Kuidas emotsioonid mõjutavad lapse tervist?

Ometi ilmnevad haigussümptomid eriti just siis, kui on alanud nädalavahetus, töölt vabad päevad, koolivaheaeg, paus lasteaiast või puhkus.

Prof. Lieselotte Ahnert uuris aasta ja kolme kuuseid lapsi, kes viidi lastesõime. Laste kortisoolitase hakkas kohe pärast ema lahkumist tõusma ja kerkis tunni jooksul kahekordseks. Nimetatud tase oli dramaatiliselt kõrge ka 5 ja 9 päeva ning 5 kuu pärast.  Sama tulemus ilmneb kodus kasvavatel lastel, kui vanem on ükskõikne, tundetu või depressioonis ja ei reageeri lapse vajadustele. Varases eas läheduse ja turvalisuse puudumine mõjutab kortisoolitaset ka 15 aastat hiljem.

Küpsemise ja tervise seisukohalt on lapse arengus kõige olulisem periood 2-3 esimest eluaastat. Sel ajal laotakse tervisele  vundamenti. Areneb taju ja tekivad baasuskumused, mis jäävad ka täiskasvanueas aluseks reaktsioonidele, emotsioonidele, käitumisele - tervisele. Laps on üks suur meeleorgan, kes „toitub“ kõigest ja võtab esimestel eluaastatel valimatult vastu nii hea kui halva. Ta ei suuda eristada fantaasiat päriselust, nalja tõest, hirmutamist ja ähvardusi reaalsest ohust. Olgu see valjuhäälne ja verine telerireklaam või täiskasvanute hirmutamis- ja karistusepisood.

Tema jaoks toimub kõik siin, praegu ja päriselt. Laps ei mõtle ega arutle, vaid reageerib kohe. Kõik meelte kaudu tajutav informatsioon on lapse jaoks toit - füüsiliselt söödav kraam, muljed, suhted, helid, hääled, sõnad, pilgud, näod, puudutused. Kõik salvestub alateadvusesse kui tõde. Lapsepõlvest saavad alguse tõekspidamised ja väärtushinnangud, mis meid täiskasvanueas kas toetavad või piiravad, hoiavad tervena või teevad haigeks.

Nt kui lapsele varakult hakata uskumusi sisestama lausetega, et „kui sa istud külma kivi peal, siis saad põiepõletiku“ või kui sa riidesse ei pane, jääd haigeks jne – siis nii juhtubki. Vanemad programmeerivad lapsi reageerima. Kõik ähvardamised, hirmutamised on lapse jaoks tõde ja vastavalt öeldule hakkabki organism reageerima.

Täiskasvanute uskumuste mõju laste tervisele

Oluline on mõista, et lapsest alles areneb inimene. See toimub tema eest hoolitsevate inimeste eeskujul ja reaalsete protsesside läbimisel korraga mitmel tasandil – füüsilisel, vaimsel, emotsionaalsel, sotsiaalsel ja seksuaalsel. Täiskasvanud ja ühiskond mõjutavad last oma tõekspidamiste ja väärtushinnangutega - kogemuste, teadmiste, uskumuste ja oskustega.

Inimesed on emotsionaalsed olendid. Eristatakse kuut baasemotsiooni: hirm, viha, vastikus, kurbus, rõõm ja üllatus. Need arenevad välja enamasti esimese eluaasta jooksul ja kaasnevad kõigi eluavaldustega. Nad aitavad vältida hukkumist ja soodustavad kaitsetegevust, annavad reaktsioonile jõu või võtavad selle ära. Oluline on neid märgata ja endale teadvustada. Siis kontrollib olukorda inimene, mitte emotsioon ja saab „sabast kinni“ haiguste tekkimisele.

Näiteks mida teeb hirm kui ürgne baasemotsioon? Hirm tekib hetkel, kui tajume ohtu oma elule, isikule, kodule või muude ürgsete bioloogiliste vajaduste rahuldamisele. Ühel lapsel võib hirmu kui  hädasignaali tekitada ema lahkumine või eemalolek. Teise lapse jaoks aga ema või isa kojutulek. Sõltub sellest, mida ema lapse jaoks tähendab  - kas usaldusisikut või ebameeldivat inimest?
Ema lahkumine võib tähendada toidust ilma jäämist, hukkumist. Hirm ja teised negatiivsed emotsioonid käivitavad organismis koheselt pingeseisundi ja panevad keha ellu jäämise nimel tegutsema – võitlema, põgenema või „külmuma“. Vallanduvad hormoonid kortisool ja adrenaliin, mis tõstavad lühiajaliselt organismi sooritusvõimet, pikaajaliselt aga kurnavad ja kahjustavad. Kortisool lämmatab immuunsüsteemi.

