Keelata või mitte?

"Praegu ei mäletagi, mis sodi meil kõike kodus oli," meenutab Anna isa Artur Borissenko.

"Osa asju viisime keldrisse, osa viskasime lihtsalt minema. Konspektid lendasid prügimäele. Totrad raamatud läksid sama teed. Ja palju muid mõttetuid asju... Raamatud tõstsime kõrgemale ja toppisime lähestikku riiulisse kinni. Ise ei saa ka enam hästi kätte."

Köögis said kausid-kahvlid-maitseained ja kõik muu selline lapsele kättesaamatusse kõrgusse tõstetud. Kraanikausialuses kapis aga, kus teised prügikasti hoiavad, on nende peres koht kodukeemial. Taba ees, võti kõrgel.

Ennekõike turvalisus

Korter sai ka turvapistikud, töötoas paiknev arvuti tõsteti kõrgemale, kapiuksed pandi kummiga tugevasti kinni ning arvutijuhtmed klambritega kokku.
Kõigest hoolimata õnnestus nüüdseks juba kolmeaastasel Annal jagu saada ühest raamaturiiulist. Kaks-kolm raamatut hävis, paljud jäid kaantest ilma. Samuti sai tüdruk tunda, mida tähendavad kuum ahi ja triikraud. Praegu käib Anna sellistest asjadest kaarega mööda. Kiikab silmanurgast.

"Keelamist ei kuulanud ta alguses üldse. Karjusime. Nüüd püüame eelkõige selgitada. Ja ikka juhtub, et laps saab mõne talle mittevajaliku, kuid meile tohutult vajaliku ja õrna asja kätte," nendib Artur Borissenko. Ta tunnistab, et tegelikult on ka vanemad ise õppinud. Eelkõige hoolikust. "Kui midagi on vaja ära panna, teed seda kohe ja nõuad sama ka teistelt."
Osa vanemaid alustab asjade kõrgele tõstmist ja kappi peitmist juba siis, kui laps hakkab roomama. Aga kuna keegi ei saa elada keskkonnas, mis on sisustatud vaid väikelastele sobilike asjadega, tulevad mängu keelud. Mida, kui palju ja kuidas keelata? Jutt käib väikelapsest, keda paelub kõik, mis on huvitav. "Kallist ja väärtuslikust" või "ohtlikust" ei tea ta midagi.

Asjad peitu ja rahu majas?

"Kõiki asju lapse käeulatusest ära panna pole parim lahendus. Sel juhul otsustab vanem lapse eest ega lase tal õppida oma soove ja kiusatusi kontrollima. Seda oskust läheb aga elus vaja," selgitab lastepsühholoog Ruth Raielo. "Päris keeldudeta hakkama ei saa, kuid piire tuleks seada olulistes asjades - kui laps võib ohustada ennast või teha haiget teistele."
Lapse kasvatamise kuldreegel ütleb, et täiskasvanud peaksid esitama ühesuguseid nõudmisi. Piire seades võiks aga kaaluda, mis on kõige tähtsam (nt sõiduteele tohib minna ainult ema käekõrval; pliiti ei või katsuda, sest see võib käe ära põletada).

Arvestage ka, et kõige ohutum on väikelapsel vanemate läheduses. Suurem on õnnetuste tõenäosus siis, kui laps on väsinud, näljane või haige. Samuti juhul, kui vanem on tööga üle koormatud või millegipärast mures. Palju õnnetusi juhtub ka kodust eemal olles.

Vähem keelde on parem

Raielo sõnul võiks keelde-käske lapsele esitada nii vähe kui võimalik. Kodu, kus elab väikelaps, ei saa kogu aeg olla korras ja seatud. Keelata ei tohiks lapse püüdeid millegagi ise hakkama saada, kuigi nende tulemus ei tarvitse algul vanemaid rõõmustada.

Kui lapse ettevõtlikkust pidevalt piirata, võib see hiljem põhjustada passiivsust ja huvipuudust. "Väikelaps on võimeline mõistma järjekindlalt esitatud keelde. On oluline, et vanem ise usub keelu-käsu vajalikkust ja esitab seda tõsiselt - pöördub lapse poole, vaatab talle otsa, vajadusel takistab teda kinnihoidmisega.  Muuseas esitatud keelud ning rohked piirangud, eriti kui vanem nende järgimist ei kontrolli, kaotavad lapse silmis kiiresti oma tähtsuse," räägib Raielo.

Samuti peavad keelud olema lühidad ja täpsed, sest väikelaps ei suuda tähelepanu pikale jutule koondada. Hea on nõudmist ka lühidalt põhjendada, et see ei tunduks üksnes vanema soovina. (Näiteks: "Ma ei taha, et sa endale noaga sõrme lõikaksid, sest siis on sul väga valus.")

Mida teha, kui laps ületab piire?

Palju raskem on tõmmata käitumist ja kombeid puudutavaid piire. "Mõistagi õpib laps ühiselu reegleid - mis on õige-vale, ilus-inetu, sobiv-ebasobiv -, eelkõige vanematelt. "Siin kohtab reeglite osas kõige enam eriarvamusi," nendib Raielo. "Mina näiteks keelaksin last siis, kui ta pidevalt söögilauast lahkub või õde-venda segab. Samas ei nõuaks ma lauas vaikselt istumist, sest söögi ajal on kõik koos ja hea suhelda."

See, et laps kehtestatud piirangute paikapidavust proovib, on normaalne. "Ka päris väikesed lapsed on üllatavalt nutikad ja leiavad "nõrgad lülid" kiiresti üles. Näiteks armastava vanaema või tööst väsinud isa," selgitab Raielo. "Kui lapse käitumine pole vastanud meie ootustele, tuleb selgitada, et nii pole ilus teha ja kuidas see teistele mõjus. Kindlasti ei tohi aga last häbistada. Häbi on sügavale juurduv tunne, mis ütleb lapsele, et temaga on midagi valesti, ja hakkab mõjutama enesehinnangut. Rääkige nii lapse teost, tagajärgedest kui ka sellest, mida te järgmisel korral temalt ootate."

Laske tal katsetada

Paariaastane oskab juba nii mõndagi. Tõsi, enamik tahan-ise-teha üritusi lõpeb koristamise ja pesupesemisega. Väikelast keelates mõelge tema turvalisusele, kuid arvestage kindlasti ka sellega, et nii põnev on uurida ja teada saada, millega miski lõpeb. Kujutlege, mida võiks tunda laps, kui ta on suutnud ise terve hambapastatuubi tühjaks pigistada! Uhkust,
eks ole?