Põletik algab hiilivalt

Detsembris 2003, just oma teise sünnipäeva paiku, jäi Mart Leo haigeks. Tavaline viirushaigus, arvas poisi ema Triinu Palo (30), ja sama meelt oli ka perearst. Nädalad möödusid, kuid poiss jäi ikka haiglaseks ja virilaks. “Ega ta päriselt viirusest ei toibunudki – oli väga hädine, ei tahtnud süüa, lõunauinakud venisid poolepäevaseks magamiseks. Kui ta lõpuks tõusis, siis nuttis ja tahtis palju süles olla,” kirjeldab ema poja tollast käitumist. Isegi kõndida ei tahtnud enam, eriti väljas libedaga.

Triinu läks pojaga arsti juurde. Perearst kirjutas muutused lapse käitumises armukadeduse arvele – perre oli sündimas väike õde. Tagantjärele teab ema, et tegelikult on see artriidi puhul tüüpiline. Pole nii, et laps on prauhti haige, vaid põletik algabki aeglaselt ja hiilivalt. Selle valguses on ka sülletahtmine loomulik: kui on libe, peab laps kõndides rohkem lihaseid pingutama ja surve liigestele on palju suurem.

Kevadeks oli laps hakanud jalgu aina enam x-is hoidma ja murelik ema läks poega ortopeedile näitama. Too vaatas Mardi paistes põlvi ja ütles kohe, et lapsel on artriit. Haiguse arvatavast algusest detsembris kuni diagnoosini kevadel oli kulunud pool aastat.

Teadmine on parem kui mitteteadmine

Mardil on artriidi väliselt raskem vorm – polüartriit, mis haarab kõik haige liigesed, varvastest sõrmedeni. “Samas on selle alatüübi prognoos üsna hea,” teab Triinu, kes on poja haigestumisest saadik end tõve eri vormide ja ravivõimalustega hästi kurssi viinud. Kui laps saab õigeaegselt diagnoosi, kui leitakse õige ravim, kui haiguse alatüüp allub ravile, kui tablette võtta korralikult ning laps saab kvaliteetset ja järjepidevat taastusravi, siis täiskasvanueaks paraneb kuni 75% täielikult. Ka ülejäänutel ei teki liigeste deformatsioone ega püsikahjustusi. Mardi haigus allus ravimitele.

Prognoosilt kurvem on oligoartriit, haiguse alatüüp, mille puhul esmapilgul tundub mure väiksem – sel juhul on põletikus vaid üks või mõni suurtest liigestest. Samas on just selle alatüübi põdejate seas paranejate protsent õnnetult väike. Oligoartriit ei pruugi alluda tavalisele ravile ning siis saab abi vaid kümnetesse tuhandetesse küündivate hindadega hirmkallitest ravimitest.
Triinu on kindel, et teadmine on parem kui mitteteadmine. “Kõige hullem on teadmatus,” ütleb ta veendunult. “Nii see, kui sa ei tea, mis su lapsega lahti on, kui ka see, kui sa tead diagnoosi, aga ei tea sellest haigusest midagi. Meie käisime alguses iga kahe nädala tagant arsti juures, mina olin siis alati kirja pannud terve nimekirja küsimusi ja muudkui pärisin. Et võimalikult palju infot saada.”

Muidugi luges Triinu kõike asjassepuutuvat ka netist ja eesti- või muukeelsest kirjandusest, ühines juba esimesel suvel Reumahaigete Laste ja Noorte Ühinguga, uuris, vaatas, küsis. Mida rohkem ta haigusest teada sai, seda tugevamaks ning kindlamaks läks enesetunne.

Abi on komplekssest ravist

Kui diagnoos käes, saadeti Mart Leo ja Triinu kohe haiglasse. Esialgu oli arstidel plaanis teha lapsele liigesesüste, kuid need asendati siiski tablettidega. “Artriiti ravitakse väga kangete rohtudega, aga arst ütles mulle kohe algul, et võtma neid peab, sest see haigus on karmim kui rohud,” mäletab Triinu. Hormoontablettide kõrvalmõjuna hakkas Mart kaalus juurde võtma, isegi nägu läks ümaraks nagu kuu. Aga sama kiiresti kadus ka paistetus liigestest, põletikunäitajad verest taandusid ja lapse elurõõm tuli tagasi.

“Ravimid võtsid küll valu ja paistetuse, aga liigese head liikuvust nad ei anna. Et jalad jälle liikuma saada, hakkasime kohe liikumisravi tegema,” ütleb Triinu. Liigesehaige laps, kes on kogenud kukkumist, võib esialgu olla üsna ettevaatlik. Ka Mart ei kipu eriti kõrgelt hüppama. “Selle haiguse puhul on hea jalgrattasõit – annab ühtlase koormuse, kuid liigeseid liigselt ei koorma. Ostsime kevadel ko­he ratta, poisile sõita meeldis ja nii me muudkui sõitsime,” ütleb Triinu. Ja muidugi sobib liigesehaigele imehästi ujumine.

