Kuidas aidata kaasa lapse kõne arengule?

Tavaliselt pole muretsemiseks siiski põhjust. Koos Tallinna Kesklinna lastepolikliiniku logopeedi Ülle Liesmendiga püüame selgusele jõuda, millised on olulisimad tähised lapse kõne arengus.

Olgu aga kohe öeldud, et iga laps areneb omas tempos ja kõik siin toodud vanused on keskmised. Kui teie võsuke mõne kuu võrra piiridest kõrvale kaldub, pole selles midagi halba – ta on ikka täiesti normaalse arenguga.

Millal peaks hakkama mõtlema lapse kõne arendamisele?

Alustada tuleb emme kõhus kasvavast lootest. Kuuendal raseduskuul areneb välja kuulmiselund. Kuna kõne on seotud kuulmisega, siis saab siit kaudselt alguse ka kõne areng. Sellest ajast võiks ema hakata kõhutitaga suhtlema – temaga rääkima ja talle ilusat muusikat laskma. Loode kuuleb, sest lootevedelik annab helivõnkeid edasi. Seda tasuks arvestada ka näiteks enne rockkontserdile minekut.

Kui tähtis on beebiga rääkida?

Kui laps on juba sündinud, algab kohe vajalik eeltöö selleks, et ta ühel ilusal päeval esimesed sõnad ütleks. Tugeva ja kandva vundamendi saavad vanemad ehitada rääkides. Ehkki imik veel arusaamise märke ei ilmuta, on tal vaja kuulda oma emakeele kõla. Rääkides kasutage ilmekat ning erineva intonatsiooniga kõnet. Kõnelda võib kõigest, mida parajasti tehakse. Head on ka laulud ja salmid (“Kuts läeb karja”, “Miilu-maalu-miisu” jms). Samuti naudib tita seda, kui ema kirjeldab erinevaid häälitsusi: “Vares kraaksub kraaks-kraaks”, “Tamburiin teeb killa-kolla” jne.

Millele tuleks esimeste sõnade tuleku ajal tähelepanu pöörata?

Kui vanemad on lapse sünnist saati tema kõne arengule rääkimisega kaasa aidanud, on üsna kindel, et aastaselt või veidi varem ütleb pisike oma esimesed sõnad. Ent pole midagi hullu, kui laps seda veel ei tee. Esimesed sõnad võivad tulla ka alles 15–16kuuselt. Samuti on normaalne, kui 1–2aastane räägib “valesti”, näiteks vahetab sõnades silpe või ütlebki ainult sõna esimest poolt.

Aastase ja vanema lapsega on ikka veel väga oluline koos mängida ning mängu käigus suhelda. Sobivad kõikvõimalikud sõrme- ja käeosavust arendavad mängud – torniladumine, rõngaste pulga otsa panek, pudelisse kivikeste pistmine, suurte nööpide nöörile lükkimine jms. Mida paremini on arenenud lapse peenmotoorika, seda enam areneb ka kõne, sest selle kaudu stimuleeritakse aju kõnekeskust.

Mängu ajal peaks ema pidevalt kommenteerima kõike seda, mida laps või ema parajasti teeb. Laps kuulab ja jätab meelde kergemini seda juttu, mis puudutab teda huvitavat asja või tegevust. Näiteks kui laps paneb palli kasti, tasuks öelda: “Anni paneb palli kasti”, mitte rääkida: “Vaata, kui ilus punane traktor siin on.” Seega võiks ema jälgida, mida laps parajasti teeb, ja lähtuda sellest. Nii jõuab jutt kindlamini kohale.

Oluline on kasutada lihtsaid, lühikesi ja korrektseid lauseid, et lapsel oleks lihtsam kõnet mõista. Samuti on kasulik vaadata koos raamatuid. Siingi tasub lasta lapsel tegevust juhtida, s.t vaadake neid lehekülgi ja pilte, mida tema tahab, ning nii kaua, kui ta tahab. Arvestage, et väikese lapse tähelepanu on üürike.

Koosmängimise käigus saab laps varsti selgeks värvitoonid, mõisted all-peal, sisse-välja ning isegi tähed ja numbrid. Ei tasu aga loota, et ta kohe kõike ise ütlema või järele kordama hakkab. Sinnani läheb veel aega. Ka ei tasu teda tagant utsitada ega lisapingeid tekitada, nõudes: “Ütle auto!” Küll ta ühel päeval ütleb, kui ta selleks valmis on. Kõne mõistmisest rääkimiseni läheb veel üksjagu aega.

