Kõndima tänu headele inimestele

Ühel möödunud aasta novembri­kuu päeval andis tuttav Jelena Pletuhhinale võõra naise telefoninumbri ja ütles: “Tema lapsel on sama häda mis Arturil. Helista talle!”
Jelena helistas Natalja Belodedile ja rääkis: “Minu pojal on tserebraalparalüüs. Kuulsin, et teie omal samuti. Kuidas teil on läinud?” Natalja ohkas ja jutustas talle poeg Marki loo.

Mark Martõntšuki lugu

Viis aastat tagasi ilmus Peres ja Kodus artikkel kolmeaastasest Markist, kes raske ajukahjustuse, tserebraalparalüüsi tõttu ei suutnud kõndida. Seitsmendal raseduskuul sündinud Marki areng oli jäänud normaalsest maha, kuid arstid lohutasid, et see on tingitud enneaegsusest ning lapse seisund paraneb.

Aastaselt oli Mark ikka veel liikumatult voodis. Neuroloog teatas vanematele raske diagnoosi ja soovitas: “Pange ta lastekodusse. Ta ei hakka teil kunagi kõndima ega rääkima.”
Ema Natalja nuttis kolm päeva, kuid isa Viktor Martõntšuk ütles, et oma pojast ta ei loobu. “Küll me ta jalule saame!”

Selgus, et üle kõige vajab käte ja jalgade kõrge lihastoonusega laps füsioteraapiat. Vanemad pidasid haigekassa poolt makstud ravi väheseks ja ostsid seda ise juurde. Rahapuudusel kolis pere Natalja vanemate juurde ja võttis pangalaenu.
Kui poiss oli kolmene, avastasid vanemad internetist, et Ukraina linnas Truskavetsis asub rahvusvaheline rehabilitatsiooni­kliinik. Seda juhtis professor Volodimir Kozjavkin, kes kasutas laste ravimisel enda välja töötatud intensiivse neurofüsioloogilise rehabilitatsiooni süsteemi.

Vanemad soovisid viia poja tema kliinikusse, kuid raha neil selleks polnud. Natalja pöördus pereportaal Isida poole, kuhu pandi üles Marki haiguslugu ja palve toetada tema ravi Ukrainas. Kolme päevaga annetasid inimesed ligi 30 000 krooni.

Kui Pere ja Kodu viie aasta eest Markiga kohtus, oli pere nädal tagasi Truskavetsist koju jõudnud. Enne kahenädalast ravi Ukrainas ei suutnud poiss ise püsti seista ega selga hoida – kukkus kohe ümber. Nüüd tõusis Mark diivani najal püsti ja tegi iseseisvalt ilma toeta kaks sammu.

Kuidas läheb Markil praegu?

Praegu on Mark kaheksa-aastane. Ta astub ettevaatlikult ühest toa otsast teise. Jalad liiguvad natuke puiselt ja parem jalg on sissepoole viltu. Siis saab poiss aga hoo sisse ja sammub heas rütmis, käed veidi üles tõstetud, fotograafi poole.

“Meie eesmärk – et laps kõnniks iseseisvalt – on käes,” rõõmustab ema Natalja. “Suvel kõnnib ta väga hästi, aga talvel tuli väike hirm.”
Sügisel läks Mark vene kooli esimesse klassi. Poiss õpib viitele ning eriti hästi läheb tal matemaatikas ja eesti keeles, kus ta on klassi parim. Kui vaja, võtavad klassikaaslastest sõbrad tal käest kinni ja aitavad liikuda.

“Kuigi ta kõnnib teistmoodi, on ta tava­line laps, kes õpib tavalises koolis tavalise programmi järgi,” võtab ema kokku unistuse, mis on saanud teoks.
“Issand, see on ikka nii hea, et meid aidati! Kust oleksime muidu võtnud selle raha? Mark kõnnib praegu, sest inimesed annetasid ja ravi sai tehtud õigel ajal,” ütleb Natalja.

