Väikemehe ema Diana Veskimägi mäletab vaid mõnda üksikut korda, mil poeg on maganud kaks tundi järjest. Nimelt magab Otto nii lõuna- kui ööund umbes 40 minuti kaupa. Unejuppide vahele jääb ärkvelolek, millest saadakse üle vahel 10 minutiga, vahel poole tunniga. “Näiteks öösel ronib ta mulle kaissu, siblib natuke ja krutib ennast ümber minu. Mina siis silitan või kussutan, ja nii terve öö. Magame kõrvuti, sest muidu ei uinu ta üldse,” kirjeldab naine.

Kui enamik emasid saab teha pakilisi kodutöid või tööasju lapse une ajal, siis Dianal see ei õnnestu. Muidu seltsiv ja rõõmus põnn ei lepi magades kellegi teisega peale ema.

Milles põhjus?

Alguses arvas Diana, et lapsele teeb muret kõrvavalu. Siis kahtlustas ta toidutalumatust. Ent ei haigusest paranemine ega menüü muutus mõjutanud und. Järgmise suure lootuse pani ema rinnast võõrutamisele, kui laps oli pooleteiseaastane. Kuid muutust ei järgnenud ka siis.

Diana on ära katsetanud kõikmõeldavad asjad: poega süles kussutanud, kõhu­kotis kandnud, õues kärutanud, autos sõidutanud, talle õhtul rohkem ja vähem süüa andnud, teda õhemalt ja paksemalt riietanud, lahtise ja kinnise aknaga uinutanud, last padjaga ja ilma, tekiga ja ilma magama pannud, poissi oma voodiga harjutanud. Vaatamata kõigele tiksub Otto uni ikka kindlas rütmis. Nagu kellavärk.

Mis siis valesti võib olla? “Ma olen lu­genud, et esimene kerge une faas kestab enam-vähem 40 minutit. Otto ei oska sealt justkui edasi minna. Siis tulebki teda aidata, et ta saaks uuesti uinuda,” selgitab Diana. Veel arvab ta, et 40minutilised uinakud on tegelikult hea tulemus. “Kui tagasi vaadata, siis 1. eluaastal magas Otto nii pikalt vaid esimese une, edasi ärkas iga 15–30 minuti järel.”

Iga laps on erinev

Lastepsühholoog Ave Orgulas ütleb Otto lugu kommenteerides, et omamoodi unega mudilasi on alati olnud. Ta lisab, et laps peaks oskama ennast ise magama aidata umbes kolmeaastaselt. Sinnani jõudmine sõltub aga närvisüsteemist.

“Kui lapse erutusprotsess on tugevam kui pidurdusprotsess, on ta vastuvõtlikum välistele ärritajatele: häältele, temperatuuri muutustele, liigutustele. Näiteks liigutab ta kätt ja juba ärkabki. Otto uni muutub iga 40 minuti tagant pindmiseks ehk tekib unenägudega faas, mille peale ta ärkab. See laps, kelle närvisüsteemis on erutus ja pidurdus tasakaalus, suudab ennast ise unenägude faasist uuesti sügavasse unne aidata,” sel­gitab Orgulas.

Psühholoog ütleb, et selles vanuses lapse puhul pole vaja enam iga ärkamise peale reageerida. “Lapsed liigutavad, häälitsevad ja küsivad vahel juua isegi läbi une. Iga ema peaks tunnetama, kus on vahelesegamise piir.”

Samuti peab psühholoog tähtsaks oma voodit. “Mingi osa uneajast võiks laps olla enda voodis. Tõsi, nii kolme lapse emana kui psühholoogina ei näe ma kaisusmagamises midagi halba. Ent seda ei peaks kinnistama. Suund on ikka sinnapoole, et ühel hetkel magab laps oma voodis.”

Unekoolist polnud abi

Seda, et lapsed on erinevad, kinnitab ka Diana kogemus. “Otto vanem vend Egon (14) ja õde Kendra (8) polnud algul samuti “väga magajad tüübid”, kuid umbes aastaselt läks kõik paika. Polnud nii, et lõunaund ei saanud magatud. Äkki oleksin pidanud Otto kohe alguses jätma üksi voodisse nutma?” arutleb ta. “Samas pole ma kindel, et vägisi oma tahet peale suruda on õige.”
Diana on proovinud ka unekooli. “Aga Otto ei ilmutanud üldse mingeid magamise märke. Täiesti vastupidine reaktsioon oli – ta läks järjest erksamaks, tahtis hoopis voodis mängida,” kirjeldab ema.

