Kui r on puudu

R-i tavalised asendushäälikud on l ja j. See on normaalne ega vaja ümberõpet. Vahel kuuleb ema juba beebi suust iseloomulikku "kõratamist". Kui laps nii teeb, peaks talle suhu vaatama. Kui on näha, et keeletipul vibratsiooni pole, keel on all, hammaste taga, siis ei tasu sellele mitte mingit tähelepanu pöörata. Tavaliselt unustab beebi oma esimese r-i ära. Ja hea on, et unustab. Sest see r ei põrise õiges kohas. Õige häälik tekib keeletipul, keel ise on tõusnud ülemiste hammaste taha ja keeletipp vibreerib.

Logopeedi juurde peaks minema siis, kui kahe-kolmesel lapsel on r küll olemas, kuid see on kurgu-r. Hiljem on harjumuseks saanud valest põristamisest hoopis raskem lahti saada.
Kui laps on r-i suhu saanud, võib ta hakata asendama kõiki l-häälikuid. Nii saab "linnust" "rind", "lehmast" "rehm" jne. Ema võiks sel juhul koos lapsega sõnu rühmitada: ühte rühma lähevad need, mis algavad l-iga, teise need, mis r-iga. Neid sõnarühmi saab siis mängu ajal koos ümiseda. R-i üleasendamine pole väga tõsine mure ja läheb enamasti ühe kuu jooksul mööda.

Kui s on puudu

Laps õpib s-häälikut nii, et kõigepealt hääldab ta seda sõna lõpus, siis tuleb s sõna keskele täishäälikute vahele ning kõige lõpuks sõna algusse. Seni asendab laps sõna alguse s-i tavaliselt t-ga. Sõnaalguline s võib selgeks saada ka alles kolme ja poole aasta vanuses, sinnani pole see probleem. Nagu ikka, on oluline harjumus - kõige raskemini lähevad ilusaks need sõnad, mida laps on kaua t-ga kasutanud. Kergem on öelda s-iga algavaid uusi sõnu.

S on häälik, mida on mitmel eri moel võimalik valesti öelda. Eristatakse koguni üle kümne eksimisvõimaluse! Seetõttu on loomulik, kui vanem ei pane tähele, kas tema laps ütleb s-i õigesti. Sageli minnakse logopeedi vastuvõtule alles 5-6aastase lapsega. Muidugi on ka siis võimalik s korda saada, aga hoopis kergem oleks seda teha 3-4aastaselt. Suurem laps on juba harjunud valesti hääldama, ka võib tal tekkida arusaamatus: miks ma pean harjutama, kui kõik niigi mu juttu mõistavad? Paraku muutub väikelapse jutus nii armsana tundunud susisev s lapse kasvades häirivaks ja võib tekitada probleeme koolis või elukutse valikul.

Kui k on puudu

Laps asendab k tavaliselt t-ga või jätab üldse ära. K puudumisel peaks jälgima lapse keha- ja peahoidu. K tuleb paremini välja siis, kui selg on sirge ja õlad taha tõmmatud. Kõlab ehk kummaliselt, kuid selle hääliku kättesaamisel aitavad hästi võimlemisharjutused koos logopeediliste harjutustega, neid aga tuleks teha koos logopeedi ja füsioterapeudiga. Eriti hea on k õppimisel ronimine. Kui veel spetsialisti juhendamisel häälitsusi juurde teha, tuleb k üsna ruttu.

Kui õ on puudu

Õ asemel ütleb osa kahe-kolmeseid lapsi kas e, ö või o. Selle hääliku puudumine pole väga suur mure, kui laps kasutab õigesti grammatikat, teeb korralikke lauseid ja oskab end arusaadavalt väljendada. Kuna e hääldamise ajal on keel ees, õ ajal aga taga, siis on õ harjutamiseks kõige paremad keele- ja õlgade tagasitõmbamise harjutused.

Kui ts asemel on st

Õppimisperioodil on sagedane, et laps ei saa aru, mis hääliku järel s tuleb. Kõige raskemad on ühesilbiliste sõnade konsonantühendid, eriti ts, ks, ps. Nii ütleb laps "näst", mitte "näts", "lähk", mitte "läks". Häälikute järjekorda on lihtsam kuulata, kui raskeid sõnu lapsele aeglaselt ja palju kordi korrata. Võib ka teha ühesilbilistest sõnadest kahesilbilised, nii et harjutada sõnu "nätsu", "läksin" jne. Toredad on näpumängud nagu "Patsu, patsu kooki", on ju ka neis ts sees. Kui laps juba ühes sõnas ts-i õigesti välja hääldab, on selge, et ts hakkab tulema ka teistes sõnades. Esialgu võib sõnalõpuline s häälduda natuke tugevamalt, seegi on normaalne.

Kui kodus võib lapsega teha keeleharjutusi (hobuse kõnni, orava näksimise, notsu söömise jäljendamine), siis spetsiifilised häälikuseade harjutused ehk õige s-i ja r-i kujundamine pole kodutöö, vaid neid tuleb kindlasti teha logopeedi juhendamisel.

Allikas: logopeed Tiiu Päll

KEELEMÄNGE KAHE-KOLMESTELE

  •  Häälikud tulevad kergemini välja sellel, kellel keel suus hästi liigub. Piltidel näitab Teele (4) koos ema Aire Telvariga mõnd toredat keelemängu. Ajage keel võimalikult pikalt suust välja (suur pilt) ja "limpsige" piima nagu kiisud. Seejärel võite keelega huuled puhtaks limpsida (vasakpoolne pilt) ja teha hobusele ptruu! (parempoolne pilt). Keskmisel pildil näitab Teele, kuidas  ta logopeedi juures r-hääliku põrisema sai.
  •  Milline s susiseb õigesti? Pane käsi lapse lõua alla ja palu tal ussi moodi susistada. Tunned külma õhuvoolu käeseljal. S on õige siis, kui tunned õhuvoolu otse suu all.
  • Põristame r-i! Näita lapsele, kuidas mesilane sumiseb. Keeletipp tõuseb vastu suulage ja õhuvool paneb selle vibreerima. Sumisege koos. Lase lapsel kuulata, kuidas sinu suus auto põriseb.
  • Kust tuleb õ? Koos hobusemänguga. Ütle hobusele "Nõõ!" ja tõmba õlad taha pingule, nagu sikutaks ohje. Samal ajal tõmbub ka keel suus tahapoole. Ja veel: õ-d harjutades olgu te näod naerul - seda kergemini õ tuleb!
  •  

ROHKEM KIITUST JA MÄNGU

  • Näita aeglaselt, kuidas sina häälikuid hääldad. Laps jälgib väga teraselt, vaatab lausa suu sisse, kuidas su keel rääkides liigub.
  •  Anna lapsele aega. Ta ei pea kohe harjutusi kaasa tegema. Tavaliselt laps ju ütlebki: "Ma ei oska!", ja mängib edasi. Aga mõne aja pärast võid kuulda, kuidas ta nukule neidsamu sõnu õpetab või omaette hääldab.
  •  Ära sunni last. Ütle: "Vaata, kuidas mina teen!", ja palu: "Kas sina proovid ka?" Kõige parem on sõnu hääldada mõne ühise mängu käigus.
  • Kui lapse kõnes on mõni asendushäälik, ära ütle talle, et ta räägib valesti. Mööna, et said lapsest aru, seejärel korda sõna õigesti.
  •  Kiida last iga õnnestumise eest! Kiida ka teine kord! Ja siis veel üks kord!