Tema poeg käis kolm korda taastus­ravil Ukrainas ja neli korda tehti talle laseroperatsioon Peterburis. Kokku kulus ligi 250 000 krooni, millest poole andsid võõrad inimesed.
Praegu Mark enam kallist välismaist ravi ei vaja. Poiss saab taastusravi Eestis. Järgmisel kuul proovib ta uut kõnnirobotit Tallinna lastehaiglas (selle ostuks annetati heategevusprojekti “Elisabet” raames rohkem kui 350 000 eurot).

Artur Aunpuu lugu

Kolmeaastase Arturi lugu sarnaneb paljuski Marki omaga. Ka tema tervise­hädad said alguse enneaegsest sünnist ema kuuendal raseduskuul. Hingamisraskuste tõttu viidi ta intensiivraviosakonda, kus opereeriti tema südant. Seejärel oli laps 37 päeva kunstlikul hingamisel. Kui ta aastasena ikka pead ei hoidnud, ütlesid arstid, et enneaegselt sündinud laps arenebki aeglasemalt. Tuleb oodata. “Ootasime ja ootasime. Siis sõitsime Peterburi ja seal pani neuroloog kohe diagnoosi – tserebraalparalüüs. Selle järel nutsin ööd ja päevad,” meenutab Arturi ema Jelena.

Isa Sergei Aunpuu sõnul oli see neile kõige raskem aeg. “Kui saime teada diagnoosi, pidime selle mõttega harjuma ja hakkama iga päev töötama poja arengu nimel.”
Ka Arturi vanemad leidsid internetist info Ukraina kliiniku kohta. Sugulaste ja sõprade abiga kogusid nad 45 000 krooni ja sõitsid mullu septembris Truskavetsi.
Juba Ukrainas nägid nad poja arengus edasiminekut. “Ma ei tea, mida imelist seal tehti, aga see mõjus. Need olid väikesed sammud edasi, kuid meile hästi suured. Käed läksid lapsel lahti. Oi kui tubli, rõõmustasime südamest,” meenutab Jelena.

“Meile öeldi, et lapse prognoos on positiivne. Ta võib hakata nii kõndima kui ka rääkima,” lisab Sergei. Praegu kukub väikese poisi pea küljele, kui ta istub oma ravitoolis korseti sees. Ema seob ta pea kinni ja poiss vaatab peaaegu otse. Kuigi abivahendid on kasulikud, ei saa last jätta kauaks neisse istuma ega seisma. Vahepeal võtab ema ta nendest välja ja teeb temaga võimlemisharjutusi põrandal.

Vahel pikutavad aga ema-poega niisama diivanil. “Olen päev läbi tema päralt, sest üksinda teda jätta ei saa,” tõdeb Jelena. Õhtul, kui isa on töölt kodus, teeb ka tema lapsega võimlemisharjutusi. Vanemad saavad puhata laupäeval, kui vana­vanemad Arturi enda juurde võtavad.

Haige lapse eest hoolitsemisest on saanud nende elustiil. “Kuni ta on väike ja tema aju areneb, saab teda kõige paremini aidata,” tõdeb Jelena. Sellepärast tahavad nad minna ka uuesti Ukrainasse. Eestis tehtud taastusravi on hea, kuid pole nii efektiivne ja seda kipub jääma väheks.

Ukraina professori Kozjavkini meetod põhineb manuaalteraapial. Igal hommikul masseerib professor lapse selga, et korrigeerida selgroogu. Kuuetunnisesse päevaprogrammi mahuvad veel valgusravi, tsooniteraapia, mitut liiki võimlemine ja massaaž. “Meile öeldi, et peaksime käima Arturiga nende kliinikus vähemalt kaks korda aastas. Kahjuks on see kallis,” ohkab Jelena.

Rahapuudust kurtis Jelena ka telefonivestluses Nataljale. Marki ema rääkis talle selle peale, kui palju abi sai nende pere võõrastelt inimestelt.
“Kas see on võimalik?” imestas Jelena. “Ma ei usu seda.”

