Kas on kiiret lasteaeda? Varajase sotsialiseerumise varjuküljed

Muidugi tähendab see, et esi­algu tuleb minna tööle poole kohaga, jagada lapsehoidu vahetustega tööl käiva mehega ning vajadusel kasutada ka vanaema abi. Kuid Elen on veendunud, et pikk päev suures kollektiivis mõjub lapsele halvasti. “Laste­aias saab laps juba väga varakult tunda, et see, mida ta tunneb ja tahab, pole kuigi tähtis. Võib juhtuda, et seetõttu on ta hiljem võõraste olukordade ja inimeste suhtes kartlikum.”

Praeguses Eestis ollakse siiski valdavalt usku, et pärast vanemahüvitise lõppu ehk siis lapse poole­teiseaastaseks saades on loomulik panna laps aeda. Emad, kel on vaja tööle minna, lohutavad end mõttega, et pole hullu, õpibki laps teiste seas toime tulema ja saab edaspidises elus paremini hakkama.

Seda hoiakut toetab praegune vanema­hüvitise ja lastetoetuste süsteem, mille üks eesmärke on ilmselt ka see, et naised naaseksid võimalikult kiiresti tööturule.

Mida väikelaps tegelikult vajab?

Kui aga vaadata lasteaialapse elu lähemalt, pole see kerge. Varane ärkamine, tihe päevakava, kella pealt kavandatud söömine-magamine, palju planeeritud tegevusi, pikk päev kodust ja lähedastest eemal. Kõik see paneb proovile isegi täiskasvanu vaimu ja füüsise, mis siin rääkida paariaastasest.

“Me keegi ei jaksa esmaspäevast reedeni oma sõpradega aktiivselt aega veeta,” märgib Henriku ema Helen. “Endalgi on hommikuid, mil mõtled, et ei taha tegelikult tööle minna. Kolm aastat, mis seadus lubab lapsega kodus olla, pole niisama antud.”

Helen usub, et sel ajal on lapsel vaja olla koos emaga, et end turvaliselt tunda ja et varajane stress võib avalduda hiljem. Ta meenutab oma kooliaega: “Kui 1. klassi läksin, panin tähele, et lapsed, kes polnud lasteaias käinud, olid rahulikumad. Muidugi ei saa üldistada, aga mäletan, et lasteaiast tulnud olid küll julgemad, aga ka rahutumad, agaramad tõuklema või teisi kiusama.” Ja Elen pole selliste tähele­panekutega üksi.

Oliver James, Suurbritannia kliiniline lastepsühholoog, on Eleniga sama meelt. Raamatus “Kuidas neid mitte untsu keerata” kirjutab ta, et laste massilise sõimepaneku taga on vildakas uskumus, et alla kolmeaastased vajavad ja naudivad eakaaslaste seltsi. Tema sõnul on lapsele kontrollimatu melu asemel vaja hoopiski ühe kindla, tundliku ja vastuvõtliku täiskasvanu jagamatut tähelepanu. See inimene võib olla ema, kuid võib olla ka isa.

“Ma olen hädas”-hormoon

Tallinna lastehaigla kliiniline lapse­psühholoog Kai Teeäär peab praeguse laste­aia suurimaks puuduseks rühmade suurust. “Lapse järele küll vaadatakse, kuid tema emotsionaalsed vajadused on sageli tähelepanuta,” nendib ta. “Paraku ei suuda vähesed täiskasvanud, kes laste­rühmas töötavad, jagada end paljude väike­laste vahel.”

Varase lasteaeda- või sõimepaneku vastu on mõndagi öelda ka teadusuuringutel.Emotsionaalse turvatunde puudus mõjutab otseselt laste seisundit. Uuringud on näidanud, et emast eemalolek muudab väikelapse kehas kortisoolisisaldust. See on hormoon, mis paisatakse verre, kui inimene tunneb end ähvardatuna. Turvatunde puuduse all kannatavatel lastel ning neil, kes on agressiivsed ja sõnakuulmatud, on avastatud korduvalt ebanormaalselt suur kortisoolisisaldus. See on märk, et laps on hädas.

Psühholoog Oliver James kirjutab kaalukatele uurimustele viidates, et kui laps esimest korda lastekollektiivi viiakse, kasvab kortisooli hulk, ja see võib olla tavatult suur veel kuid hiljemgi. Häiritud hormoonisisaldus võib põhjustada depressiooni ja kartlikkust või väljenduda selles, et väikelaps hakkab käituma agressiivselt ning muutub sõnakuulmatuks.
Mida nooremas eas ja mida pikemat aega alla kolmeaastane laps on sõimes – ja mida kehvema tasemega on seal pakutav hooldus –, seda suurem on oht, et tal kujuneb välja kortisooli hulga kõrvalekalle, agressiivsus ja sõnakuulmatus ning et ta kannatab sisemise ebakindluse all.

Tihti haiged

Väikelaste vanemate hulgas levib legend, et viid lapse aeda ja rütm on kindlustatud: nädal aias, kolm kodus. Elen arvab, et lasteaiaga kohanevate laste sagedane haigestumine pole ainult viiruste süü. “Ehk on seal mängus ka psühholoogiline külg, et nad nii vastuvõtlikud on?” arutleb Henriku ema.

Kai Teeäär on samuti seisukohal, et pidev stress nõrgestab immuunsüsteemi. “Lapsed on kollektiivis sageli ülestimuleeritud – surutud olek, lärm ja kiirelt vahelduvad muljed väsitavad. Sagedane põdemine, kuigi nii levinud, ei ole loomulik nähtus. Laps hakkab oma vajadustest rääkima kehaliste kaebuste keeles. Tihedate haigestumiste taga on vaja julgeda näha lapse rahuldamata vajadust turvalise läheduse järele.”

Aga sotsialiseerumine?

Arvamus, et kuni kolmeaastased lapsed vajavad omaealisi mängukaaslasi, on tõest kaugel, väidab psühholoog Oliver James. Väikelaps on emotsionaalselt ebaküps ja seetõttu on mõistetav, et teised mudilased on talle peamiselt nuhtluseks – nad krabavad tema mänguasju, tõukavad ning kisavad. Neil ei ole veel piisavalt sisemisi ressursse, et teha vajalikul määral koostööd.

Ka Elen on veendunud, et alla kolmeaastane laps pole küps sotsialiseeruma. “Pooleteise­aastased ei oska veel ennast väljendadagi. Isegi kui 3–4aastasega külla mängima minnakse, siis tavaliselt vaid 2–3 tunniks, sest on näha, et laps ei taha ega jaksa külas olla tervet päeva. Nii väikesed ei suuda hommikust õhtuni tegevuses olla.”

Mudilasel pole lasteaias ka oma nurgakest tuttavate asjadega, arutleb Elen. “Kaaslased müravad ja jooksevad, keegi tungib pidevalt su isiklikku ruumi. Selleks, et laps saaks ühiskonnas ja inim­suhetes hästi hakkama, on talle vaja õiget, sammsammulist sotsialiseerumise mudelit. Laste­sõimes on lapsed paraku sageli suure pinge all ja stressis.”

“Umbes pooleteiseaastane laps märkab üha enam ema puudumist,” selgitab Kai Teeäär, toetudes psühhoanalüütilisele arengukäsitlusele. “Ta hakkab otsima aktiivset kontakti kõrgemal psüühilisel tasemel. Asja näitamise, ulatamise või valveta jätmisega püüab laps pälvida tähelepanu ja saavutada kontrolli.”

Vanuses 1,5–3 aastat on lapsel väga haavatav periood. “Kui ta varem tajus oma kõikvõimsust, terviklikkust, siis nüüd on ta eriti tundlik, sest sõnu on vähe,” kinnitab Kai Teeäär. Laps otsib mõistmist, kinnitust ja juhtimist. Hirm saada mahajäetud või kogeda vanema rahul­olematust paneb ta kuuletuma. Hüljatustunne kutsub esile viha. Tundlikkus kiituse ja laituse suhtes suureneb.

“Sel perioodil on lapse jaoks hirmutav jääda ilma armastatud inimesest,” ütleb psühholoog. “Ta vajab lähedust, armastust, kiitust ja tähelepanu, reeglite olemasolu ja teatud määral enesekontrolliga hakkama saamist.”

Millal siis on õige aeg?

Kai Teeääre sõnul ei saa lastekollektiivi mineku alguse üle otsustamisel lähtuda üldistest soovitustest. Pered teevad selle otsuse lähtuvalt oma majanduslikest võimalustest, ent kindlasti tasub arvesse võtta ka lapse eripära ning arengulisi vajadusi. Kui on võimalik, võiks lapse aeda minekut lükata edasi kuni tema kolmeaastaseks saamiseni.
Oliver Jamesi hinnangul kasvavad end kõige turvalisemalt tundvad alla kolmeaastased lapsed sõime asemel kodus. Kuid tähelepanu – seda juhul, kui ka ema on rahul ja õnnelik. Kui emal pole lapse jaoks aega või ta on kodus närviline ja depressiivne ning igatseb tagasi tööle, siis on targem leida hoidja.

