Kasvataja kaitseks
Tallinna Rõõmutarekese õpetajad Kaja Jakovlev ja Urve Kortin on alates praktikaajast töötanud samas paigas, mõlemad üle kahekümne aasta. “Kui ma 1983. aastal kasvatajaks tulin, oli pilt hästi ühesugune: 28 kolmeaastast last, kõik pruunides sukkpükstes ja virilad,” meenutab Urve. Nüüd on olukord mõistagi teine.
Kõige suurema muutusena toovad õpetajad üksmeelselt välja selle, et lapsed on muutunud julgemaks. Aga ka agressiivsemaks. Enne ei tulnud lasteaias nii palju löömist ette kui nüüd.
Üheks muutuse põhjuseks on kasvatajate meelest see, et lastel lubatakse valimatult telekat vaadata, samas kui kõik ekraanilt näidatav pole üldse lapsesilmadele mõeldud.
Teiseks on nüüd kõigil kohutavalt kiire. Mudilane tuuakse vupsti lasteaeda ning vanemal pole tihtilugu mahti head aegagi öelda. Lapsele järele tulles käib kõik jälle välgukiirul: vutt-vutt-vutt riidesse ja minema. Ja nii kõik lasteaia-aastad järjest.
Kolmandaks on aias viibimise aeg pikemaks muutunud, sest vanemad teevad kauem tööd. Praegu leidub igas lasteaias hoolealuseid, kes veedavad kodunt eemal terve päeva, kella seitsmest hommikul seitsmeni õhtul.
Tallinna lasteaia Kraavikrõll õpetajad Signe Pihlak ja Piret Randmäe on mõlemad ametis olnud kolm aastat. Tõtt-öelda pole neil endagi lasteaiamälestused veel päriselt tuhmunud. Piret näiteks mäletab täpselt, kuidas talle sõimerühmas üldse ei meeldinud! Hiljem oli aga vahva.
Praegused lapsed protesteerivad lasteaeda mineku vastu peamiselt harjumise perioodil, kui emme käekõrval. Pärast on vaat et vastupidi – ei saa õhtul kuidagi koju. Raskem on kohaneda nendel, kelle senine kodune elu on olnud lasteaiareœiimist tublisti erinev – kas sai laps palju arvutiga mängida või telekat vaadata.
Kuldne reegel: rääkige suu puhtaks!
Signe ja Piret nendivad, et emad-isad, kes algusest peale lasteaia-asjade vastu huvi tunnevad, jäävadki tavaliselt kasvatajaga lähedasse kontakti. Samas leidub vanemaid, kes esimesel korral ilma igasuguse sissejuhatuseta küsivad: millal hakatakse tähti õpetama? Teised aga ohkavad: lapseke nii väike, teie aga juba õpetate matemaatikat. Kuigi lasteaias ei tehta sugugi udupeeneid tehteid, vaid võetakse läbi kõige lihtsamad algtõed.
On vanemaid, keda ei huvita kuigivõrd lapse areng, vaid peamiselt see, et tema käitumine oleks korras. Sellest on lasteaednikel siiralt kahju. Õpetajad peavad kasulikuks üht moodsa aja leiutist – arenguvestlusi vanematega. Emad-isad ootavad tagasisidet ja arenguvestlus on selleks üks paremaid võimalusi. Eelmisest aastast alustati sellega ka Kraavikrõlli lasteaias. Teade pandi infotahvlile välja, kuid… millest puudu tuli, oli vanemate huvi. Signe 12-lapselisest tasandusrühmast tuli rääkima vaid kaks vanemat, samasugune oli tulemus Pireti 20-lapselises rühmas.
Kodused probleemid peegelduvad lasteaias
Kodune elu peegeldub lasteaias selgemalt, kui see mõnele vanemale meeldiks – alates pisiasjadest ärevust tekitavateni. See on veel naljaasi, kui laps rühmas demonstreerib, kuidas tema isa, jalad lauale visatud, teleka ees lösutab. Pisike jäljendab ju vanemaid kõiges! Mudilased räägivad palju pidudest ja reisidest ning kohe on näha, et lapsed, kes on nädalalõpu nelja seina vahel veetnud, on välja elamata.
Eriti tähelepanelikuks muutuvad õpetajad siis, kui mõne lapse pere on lagunemas. Lahkuläinud vanemate järeltulija käitumine muutub kohe, ta ei leia kuidagi asu ning ootab rohkem hellust. Selline laps kipub sageli kasvatajale “emme” või “vanaema” ütlema. Tal võib tekkida suhtlemisvaegus, sest omavaheliste suhete klaarimise kõrvalt ei panda võsukest tähele. Mõni laps on lihtsalt kurb ja endassesulgunud, teine muutub vägivaldseks.
Isegi kui õpetaja täpselt ei tea, mis olukord kodus valitseb, torkab muutus teravalt silma. “Kui lapse hingepeegel on katki tehtud, siis on kõik,” nendib Kaja. Kuna lahutusi on tänapäeval rohkem kui kunagi varem, oleks kasvatajatel hädasti vaja koolitust, kuidas sellisel juhul toime tulla. Sama kehtib olukorra kohta, kus lapse lähedane sureb.
Liiga palju küsimusi, millele tegelikult peaksid vastama vanemad, jääb õpetajate õlule. Miks issi ja emme kogu tee lasteaeda tülitsesid? Miks emme täna ära minnes ei lehvitanud? Kasvataja, mu õde on haige ja ta sureb varsti ära!
Kui peres toimuvad suured muutused, on laps sageli riiakam või emotsionaalsem. Selline laps võib pöörduda ühtäkki õpetaja poole ja öelda: “Kas tead, mina ei saanud üldse aru, et emme ja issi enam läbi ei saa!” Kui kodus leiab aset sündmus, mis võib last mõjutada, tuleks lasteaias sellest kindlasti rääkida, leiavad lasteaednikud üksmeelselt.
Tunnusta oma lapse õpetajat!
Mis puudutab tunnustust ja tähelepanu, siis kasvatajatele jagub seda siiani liiga vähe. Kui koolis saavad õpetajad esimesel koolipäeval või õpetajate päeval enamasti ikka lilli, siis lasteaias pole see iseenesestmõistetav. Nii tulebki põhiline ning sageli ainus tunnustus lapselt, kes käed kasvatajale kaela ümber põimib ja sosistab: “Sa oled nii hea!”
Lasteaiatöötajad ei pelga välja öelda, et ehk on tegu suutmatusega n-ö tasuta teenust hinnata. Tasuta polegi liiga palju öeldud, sest umbes 500 krooni, mille eest last kuu aega hoitakse, õpetatakse, valvatakse ja toidetakse, ei ole suur raha. Võrrelge seda või lapsehoidjate kuutasudega!
Ja millal te viimati lugesite või kuulsite mõnest vahvast kasvatajast? Õpetajatest, arstidest küll... Kasvataja aga, kes Eesti keskmisest tublisti väiksema palgaga päev läbi paarikümne jõnglase elu, tervise ja hea käekäigu eest seisab, kehastab liiga paljude vanemate jaoks tavalist klienditeenindajat.
Lasteaiaõpetajad ütlevad kui ühest suust, et vanemad võiksid lasteaiaga rohkem koostööd teha ja aktiivsemad olla. Samuti ei maksa arvata, et lapse ainus arendaja ongi lasteaed, kelle kaela kõik ülesanded veeretada. Ka kodus tuleks tähti uurida, numbreid õppida ja huvitavaid jutte arutada. Lapse pealt on selgelt näha, kas temaga kodus tegeldakse või mitte.
