„Ühekordsed mähkmed on seal täiesti müügil – need on lihtsalt ristkülikukujulised ilma ühegi kinnituse ja krõpsuta, mida siis ilmselt kasutatakse nö hädaolukordades piluga pükstega,“ räägib mõned aastad Hiinas elanud Kaidi Aal. „Samas ei ole alati isegi metroos sõitmine nende jaoks piisav hädaolukord, kuna ka keset sõitvat metrood toimub rahumeeli ja ilma kaassõitjate imestuse või pahameeleta lapse pissitamine põrandale. Ring ümber ema ja lapse tõmbus lihtsalt pisut suuremaks.“

„Piluga ehk jalgevahelt lahtised püksid ongi laste põhiriietus, et oleks võimalikult lihtne sageli pissitada ja kiiresti reageerida. Seda ka karmi külma talveilmaga,“ selgitab Kaidi meile nii võõraid tavasid. „Hiinlastelt küsides on sel puhtpraktiline põhjendus - kuna enamusel neist ei ole võimalik lubada suurt hulka riideid ja ühekordseid mähkmeid, siis on vähemalt need vähesed püksid kuivad.“

Kuidas aga ema teab, et just nüüd on vaja pissitada? „Väikseid beebisid ei panda vankrisse, vaid tassitakse süles kaasas - talvel paksude vatitekkide sees. Neil ei ole isegi müügil täiesti lamavas asendis kärusid,“ avab Kaidi pissilkäimise tagamaid. „Alati enne süllevõtmist pannakse laps nö pissitamise kükkasendisse - ehk surutakse põlved vastu kõhtu. Juhul kui piss tuleb, vilistatakse, et tekiks seos vile ja pissimise vahel. Lapse kasvades ei ole vaja enam kõhule pressida, vaid piisab vilistamisest.“

Mähkmevabasid lapsi kasvab ka Eestis

Eesti potitavad emad kasutavad vilistamise asemel märgusõna piss-piss. Kui jääda kinni psühholoogilistes koolkondades laialt levinud seisukohta, et beebi ei oska oma põit kontrollida, siis võiks see võimatu olla. Kuid õnneks beebid ise seda ei tea. Ega ka seda, et nad pavlovi refleksi sarnaselt seostavad ühe asja teisega. Ja pissivad ilusti, kui seda piss-pissiga soovitatakse.

„Minu jaoks pole sünnist saati lapse potitamise juures kõige olulisem see aspekt, et vähem mähkmeid on keskkonnasõbralikum,“ kõneleb kaht last kolmandast elukuust ja kolme laste sünnist saati potitanud Agne Guthan, „vaid hoopis see, et emal on lapsega nii kõige tihedam kontakt. Nii saab titat kõige paremini tundma õppida, kui tema vajaduste rahuldamiseks kogu aeg kohal oled. Tema ise ei saa süüa võtta, vaid sa annad, kui ta küsib. Samamoodi paned sa ta potile, sest tal pole võimalik endal minna.“

Agne kinnitab, et kahepoolne potisuhe toimib juba paarinädalase lapsega. Kui näed, et laps niheleb või annab häälitsedes märku oma hädast, siis tõstad ta poti või kausi või kraanikausi kohale ja ütled piss-piss. Peagi toimib vastupidine. Kui tõstad lapse millegi kohale ja ütled piss-piss, siis ta teeb oma häda ära ka juhul, kui see polnud nii suur, et ta ise selle tegemiseks soovi oleks avaldanud. Nii on tõenäosus, et laps püsib kuiv, kuni sa ei saa tema märguandele reageerida, näiteks sellepärast, et praed pannkooke või sooritad sisseoste.

Agne on varase potitamise kursust tehes inspireerinud kümneid emasid, kes alul pelgasid, et marlimähkmed ja potitamine on kurnavad, mõttetud või tüütud.

