Kas on ikka hea ühe- ja kaheaastaseid omapead mängunurka lasta või nädalavahetuseks vanaema juurde jätta?


Kas on ikka hea ühe- ja kaheaastaseid omapead mängunurka lasta või nädalavahetuseks vanaema juurde jätta?
Scanpix/PantherMedia

Mänguplatsil ronimine? Üksi vanaema juurde ööseks jäämine? Kas see on ühe-kaheaastasele lapsele jõukohane? Aga miks üks laps ei võiks kannatlikum olla? Sina ja laps näete asju erineva pilguga. Proovi siis teda mõista ja vajadusel aidata.

Kas vaevu kaheaastane suudab kannatlikkust õppida või on tegemist järjekordse "kohutava kahesega"?

Lapse seisukohast:
1 aasta ja 10 kuu vanusel Lucal on täiesti ükskõik, et emme tahab telefonis maksunõustajaga rääkida. Tema tahab emmet kallistada. Kohe, mitte viie minuti pärast. Sest viis minutit võib olla neetult pikk aeg.

Vanema seisukohast:
Luca ema on ärritunud. Laps süles märkmeid teha on päris raske. Kas kaheaastane võiks mõnest asjast juba aru saada? Mida rohkem Luca sikutab, seda rohkem ema ärritub. Kuni Luca hakkab nutma. Ja ema peaaegu ka.

Asjatundja seisukohast:
„Kuni kaheaastasel lapsel ei ole samasugust ajatunnetust nagu täiskasvanul," ütleb pedagoog Knobeloch. „Nende jaoks on juba suur saavutus see, kui nad suudavad 15 minutit iseseisvalt tegutseda." Alles pärast teist sünnipäeva hakkab lastel tekkima ettekujutus sellest, kuidas ja kui kaua asjad kulgevad. Teisest küljest, „Kaheaastane võib aru saada ka sellest, et tema ei ole alati tähelepanu keskpunktis." Ja et asju on võimalik veidi edasi lükata.

Seotud lood:

Sobiv lahendus: kaasa kannatamatu tegelane oma tegemistesse. Kui Luca saab oma mängutelefoni või vana mobiiltelefoni, saab ta ka telefoniga rääkida. Või kui kaheaastane peab söögiaega veel tervelt 15 minutit ootama, võib ta aidata lauda katta ja samal ajal koos emaga laulda. Ja kui nälg hakkab tõsiselt näpistama, võib süüa eelroaks õunaviilu.

Kui on plaanis üheaastane nädalavahetuseks vanaema juurde jätta

Lapse seisukohast:
Veidi üle aasta vanune Rivo tunneb, et miskit on toimumas. Emme räägib pidevalt vanaemast ja vaatab teda samal ajal tõsise pilguga. Mida teha? Kõige kindlam on emmet mitte silmist lasta.

Loe veel

Vanema seisukohast:
Rivo esimesel sünnipäeval sai kingituse ka tema ema: vautšer nädalalõpuks spas. Koos abikaasaga, kuid ilma lapseta. Rivo saaks jääda vanaema juurde. Vanemad unistavad ammu ka ühest rahulikust restoranikülastusest ja kahekesi olemisest. Aga kas Rivo saab sellega hakkama? Kas tema side vanematega mõraneb? Kas me tohime nii egoistlikud olla?

Asjatundja seisukohast:
„See, kas üheaastane sellise lahutamise üle elab, sõltub mitmest tegurist,” ütleb Düsseldorfi ülikooli arengupsühholoogia professor Gabriele Gloger-Tippelt. Esiteks ema-lapse suhe: kui ema on olnud Rivo jaoks siiani usaldusväärne ja armastav, siis on nende vahel tõenäoliselt tekkinud turvaline side, nagu ütlevad spetsialistid.

Sellisel juhul on lahutamine hetkeks valus, kuid laps teab, et ema tuleb tagasi. Teiseks temperament: tugevatel, uurijanatuuriga lastel on lihtsam kui neil, kes reageerivad muudatustele tundlikult. Kolmandaks: mida paremini Rivo vanaema ja tema kodu tunneb, seda paremini ta end seal tunneb. Ja kõige olulisem: mida kindlamad on ema ja isa oma otsuses, seda paremini tunneb end ka laps.

Kui laps tunnetab vanemate juures hirmu ja südametunnistuse piinu, mõjub see temale nagu ähvardus: kui emme ja issi muretsevad, on nende tegu järelikult halb. Psühholoog soovitab: Alusta tasapisi. „Ema võib koos Rivoga näiteks vanaema juures ööbida. Kui tegemist on tuttavate asjadega, näiteks oma voodiga, mõjub see rahustavalt.” Kui vanematel on ikkagi kõhklused, tuleb spa edasi lükata. See on samal kohal ka aasta pärast. Ronimine, kiikumine, rippumine - kui ohtlik on mänguplats?

Lapse seisukohast:
Stellal (1 a 7 k) on uus hobi: tema enda keha. Mida kõike selle imeasjaga teha ei saa! Lõpuks on käed piisavalt pikad, et liumäe redelist üles ronida. Kas pea hakkab jälle mõnusalt ringi käima, kui pea alaspidi rippuda? Ja mis juhtub, kui ronida kiigelaua keskele?

Vanema seisukohast:
Stella isa on jookseb sinna-tänna: kus kõik tema tibuke endale viga teha võib! Ta tahab pidevalt appi rutata. Kui lapsega midagi juhtuks, hakkaks ta ennast süüdistama. Teisest küljest, kuidas saab Stella oma keha ja piire tundma õppida, kui ta asju ise järele ei proovi?

Asjatundja seisukohast:
Liikumine ja vaimne areng on väikelaste puhul tihedalt seotud. Sporditeadlane ja raamatute autor Renate Zimmer annab nõu: „Väikesed lapsed peavad saama asju ise teha, sest vaid nii kujuneb välja nende motoorika." Liigne muretsemine toob kaasa vastupidise tulemuse: laps muutub ebakindlaks, kartlikuks ja kohmakamaks kui eakaaslased.

Ole kohal, kuid sekku alles siis, kui laps satub tõsisesse ohtu. Tähtis: ära karju paanikas olles lapse peale - muidu kukub ta ehmatusest kiigelt maha. Ütle talle selgelt ja konkreetselt „Aitab!". Pärast selgita talle rahulikult, mis oleks võinud juhtuda.

Samamoodi ei ole hea ettevaatlikumaid lapsi pidevalt tagant utsitada. Otse vastupidi, ütleb Renate Zimmer: „Kui laps on tagasihoidlikum, on sellel oma põhjus - ta tunnetab ise, et ei ole veel valmis." Põhimõte on: anna lapsele aega ja näita vajadusel, kuidas teised sama asja teevad. Lapsel on liikumist kõige parem vaadata omavanuste pealt.

Podcastid
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare