Kartulipuder elu lõpuni?

Jube piinlik lugu juhtus. Tubli mitu aastat tagasi, aga ikkagi. Naine jäi rasedaks. Muidugi polnud mitte see piinlik, vaid hoopis küsimus, mille ma abikaasa esimesel arstlikul läbivaatusel esitasin.

Doktor oli rasedust vereprooviga kinnitanud, mina olin end naisega kaasa pressinud ning istusin tema kõrval sümpaatse doktori vastas. Ning siis see juhtus – ma tegin oma rumala suu lahti: “Mida peaks lähema üheksa kuu jooksul kõige rohkem silmas pidama?”

“Et abikaasa oleks rohkelt värske õhu käes, et tal ei tekiks stressi ja et toitumine oleks mitmekülgne ning tasakaalustatud,” vastas arst.

“Ahaa,” elavnesin ma oma lemmikteemat kuuldes. “Milles see tasakaalustatud toitumine täpsemalt seisneb?”

“Hmm, eks vist ikka tasakaalustatuses,” vastas arst. “Et rase saaks kõike ja piisavalt.”

“Kas ta Aasia toitusid ikka tohib süüa, näiteks Hiina omi, need on vürtsikad ja nii? Äkki tuleks Eesti köögi juurde jääda, noh, kartulipuder ja nii edasi?”

Kuigi ma juba sekundikese hiljem aru sain, et olin hetk tagasi oma näruse elu rumalaima küsimuse esitanud, polnud seda võimalik enam tagasi võtta.

“Hiinas elab ligi poolteist miljardit inimest,” vastas arst. “Mis te arvate, härra Raud, millest sealsed lapseootel emad toituvad? Kartulipudrust?”

Huvitaval kombel kipub toosama loogikaviga ka lastele laienema.