James soovitab lapse hooldajat valides pidada silmas läheduse printsiipi: isa on parem kui vanaema, kes on parem kui hoidja, kes on parem kui päeva­hoid, mis on parem kui lasteaed. Ja hoidja valimisel tuleb lähtuda mõistagi vastutusvõimest – napsulembese isa või teleka ees passiva vanaema korral oleks kahtlemata parem valik pädev lapsehoidja.
Ka Eesti psühholoogid puutuvad üsna sageli kokku olukordadega, kus vanem on küll lapsega kodus, kuid on hõivatud tööde-toimetustega.

“Lapse vajadus olla lähedal ja märgatud jääb sel juhul rahuldamata,” nendib Kai Teeäär. Ta ei pea last toetavaks ka olukorda, kus hoidjaks on vaheldumisi erinevad täiskasvanud, kel pole piisavalt aega või oskust anda lapsele jagamatut tähelepanu ja tema tunnetega toime tulla. Nii süveneb lapse ebakindlus, sest reeglid muutuvad pidevalt. Sel juhul tasuks valida püsiv rutiin ja selged nõudmised, antud juhul siis lasteaed.

Kuidas aga aru saada, et lasteaed on väikelapsele liiast? Kai Teeäär ütleb, et hoiatussignaaliks võib pidada väga tugevat lahutamiskartust. “Ka unehäireid ning käitumis- või terviseprobleemide teket. Sel juhul pidage nõu lastepsühholoogiga.”

Paljud emad on sunnitud pärast emapalga lõppu tagasi tööle minema, et pere sissetulek ei kannataks. Elen arvab, et tema ei oleks pooleteiseaastase lapse juurest täiskoormusega tööle naastes õnnelik. “See tähendaks lapse aeda panekut. Mõtleksin iga päev, kuidas tal seal läheb. Ma arvan, et raha ei kompenseeri pinget. Ent ma mõistan neid, kes seda teevad. See on sageli reaalsuse surve: vanavanemad käivad tööl ja hoidjat palgata pole odav.”

Aastase poja emana on ta paraku märganud ka teist motiivi. “Vanemad tahavad lapsi juba esimesest elupäevast alates üliedukaks arendada. Sageli ei ole lasteaeda panek tingitud sellest, et ema peab tööle minema, vaid just arendamise soovist. Kui võrrelda, mismoodi laps saab kodus olla ja mismoodi ta peab olema lasteaias, siis kodus ei taha laps kunagi nii palju mängida ja joonistada. Tegelikult ta ei jaksa, kuid lasteaias on sunnitud,” arutleb Elen ja küsib: “Miks me üritame ühiskonna survel vormida juba maast madalast kindlate omadustega inimesi, ehkki me veel ei tea, millised anded neil avanevad? Laskem lastel olla lapsed!”

Paraku on tõsi seegi, et emasid, kes saaks vabalt valida, kas jääda lapsega koju või naasta tööle, on Eestis väga vähe. Ja süüdi pole selles tihti vanemad, vaid riigi nukker olme ja jäigad prioriteedid. Kel aga tekib valiku­võimalus, võiks enne otsuse langetamist “nõu pidada” Oliver Jamesi raamatuga.

Liiga varane kooliharidus pärsib edukust

Suurbritannia lastepsühholoog Oliver James kummutab müüdina levinud väärarusaamad lapse varase sotsialiseerumise võimest ja vajadusest.

● Vanemad eeldavad oma huvidest lähtuvalt, et mida kiiremini õpivad väike­lapsed enda eest hoolitsema, seda paremini suudavad nad hiljem toime tulla erinevate olukordade ja inimestega. Tegelikult on vastupidi: väikelaste jätmine võõraste või osavõtmatute inimeste hoolde kahandab oluliselt nende võimet inimestega suhestuda ning iseseisvuda.

● Liiga varane sõimepanek muudab lapsed ebakindlaks, klammerduvaks või jonnakaks. Varane iseseisvumisnõue võib kaasa tuua püsiva hirmu teistest sõltumise ees ning kalduvuse luua hilisemas elus nn tühje suhteid.

● Enamiku laste puhul ei pea paika, et nende vaimsed võimed – kõne, lugemisoskus, arvutamine – edenevad, kui õpetusega vara pihta hakata. Tegelikult pärsib liiga varane kooliharidus soorituse edukust.

Allikas: O. Jamesi “Kuidas neid mitte untsu keerata” (Tänapäev 2011)