Iga emotsioon on seotud mingi organiga

Niisiis, sõltuvalt sellest, kuidas isik mingisugust elusituatsiooni tajub, tekib vastav emotsioon ja kaasatakse vastav ajuosa ning organ või kude, millel on bioloogiline seos olukorraga. Näiteks kui tekib hirm lahusoleku ees või leiab aset reaalne lahusolek emast, reageerib marrasknahk kui elund, mille kaudu tajutakse puudutusi, turvatunnet. Kui olukord laheneb, usaldusisik tuleb tagasi, lülitub koheselt sisse kasvukäitumine. Korraldusi jagab parasümpaatiline närvisüsteem, kehasse saadetakse positiivne emotsioon ja algab naharakkude taastamine, nahk muutub soojaks ja punaseks.

Emotsioon üksi ei anna meile konkreetset vastust, suunda organile. Tuleb vaadata laiemalt, et milline olukord tekitas vastava emotsiooni. Emotsioon tekib pärast uskumuste filtri ehk taju läbimist ja on signaaliks organismile, mida nüüd tegema peab. Seda enam, et ühte organit (koosneb paljudest erinevatest kihtidest) juhitakse mitmest ajupiirkonnast. Püüan siiski mõne näite tuua.

Näiteks vihal on palju erinevaid nüansse, st iga erineva viha tekitanud olukord haarab erineva organi. Ja kuna viha on enamasti teisene emotsioon, st viha all on enamasti hirm, siis võib organism reageerida nii ja naa, kas hirmule või vihale või mõlemale ja haaratakse mitu organit.
Laste puhul räägime eelkõige just hirmudest. Hirm mille ees või mille pärast? Mida laps kardab? Vastusest sõltub, milline organ reageerib. Suurim hirm lastel on üksi jääda. Sellest sõltub tema elu, eriti titade ja väikelaste puhul.

Nt hirm nälga jääda -  reageerib maks. Hirm ära surra, nö „hapnikust ilma jääda“ – reageerivad kopsu alveoolid. Hirm puudutusest ilma jääda ehk igatsus puudutuse järele – reageerib marrasknahk. Või vastupidi, et ei soovi teatud inimese puudutusi – reageerib samuti marrasknahk.

Kui laps ei suuda, ei taha midagi kuulda, nt et peab lasteaeda minema ja kui talle seal mingil põhjusel ei meelde, pole turvaline – reageerib kõrv. Kui lapse jaoks on midagi liiga palju, liiga suur „tükk“, olukord, millega toime tulla, alla neelata – reageerib neelupiirkond. Kui õhus on midagi „vastikut“, haistab ohtu, pahandust vms – reageerib nina. Kui laps igatseb kedagi näha – silma sidekest.

Kasvu- ja kaitsekäitumine

Elusorganismid on ellu jäämiseks ja arenemiseks varustatud kasvu- ja kaitsekäitumisega. Vastavalt keskkonnale ilmneb üks või teine. Turvalises, armastavas ja usalduslikus keskkonnas, kus  on küllaldaselt „toitu“ nii kehale, hingele kui vaimule, tunneb inimene end hästi, terve ja õnnelikuna, toimub kasvamine, areng ja „õitsemine“. Ootamatus, ähvardavas või hirmutavas keskkonnas aktiveerub kaitsekäitumine, organism läheb pingeseisundisse, kasv ja areng lakkavad.

Inimene on terve, kui ta armastab ennast ja kõik tema alateadlikud vajadused (mitte teadlikud ihad) on mõõdukalt rahuldatud ja ta suudab end tasakaalus hoida. Laps ei ole täiskasvanud inimene, tal ei ole piisavalt oskusi ja teadmisi, et oma vajadusi rahuldada ja endaga iseseisvalt toime tulla. Lapse heaolu eest vastutavad vanemad. Eelkõige vajab laps keskkonda, kus ta tunneb end turvaliselt, et olla terve, loomulikult ja terviklikult areneda. Dr Bruce Lipton: „Keskkond on kõige alus ja uskumused juhivad bioloogiat.“

* Loo autor on META-tervise konsultant-koolitaja, imetamise ja lapsekandmise nõustaja, Kaisukooli ja Emade Sõsarkonna juhendaja