Ometi võttis ta ühendust Isida juhataja Jekaterina Jakobsoniga, kes pani ruttu pereportaali üles Arturi haigusloo ja abipalve ning ajalugu kordus. Kolme esimese päevaga laekus mitu tuhat krooni.

“Vaatasin arvet ega saanud aru, mis toimub. Võõrad inimesed, kelle nägugi ma ei teadnud, olid kandnud raha üle. Pisarad hakkasid voolama,” meenutab Jelena.
Praeguseks on üle 200 inimese annetanud Arturi raviks 63 000 krooni ehk 4026 eurot. Ühele reisile ja ravile Ukrainas kulub vähemalt 3200 eurot. Seega on vaja koguda raha veel teise ravikuuri jaoks.

Miks teevad inimesed head?

“Aitab inimene, kes paneb teise muret tähele ning kelle jaoks on tähtis ja võimalik teist toetada,” ütleb Merike Kaunissaare, kes juhtis kuus aastat Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi.
Oli ikka neid, kes küsisid: “Kas teil häbi pole santida ja kas maksudest kogunenud rahast siis ei piisa laste ravimiseks?”

Merike vastas, et pole mõtet arvata, et riigilt saab kõik vajaliku, vaid tore on ka ise aidata teisi ja ennast. Riik on suur ja jäik mehhanism, kus muutused võtavad aega. Lastefond on kiire ja paindlik ning paneb tähele seda, mis riigil jääb kahe silma vahele. “Laps on haige praegu ja õnneks leidub inimesi, kes on valmis kriitilises olukorras kiiresti abistama.”
Näiteks aidati aastaid tagasi ühte väikest li

Rahvas oli nii lahke, et annetas raha, millest jagus bioloogiliste ravimite ostuks kolmele lapsele. Viljakaks osutus ka surve haigekassale, kes hakkas veidi hiljem kalli ravi eest tasuma.
Praegu kogub Lastefond raha suhkru­haigetele lastele insuliinipumpade ostuks. Mitu tuhat eurot maksev pump võimaldab annustada täpset kogust insuliini ja säästab last igapäevasest nõelaga süstimisest.

Lastefondi algusaastatel koguti rohkelt raha imikute jaoks, sest haigla aparatuurist sõltub palju, kas enneaegsed jäävad ellu ja milline on nende tervis haiglast lahkudes.
Kord tuli kõige pisemate tarvis tähele­panuväärne annetus ühelt suurelt firmalt. Pärast annetuse ametlikku üleandmist märkis firma juht nagu muuseas: “Ka minul on üks väike puue.”
On iseloomulik, et teise muret paneb rohkem tähele see, kes on ka ise kannatanud. Väikese Arturi vanemad, kes praegu abi otsivad, tegid pärast kolmekuust Tallinna lastehaiglas viibimist püsikorralduse igakuiseks annetuseks haigla toetusfondi.

Ka Merike teab hästi, mida tähendab mure lapse pärast. Tema esimene laps – 32aastane poeg – on kurt ja kolmas laps – 18aastane tütar – jäi kolmeselt leukeemiasse ehk verevähki. “Elasin kaks aastat haiglas. See oli kole ja raske aeg. Paranemise lootus oli imetilluke ja iga päev oli surm silme ees. Minu tütar on elus tänu heale ravile ja arstidele.”
Kord, kui Merike polnud juba kolm kuud haiglast väljas käinud, tulid palatisse Soome arstitudengid ja lasid emadel minna õue jalutama.

Kui emad naasid, tilkusid radiaatoritel mängukarud, mille lapsed olid koos tudengitega süstaldest vett täis lasknud. “Tundsin hästi suurt tänutunnet. Teinekord on pisikesest asjast nii palju abi,” tõdeb Merike Kaunissaare.