Sügisel määras arst Mardile kaks baasravimit – korralisel kontrollil selgus, et põletikunäitajad olid küll alla läinud, kuid vedelik püsis liigestes. Tänaseks on poiss võtnud poolteist aastat iga päev kaht tugevat ravimit ning ema loodab südamest, et ehk pääseb ta varsti ühest rohust. Sellest karmimast. Sest üks ravim jääb niikuinii pikemaks ajaks. Öeldakse, et vähemalt kaks aastat peab olema täielik vaikus – ei mingeid ägenemisi, põletikunäitajate tõuse –, siis alles võib hakata lootma baasravimite ärajätmisele.

Kuid ravimite võtmine pole lastele näkku kirjutatud ja väliselt ei ütleks Mardi kohta keegi, et tegu on raske puudega lapsega. “Mis on üldse puue?” esitab Triinu küsimuse ja vastab ise: “Puue on erivajadus. Kahtlemata on Mardil erivajadused. Tal on vajadus spetsiaalsete jalanõude järele, mis liigeseid korralikult fikseeriksid. Tal on taastusravi vajadus. Tal on tarvidus toidulisandite järele. See kõik on kallis lõbu, puudega lapsele need kulutused osaliselt hüvitatakse.”

Igapäevased piirangud

Sel aastal on Mart käinud lasteaias – mitte küll iga päev, sest vahele tulevad võimlemise ja ujumise päevad ning mõlemat oleks vaja teha kaks korda nädalas. Terveks koolieaks jääb aga keeld mängida jalgpalli ja muid pallimänge, ei tohi joosta ega hüpata. Liigesehaigel lapsel on erakordselt tähtis hoiduda viirushaigustest, sest need võivad ägestada artriiti. Samas nõrgestavad tabletid, mida Mart iga päev artriidi pärast võtab, tema immuunsüsteemi. See oleks tõsine probleem, kui terve pere kodus hoolsasti küüslauku ei sööks ja Mart immuunsüsteemi tugevdavaid toidulisandeid ei võtaks.

Söömine on Triinu peres vaat et omaette teadus. Köögivilju pakub ta pojale, seda küll, aga mitte toorelt, vaid keedetult-küpsetatult. Sest toores kraam toob organismi liigesehaige jaoks liiga ohtralt vedelikku, töödeldud vili aga sobib. Magusat pole soovitatav lapsele anda. Ka nisujahutooted ja toores piim pole liigesehaigete toit, piima hapendatud või küpsetatud kujul võib aga Mart Leo süüa küll.

Teadliku ja hoolikalt lapse seisundit jälgiva ema kõrval pole Mardil praegu ohtu, et haigus areneb omasoodu nii kaugele, et laps ei saa ise nööpe kinni, kirjutada või kõndida. Kuid krooniline artriit on salakaval, ta võib ägeneda ette teatamata. Ja siis tulevad taas paistetus ja piinav liigesevalu. Sest muude haigust ägestavate tegurite hulgas on üks, mida mõjutada ei saa keegi lähedastest – kliima. Muidugi, meie jahedast ja niiskest kliimast saab aeg-ajalt teha väljasõite. Igatahes eelmise aasta novembris, kui Mart Leo emaga kaks nädalat Gran Canarial veetis, oli tema haigus nii kuulekalt kontrolli all kui parimates unistustes loota oskaks.

Juveniilne idiopaatiline artriit

• On lapseea põletikuline liigesehaigus, millesse võib haigestuda igas vanuses. Kõige sagedamini avaldub see siiski väikelapseeas või varases murdeeas.

• Haiguse tekkepõhjus on teadmata. Vallandavateks teguriteks võivad olla nakkus, trauma, stress, nihked hormonaalses tasakaalus ja väliskeskkonna mõjud.

• Jaguneb kolme alatüüpi: oligoartriit, mille puhul on põletikus 1–4 liigest, kuid mis võib edasi kanduda ka silma; polüartriit, mille puhul on põletikus peale suurte liigeste ka sõrme- ja varbaliigesed, ning süsteemne artriit ehk Stilli tõbi, mille puhul võivad liigesehädadega kaasneda siseorganite põletikud.

• Haiguse sümptomiteks on alaliigist olenevalt valu liigestes, (mitmetunnine) jäikus või tundlikkus liigestes pärast magamist, väsimus ja jõuetus.

• Õigeaegse ja sobiva medikamentoosse ning liikumisravi saamise puhul on haigust võimalik hoida kontrolli all. Raviks kasutatavatel tugevatel ravimitel võib olla kõrvalmõjusid.

• Ravile allumatuse korral võib artriit põhjustada liigeste väärasendeid, nende puhul tulevad kõne alla kas operatsioonid ja/või tugivahendid.