Need väikeseks jäänud riided, mis on küll terved ja korralikud, kuid mida ümber teha on liiga keerukas või kulukas, tasub teisele ringile saata. Kas annetusena heategevusse, komisjonimüüki või sugulaste-tuttavate võsudele.

Osa rõivaid on aga sellised, mida laps hea meelega edasi kannaks, kui neid vaid natuke suuremaks ja värskemaks saaks muuta. Võimatu ülesanne? Sugugi mitte – üsna lihtsate nippidega saab päris suure osa riietest uueks tuunida.

Leidlikkus ja julge pealehakkamine tasub end siinkohal mitmel moel ja kuhjaga ära. Esiteks saab asju jälle kanda! Teiseks on tänu rõivaste uuele ilmele kogu garderoob mitmekesisem ning huvitavam. Kolmandaks saab säästa hulga raha. Kirsiks tordil on aga teadmine, et taoline kodune ettevõtmine õpetab lastele nii loovust, säästlikkust kui ka keskkonnateadlikkust.

Pikkust juurde!

Kuna lapsed kasvavad pikkusse palju kiiremini, kui võtavad juurde laiuses, jäävad rõivad esmalt just lühikeseks. Kuidas riideid pikemaks “kasvatada”?
Pakun paar nippi ja nõuannet.

  • Jupp juurde. Kui vaja, ka mitu juppi.

Lihtsaim võimalus on alläärtele, varrukatele või püksiotstele sobivast kangast riba juurde õmmelda nagu teksakangast pihikseeliku puhul. Kui tarvis, võib eri sorti kangajuppe lisada veel ja veel. Kui kord ülaosa napiks jääb, saab selle maha lõigata ja kummi ülaäärde ajada – tulemuseks on lõbus satsidega seelik!
Mõnikord kipub lisatud kangariba liiga kunstlik jääma ega haaku hästi rõiva olemusega. Et seda vältida, tasub sama materjali kasutada paaris kohas veel, näiteks taskuna, uue kae­lusekandina, aplikatsioontehnikas kaunistusena jne.

Vahel on varruka- ja sääreotstes mansetid või kummid. Kui need ära lõigata ja uued, oluliselt pikemad soonikust mansetid asemele õmmelda/kududa (mansett võiks olla isegi nii pikk, et algul annaks seda kahekorra keerata), saab rõivale hulk sentimeetreid juurde. Nii sai tehtud imepehmest roosast trikoosametist dressiga.

Taolise “rõivakasvatamise” puhul peab olema valmis, et üldpilt enamasti muutub – siin said pikkadest pükstest mansetiga põlvpüksid ja tavapärasest dressipluusist hoopis lühem jakike. Ja ära lõigatud osi ei maksa kohe minema visata – neist võib saada uus sobiv detail või lisand rõiva juurde, näiteks need kandiga mansetist tehtud roosid klambrite kaunistuseks.

  • Jupid vahele.

Mõnikord on parem rõivaid parajaks teha, lisades materjali vahele, mitte alläärtesse. Taoline võte on eriti hea üle pea käivate pusade ja kampsunite suurendamisel, võimaldades kiiresti ja lihtsalt tuua rõivasse juurde nii pikkust kui ka uusi tekstuure ja värve.

Ka pikkade pükste puhul võib vahetüki lisamine olla mitmes mõttes kasulik – näiteks kulunud põlveosa välja vahetades on rõivas pärast nii pikem kui ka tervem.

Pikkust vähemaks?!

Vahel on targem loobuda rõivast pikendamast ja teha see hoopis lühemaks ning kanda edaspidi teist laadi esemena. Näiteks velvetpükste puhul ei leidunud kuidagi sobivat materjali, et neile pikkust juurde saada. Pärast seda, kui säärte otsast jupp maha lõigati ja neist kulunud põlvede katteks taskud tehti, saab aga pükse šortsidena edasi kanda.

Pikkade varrukatega pluusidel, sealhulgas klassikalistel triiksärkidel, on samuti mõistlik varrukad lühikeseks teha – kandmisiga pikeneb mitu korda!
Samamoodi pikkust lühendades saab kleidi muuta pluusiks või tuunikaks (joonis 3), ebamäärases pikkuses jakist õmmelda boolerojaki, pikkadest pükstest teha lühemad (et sobivaid pikkusi võib olla rohkem kui üks, saab mõnda püksipaari isegi mitu korda ringi tuunida), retuusid lõigata sääristeks või paksemad sukk­püksid retuusideks jne.

Mitmest kokku või ühest mitu

Mõni rõivas võib olla veel igati korralik, aga igav. Teine jälle on palju kantud, juba üsna väsinud lemmik. Taolisel juhul tasub vaadata, kas kahest poolpidusest esemest ei saa ehk kokku üht korralikku. Nii näiteks on tehtud kleit, mille allosaks on tükk haldjapildiga pluusist. Kleidi varrukad ja passeosa on triibuliselt pluusilt. Viimase äralõigatud jupist pärinevad ka allääre rüüsid. Mustvalge triibumustri raamistikus ei torka haldja luitunud olek enam üldse silma.

Samal moel eri rõivaste osi kokku pannes saab teha uskumatult huvitavaid uusi! Näiteks kampsuni, mille varrukad ja vöö on pärit pluusilt. Või seeliku, milles kohtuvad üks osa teksapükse ja jupp vanaema kirjust siid­sallist.

Mõnel rõival on aga potentsiaali saada mitmeks eri esemeks. Kuidas just, sõltub muidugi riidetükist, vajadustest ja ümbertegija fantaasiast. Kes selles mängulises tegevuses end esialgu kindlalt ei tunne, võiks esmalt võtta ette ühe korraliku, aga väikseks jäänud kampsuni ja vaadata, mida sellest teha annab. Kindlasti vesti, mille kaelus ja käeaugukaared valmiskandiga korrektseks töödeldud. Siis mõnusad randmesoojendajad üle jäänud varrukatest. Kui kampsunil juhtus olema ka kapuuts, saaks sellest ehk muheda mütsigi (joonis 5).
Niisiis, ettevõtlikkust ja mängulusti laste­rõivaste pikemaks, suuremaks, vahvamaks ja isikupärasemaks tuunimisel!