Kaks kuud koostööni

Kolme lapse ema Moonika Välja kursusel ei käinud, kuid tema nägi sõbranna lapse kasvamist. „Pidev pissitamine, märjad riided ja kakaplekid tundus paras katastroof,“ meenutab ta nähtut. „Minu enda suuremad lapsed olid kasvanud pampersites, kuid kolmanda lapsega olin juba teadlikum ning pissikompress ei tundunud hea valik ei lapse tervise ega keskkonna suhtes. Nii otsustasin marlidega proovida. Minu suureks üllatuseks polnud see üldse keeruline, nagu olin kartnud, vaid tegi kokkuvõttes lapse potile harjutamise palju lihtsamaks,“ kiidab Moonika tehtud valikut. „Juba paari kuuga oli aru saada, et laps teeb minuga väga head koostööd ning tagavarapamperseid igaks juhuks koju ostma ei pea.“

Moonika katsetas marlimähkmeid, paelmähkmeid, villaheidepükse ning valikut ImseVimse mähkmekatteid ja sisemähkmeid. Nii kujuneski välja rütm, et ööseks või õue sai laps püksi kõige paksema sisuga mähku ja muul ajal kanti õhemaid variante.

Lapse pooleteiseaastaseks saades oli suvi ning kerged riided andsid lapsele võimaluse ise potil käia ning emale mähkmed unustada. Samas kui eakaaslaste vanemad potitreeninguga alles algust tegid.

„Ma tahaksin rõhutada, et see oli tõesti palju lihtsam, kui pampersilapse hilisem potileõpetamine, kusjuures enne seda tuleb ju kakat pesta, mis pole sugugi meeldiv ajaviide,“ sõnab Moonika. Sest kui piss võib potilapsel ikka kuhugi soriseda, siis kõik potitavad emad kinnitavad ühest suust, et püksi kakanud nende lapsed pole.

Agne neli soovitust, mida võiks arvestada:

1. Jälgi last, tõenäoliselt annab ta kuidagi märku, et tahab pissida: väristab end, teeb mingit kindlat miimikat, vääksub ja pahandab. Märguanded muutuvad lapse kasvades.

2. Loo rütm: pane last potile peale ärkamist, peale söömist, iga poole tunni tagant vms.

3. Anna talle ise märku, et on pissiaeg: iga kord potitades anna sama märguandega teada, et on aeg lõdvestuda ja häda ära teha. Ütle näiteks piss-piss või ähhh.

4. Neljas on intuitsioon ehk kõhutunne. See tähendab, et paned lapse potile iga kord, kui tekib tunne, teadmine või taju, et ta tahab pissile, isegi kui ta 5 minutit tagasi pissis. See kõhutunne on meil KÕIGIL olemas, lihtsalt muu müra seest ei kosta see alati välja. Kui hakkad treenima, muutub ta järk-järgult selgemaks.

See pole maailma lõpp, kui sul ei õnnestu kõiki lapse hädasid potti püüda ning ta pooleteiseselt veel mähkmevaba pole. Vähemalt sa üritasid ja võid loota, et kui sina enam iseseisvalt potil ei suuda käia, on nad sulle abiks, mitte ei jäta sind superimavatesse mähkmetesse, sest nii on palju mugavam.

Euroopa beebi mähkmehunnik

Kui igal lapsel kasutada päevas 4 mähet ja teha seda kaks aastat järjest, on tulemuseks ca 3000 mähet. Eurodesse võite selle ise arvutada, kuid kui pressime kasutatud mähkme tibatillukeseks kokku ja arvutame tema mahuks klaasitäie, siis võiks koos iga inimesega tulevikus matta kaks-kolm kirstutäit kasutatud mähkmeid.

Kui arvutada, et Euroopa Liidus sünnib igal aastal 5 miljonit last ja mähkmeid kasutavad ka 1aastased lapsed, on korraga 10 miljonit mähkmekasutajat, mis teeb ligi 6 miljardit liitrit kokkupressitud mähkmeid ehk Roccalmare kaubanduskeskuse ümardatult 60 000 ruutmeetrine ala 10km kõrgusena ehk sinnani, kus lendavad lennukid.