Ave Orgulas unekooli meetodit ei poolda. “Kui laps nutab, on nutul kindel põhjus. Mina leian, et on halb oma käitumisega lapsele öelda, et tema põhjus ei ole küllalt tähtis – saa ise hakkama. Ma arvan, et laps võib nutta, aga vanema süles või vähemalt nägemisulatuses. Nii aitab laps ennast ise magama, kas või nutuga, ent turvaliselt. Mitte nii, et vanem on minutite kaupa ära ja uks on vahelt kinni.”

Orgulas ei suuda kuidagi aktsepteerida ka oksendamist või minestamist, mida on unekooli puhul normaalseks peetud. “Nii tuleb psühholoogidele ainult kliente juurde. Magamine on ju samasugune põhivajadus nagu söömine. Kui laps rinnapiimast välja kasvab, ei anna keegi talle kohe lihakäntsakat kätte, et palun, siin on su söök! Iseseisvalt uinuma õppimine on samasugune järkjärguline protsess nagu tavatoidule üleminek.”

Usalda ennast ja küsi nõu

Ave Orgulas rõhutab, et kindlasti peab lapse päevakava olema selline, mis teda piisavalt väsitab. “Näiteks tuleks iga ilmaga käia õues – ei ole halba ilma, vaid valed riided. Igaks juhuks tasub ka kontrollida, kas lapsel pole hingamist takistavat adenoidi. Sel puhul tekib une ajal kehas hapnikupuudus, mis ajab lapse üles.”

Mõnel juhul on lahenduseks öine pissitamine. “Kui laps on harjunud päeval potil käima, ei pruugi ta tahta ka öösel mähkmesse pissida. Uriini kogunemine põide põhjustab aga ebamugavust.”
Kui üldised soovitused, mida vanem on pikema aja vältel proovinud, ei toimi, soovitab psühholoog küsida nõu spetsialistilt. “Ei ole nii, et kõikide laste puhul aitab üks kindel reegel. Vahel on emal-isal vaja lihtsalt teada, et vanuseliselt ongi kõik õige. Kuid alates 3. eluaastast ei saa enam nii öelda. Ja mida kauem probleem kestab, seda keerulisem on seda lahti harutada. Mõnikord võib põhjus peituda ema ja lapse vahelises peenes keemias, mille kõiki nüansse ei ole võimalik kirjutada lahti üheski raamatus ega ar­tiklis.”

Vabane stressist

Kui te nüüd arvate, et Ottole ei meeldi magada, siis kaugel sellest. “Talle kohe väga meeldib. Piisab kutsumisest: “Lähme magama!” ja Otto on viuh magamistoas, sätib end rõõmsa näoga teki alla ja ootab,” kirjeldab Diana. Vanema venna-õe magama saamisega olevat kaasnenud alati pikem trall.

Lisaks võiks arvata, et hakitud une tõttu on laps väsinud ja viril. “Aga ei! Hommikul ärgates on ta rõõmus ja reibas ning päeval heas tujus. Ta pole klammer­duja tüüp, see kompenseerib palju,” kiidab ema.

Küsimusele, kas muidu rõõmus laps on märk, et tegelikult on kõik korras, või annavad halva une tagajärjed tunda hilisemas eas, pole psühholoogidel ühest vastust. “Mõningatel juhtudel võib pikaajaline normist vähem magamine põhjustada käitumisprobleeme või keskendumisraskusi. Kuid kas need üldse ilmnevad ja millal, on väga individuaalne. Seepärast võiks iga lapsevanem olla võimalikest mõjudest teadlik, kuid mitte elada nende hirmus,” leiab Ave Orgulas.

Diana soovitab uneraskusi võtta kui osa lapse kasvamise protsessist. “Alguses otsisin põhjust ja lahendust ning olin väga stressis ja väsinud. Eriti sellest, et miski ei mõjunud. Ka Otto oli siis rahutum ja närvilisem, tahtis palju süles olla. Kui olukorraga leppisin ja ennast vastavalt kohandasin, läks hoopis kergemaks,” ütleb naine.