Kas vanemad võivad lapsega rääkides kasutada titekeelt (aua, kätu, papu)?
Mingi aja ikka võib, näiteks aastase lapsega. Selliste sõnade häälikuid on tal lihtsam jälgida ja järele öelda. Kuid aja jooksul peab muutuse läbi tegema ka ema keel, muidu ei arene lapse kõne edasi. Ema peab ise ees asjalikumaks muutuma – auast saab koer ja kätust käsi.

Mis annab märku, et lapse arenguga pole kõik korras?

Iga laps areneb omas tempos. Poistele võib mõningase hilinemise andeks anda, nende kõne arenebki tüdrukutest aeglasemalt. Kus on aga piir, millest alates peaks muretsema hakkama?
Kui 1–1,5aastane ei ütle veel mitte ühtki sõna, kuid saab kõnest aru ja täidab korraldusi – s.t passiivne kõne on olemas ning tal on esinenud ka lalinaperiood (mam-mam-mam, tä-tä-tä) –, võib oletada, et laps on lihtsalt hilisema arenguga. Kui aga sama vana laps ei räägi midagi ka omas keeles, ei saa jutust aru, tema kõneperiood lõpeb koogamisega ning lalina sõnu pole tulnudki (või oli väga vähe), siis peaks kindlasti pöörduma neuroloogi poole.

Peatähelepanu võiks olla lalinaperioodil, mida peetakse kõne esimeseks astmeks.
Sageli muretsetakse ka siis, kui lapsega on tegelikult kõik korras – ta on lihtsalt keskmise või veidi aeglasema arenguga. Samas, kui mõni mure ikka vaevab, tasub kindlasti nõu küsida, nii jääb ema hing rahule.

Kui vana laps peaks rääkima nii, et ka teised peale ema-isa tema jutust aru saavad?

Kui laps on saanud kolmeseks ja räägib ikka veel pudistades või omas keeles või ei ütle mõnd häälikut, siis võib juba abi otsida. Samas ütleb reegel, et alles viiendaks eluaastaks peaksid kõik häälikud olemas olema. Kuigi ütlus “mida varem, seda parem” kehtib siingi, jõuab häälduse kooliajaks korda saada veel ka siis, kui minna logopeedi juurde viieaastasega.

Milliseid vigu peaksid vanemad lapse kõne arendamise juures vältima?

Kaheaastasel pole viga midagi, kui ta ütleb sõna “rebane” asemel “lebane”. Sageli teevad aga vanemad lapsele karuteene, lastes tal korrata muudkui “rebane” või “rongi rattad ragisevad”. Kui laps pole veel valmis r-i ütlema, ent ema-isa teda selleks sunnivad, võib ta hakata seda valesti hääldama. Tulemuseks on prantsuspärane kurgu-r, kuna keelepära on lihtsam vibreerima panna kui keeletippu.

Kui aga laps on hakanud juba mõnd häälikut valesti ütlema (näiteks kurgu-r või hammastevaheline s), peaks kohe logopeedi juurde minema. Muidu vale hääldus kinnistub.
Seega ärge sundige last tagant! Olge ise rääkimisega eeskujuks ning oodake kannatlikult – iga asi tuleb omal ajal. Või kui ei tule, siis aitab logopeed sellele veidi kaasa.

Mida teha, kui aasta-paarine laps ütleb mõnd sõna oma keeles, näiteks uks on akuu või pall on pahh?

Kindlasti tuleb ise korrata seda õigesti, kuid mitte last maha tehes, vaid pigem kiites. Näiteks öelda tunnustavalt: “Jaa, see on uks!”, mitte halvustavalt: “Ei, see pole akuu, see on ju uks, ütle – uks!”

Vastus peab alati algama sõnaga “Jah”, siis ei kõla see lapse sõnade parandusena, vaid loomuliku suhtlusena. Kui mudilane pidevalt tunneb, et tema jutuga ei olda rahul, võib juhtuda, et ta hakkab vähem rääkima.

Milline võiks olla lapse kõne arengu soodustamise kuldreegel?

Oluline on lapsega koos olla ja mängida. Samuti on tähtsad turvatunne ja lähedus – nagu lapse üldise arengu puhul. Koos olles tuleb aga palju rääkida, see ongi esimene nõue.