Kirglikud omandisuhted: minu oma, ei võta!
Kas lapse omandikirg on isiksuseomadus või kasvatuse vili? Ja kas peaks muretsema, kui su laps hoiab oma asju nii kiivalt, et ei luba neid isegi sõpradel puutuda, mängida andmisest rääkimata?
Enamik vanemaid on juhtunud pealt nägema sõda, kus üks laps rebib teiselt mänguhoos asju käest ja karjub kõrvulukustavalt: “Minu oma, ei võta!” Päevast päeva korduv omanditüli õdede-vendade vahel sunnib mõneski peres seadma rangeid reegleid, kas ja kuidas oma asju üksteisega jagada.
Kui Samuelil (1 a 7 k) peaks tekkima vastupandamatu soov haarata enda kätte vanema õe Sofia (3) Lotte-nukk või Peppa-kaisukas, tuleb emal Anna-Liisal (32) kiirelt sekkuda, sest muidu võib sündida paksu pahandust, rääkimata kirglikust karjatusest: “See on minuuuuuu ooomaaaa!” Samuel omakorda hoiab kümne küünega kinni oma Kakkust ehk jänesest ja Tsootsust ehk Peppa vennast Georgist, sest selle õele andmine oleks tema arvates kõige reeturlikum tegu üldse. Ei Samuel ega Sofia ole nõus oma lemmiklelu mingi hinna eest teisele loovutama.
Ka kiiged on lastel õues ära jagatud. Kui õde peaks juhtumisi beebikiige lähedusse sattuma, võib juba eemalt kuulda Samueli suust rõkatust: “Kiiiigaaaa!” Ka Sofia kiigele ei tohi istuda mitte keegi teine peale tüdruku enda, isegi mitte emme või issi.
Anna-Liisa arvab, et omandikirg on enamikule lastele kaasa sündinud ning teistega asjade jagamist tuleb neile lihtsalt õpetada. Ta on märganud, et omanditunne muutub mingil määral ka vanusega. “Umbes esimese eluaastani on nad väga lahkelt nõus kõik käest ära andma, aga hiljem ei taha enam kuidagi loobuda.” Rohkem kisa ja kriiskavaid ei-sid sigineski Krönströmide koju umbes poole aasta eest, kui Samuel hakkas vanema õe mänguasjade vastu suuremat huvi ilmutama. “Seepeale lõi Sofias välja tõeline omanikuinstinkt,” muigab ema. “Praegu on aga Samuel oma asjade suhtes juba pea sama kirglik nagu vanem õde.”
Loe, kuidas õpetada lapsi jagama värskest Pere ja Kodust http://digi.perejakodu.ee/uudised/kirglikud-omandisuhted?id=75695857