Alustame oma lähikonnast

Eestis sotsiaaltöö organisatsiooni Caritas loonud Lagle Parek soovitab hea­tegemises panustada väikestele ja lihtsatele tegudele. “Kõigepealt vaatame üle oma perekonna laiemas mõistes. Vahel on seal midagi laokil. Siis vaatame naabrinaise poole. Lähen poodi ja küsin, kas üksikul vanainimesel on sealt midagi vaja. Kogukondlik abi tekitab meie vahel sidusust,” räägib Lagle.

“Kui inimene teeb midagi head, saab ta sellest ju ise kõige rohkem. Inimene sisemiselt vajab heategemist, sest keegi pole siia ilma kurjana tulnud. Võib-olla sellepärast olemegi inimesed, aga mitte loomad, et vajame rahuldust teise inimese aitamisest.”

Nii saavad naabrid viia üksteise lapsi kooli ja lapsed anda bussis istet vanematele inimestele, selle asemel et sõjakalt endale kohti rabada. Peaks olema loomulik ulatada käsi inimesele, kes vajab abi tee ületamisel.

Kuigi praegu on materialistlik aeg, annetavad Eesti inimesed väga lahkesti. “Ja see läheb järjest paremaks,” on Lagle Parek optimistlik. “Kuid inimene ei pruugi üldse olla materiaalses hädas, vaid väga üksik.” Emori 2009. aasta uuringu järgi on ligi 80% Eesti inimestest valmis ühel või teisel moel tegema head. Enam kui pool inimestest soovib aidata lapsi.
69% oli aktiivseid heategijaid, kes on ennast sidunud rohkem aega ja pühendumust nõudvate tegevustega ning osalesid kas vabatahtlikuna erinevates ettevõtmistes, hädaolukordade likvideerimisel või olid kellelegi tugiisikuks.

“Eriti rõõmustab, et lisandunud on noori inimesi, kes annetavad ja toetavad erinevate tegevustega,” nendib heategevusfondi Dharma tegevjuht Malle Eenmaa. “Heategevus on mõtteviis ja me kõik saame anda oma panuse ühiskonna valupunktide leevendamiseks. Abivajaja märkamist ja toetamist peaks õpetama juba lasteaias ja koolis.”
Dharma on viis aastat loonud üleriigilist lastega peredele suunatud tugiisikusüsteemi. Tugiisikud nõustavad neid, kel on oma eluga raske toime tulla ja toimetavad nendeni nii materiaalset kui ka moraalset tuge.

“Aitame selleks, et abivajajaid oleks vähem. Parim heategevus on aidata neid, kes tahavad ennast ise aidata,” ütleb Malle Eenmaa.

Lootus annab jõudu

Arturi ema Jelena on viimasel korral, kui talle helistan, veidi löödud. Ta uuris Tallinna lastehaiglast, kas poeg saaks samuti uue kõnnirobotiga harjutada, kuid selgus, et mitte.
Kõnnirobotiga saab lapse kõndimist arendada siis, kui laps tahab astuda. Artur seda veel ei tee. Ta peab kõigepealt hakkama hoidma pead ja selga.

Kuid mõni minut hiljem kõlab naise hääles juba rõõm. “Praegu on lihtne, sest teame oma sihti – sõidame suvel jälle Ukraina kliinikusse. See eesmärk on meil ees ega luba käsi rüppe lasta. Kui lööme käega, siis ei tea, mis juhtub. Me ei tohi lootust kaotada,” räägib Jelena. Artur saab 8. märtsil nelja-aastaseks. Meil kõigil on võimalik talle teha väike sünnipäevakink, mis aitab tal jalgadele tõusta.

Mis on laste tserebraalparalüüs?

See on ajukahjustus, mille tagajärjeks on tavaliselt füüsilise arengu mahajäämus. Sagedasti esineb sel puhul kõrgenenud lihastoonust, mis häirib jäsemete liikuvust. Esineda võib ka tahtmatuid liigutusi, lihaste koostööhäireid ja vaimse arengu mahajäämust.