga mul oli instinkt teda hoida ja kaitsta esimesest päevast peale.

Uinakud. Ohh, need lõunauinakud. Kuidas ma neid alahindasin, sest nüüd ei tule lõunauinak enamikel päevadel kõne allagi ka siis, kui laps samal ajal magab, sest palju muud vajab tegemist. Olin raseduse ajal pidevalt superväsinud - kui ma päeval lõunaund teha ei saanud, olin õhtuks omadega täiest läbi. Teisel trimestril oli okei, aga just esimene trimester ja viimased 1-2 kuud ma muudkui unelesin. Ja kuidas ma nautisin neid uinakuid, sest tundsin, et teen neid koos lapsega, et see on meie vaikne omaette aeg. Kuna mul on nüüd juba üks laps ees, siis tõenäoliselt väga palju neid õndsaid unehetki järgmise raseduse ajal mulle määratud pole, kuid kui mõni tuleb, siis põõnan õnnejoovastuses.

Seotud lood:

Viimaks, see pidev elevus. "Nüüd on ta juba vaarikasuurune, nüüd juba apelsin ja nüüd juba melon... " Jälgisin raseduseteemaisest telefoniäpist pidevalt, kaugel on areng, mis on talle juurde tekkinud jne. Ja ma nautisin talle riiete ja muu vajaliku ostmist ja kogu see põnevus soo teada saamise ümber. Oeh, rasedus on imeline aeg. Ta on täis ka omajagu vaevusi, kuid võin nendest mõnel muul päeval kirjutada. Peamiselt aga on see üks suur-suur ime ja õnn, mida ei tohiks iial võtta iseenesestmõistetavalt!

Loe veel

Armas ema, kes sa seda teksti lugesid, tuleta ka sina meelde, mida sa raseduse ajast nautisid...

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare