Lapse nalja mõistmise oskus on õpitav, mitte kaasasündinud omadus

Huumoritaju areng (nalja tegemine, mõistmine ja hindamine) on seotud lapse vanuse, loovuse ja kognitiivse võimega mõista situatsiooni ebatavalisust, põhinedes veel uudsel, ootamatul või ebaloogilisel lahendusel (Southam, 2005). Naljakana tajutakse seda, kui miski on valesti või sobimatu, kuid pole otseselt ohtlik ega eriti kahjulik.

Huumor ja nali mängivad tähtsat rolli inimestevahelistes suhetes

Nalja ja naeru peetakse enamasti sotsiaalseks fenomeniks, kuna naerame 30 korda rohkem teistega koos kui üksi olles. Lapsedki lasteaias naeravad enam teistega koos kui üksi mängides ning mõned lapsed püüavad just nalja tehes saavutada tähelepanu ja tunnustust. Naljal on sageli seos mänguga ning ka paljud loomad ilmselgelt mängivad ja teevad nalja. Abdulla (1998) on oma uurimuste põhjal leidnud, et täiskasvanud naeravad keskmiselt 20 korda päevas, lapsed aga 200 korda.

Nalja mõistmine ja lapse suhtlemisoskuse kujunemine on tihedalt seotud

Nali aitab luua eakaaslastega uusi kontakte, täbaraid olukordi kergemini ületada, pingeid vähendada ja usaldust äratada, aga ka kindlameelseks jääda ja vajadusel oma üleolekut demonstreerida (McGhee, 1989). Nali võimaldab lastel stressirohket situatsiooni näha alternatiivses perspektiivis ja ümberhinnata vähem ohtlikuks.

Huumoritüüp, mida lapsed eelistavad, muutub koos vanusega ning vastab üldisele arengumustrile. Naer on oluline juba väga väikeste laste elus, ehkki beebid selles vanuses veel ei taju huumorit.

Nii naeravad 3-4 kuu vanused lapsed teadlikult, eriti vanemate naljakas-lõbusate nägudele vastuseks, samuti reageerivad beebid rõõmsalt kehalistele stiimulitele nagu kõditamine ja hüpitamine. Lapsed naudivad oma naeru ja hakkavad naerma kindlates naljakates olukordades.

Juba 9 kuune laps reageerib naeruga ema mitteoodatud tegevusele nagu pajakinda panemine lapsele jalga või pähe.

7-11 kuu vanused imikud ajavad teisi tahtlikult naerma, korrates tegevusi, mis on eelnevalt naeru esile kutsunud: ise asju maha visates, puristades või nägusid tehes.

Esimese eluaasta lõpuks hakkavadki lapsed üha enam just enda tegude üle naerma ja ei ole enam pelgalt passiivsed pealtvaatajad.Väikelapseeas on nali suures osas seotud naljakate grimasside, kehaliste aistingute ja motoorsete mängudega (näo peitmine, kõditamine, tagaajamine, kokkukukkumine).

Alates 18.k.areneb naljataju seoses sümboolse mänguga. Seejuures on huvitav, et lastel hakkab selles vanuses arenema oskus eristada kui keegi teeb midagi tahtlikult või kogemata valesti. 18.k.-3-aastased lapsi ajab naerma eelkõige esemete kasutamist ebatavalisel viisil, nt juukseharja või banaani kasutamine mikrofoni või telefonina.

20-24 k. vanuses hakkab tekkima sõnaliste lausungite poolt tekitatud naer. Laste keeleline areng võimaldab neil sõnadega mängida, kasutada ka sõnu, millel pole tähendust ja panna esemetele või inimestele kokkusobimatuid nimesid. Sõnakombinatsioonid nagu “surra-murra”, „tuti-pluti” ajab neid kõvasti naerma. Edasi hakkavad domineerima sõnamängud ja mõistatused. Mida vanemaks laps saab, seda peenemaid ja keerulisemaid huumorivorme kasutama hakatakse.

2-7 aastaselt peetakse naljakaks objektide spetsiifiliste tunnusjoonte muutmist või asendamist: näiteks kui pallil on nina ja kõrvad ja ta ütleb “Ai!” kui jalaga lüüa, samuti valede sõnade kasutamist.

5-7. aastased lapsed eelistavad siiski füüsilisi mänge ja mitteverbaalset huumorit (naljapidid, multifilmid), kuid omal kohal on ka lihtsamad mõistatused, tobedad tegelased ja sõnamängud, samuti labased naljad — just “vannitoa huumor”.

8-10 aastaste laste eelistatud huumoritüübid aga varieeruvad rohkem ja füüsilised naljad asenduvad pikkamisi peenemate sõnaliste naljavormidega. Sellises vanuses tehakse tihti nalja ka nn tabuteemadel, näiteks naljatletakse seksuaalsusega seotud kehaosade üle. Lapsed saavad aru, et sõnadel on rohkem tähendusi kui üks ja nad hakkavad sõnadega mängima. Vanemad lapsed eelistavadki üha enam kavalaid sõnalisi nalju füüsilise või visuaalse huumori üle ning hakkavad neid kasutama oma sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks.

Alates 13. eluaastast on laste huumor peaaegu eristamatu täiskasvanute omast, välja arvatud satiiri ja sarkasmi mõistmine. Mitmed uurimused on näidanud, et agressiivne huumor hinnatakse laste poolt naljakamaks ning sedalaadi huumori üle naerdakse enam (McCauley, Woods, Coolidge ja Kulick, 1983). Huumoritajus on laste jaoks oluline oma meisterlikkuse kogemine — nad tunnevad suurimat rõõmu naljadest, mis on raskusastmelt nende arengustaadiumi ülemisel serval.

Meeldejätmiseks

  • Huumori mõistmine ja naljategemise oskus peegeldab lapse kognitiivset arengut ja seda tuleb õpetada ja arendada. Huumorit on iseloomustatud kui ühte paindlikumat vahendit lapse kasvatamisel, pingete ja agressiooni vähendamisel. Mõistatuste ja metafooride (jänes põues, kärbseid pähe ajama, nagu ema suust kukkunud jne) õpetamine ja rääkimine peres on väga olulised lapse mitmekülgsel arendamisel.
  • Kui te ei tea ise piisavalt nalju, metafoore või vanasõnu, siis vaadake ja lugege neid raamatutest, mängige naljakaid mänge ja õhutage lapsi ise nalju välja mõtlema ja rääkima. Naljade ja mõistatustega saab sisustada aega hommikusöögi, autosõidu või õhtuse unerituaali ajal. Ostke lastele naljakaid raamatuid ja mõtelge ise naljakaid lugusid ja küsimusi välja, näiteks: „Mis siis saab kui inimesel on 2 suud..?” Millised konnad ei hüppa? Millist vorsti ei sööda?, Missugune koor ei laula? jne
  • Naljal on veel teisigi positiivseid külgi, mis mõjutavad meie organismi tööd: nii suurendavad komöödiad haigustele vastupanu tugevdades immuunsüsteemi. On leitud ka nalja valuvaigistavat toimet, eriti operatsioonijärgse nõrga valu kupeerimisel ja stressi sümptomite vähendamisel (Martin, 2001).
  • Huumori positiivset efekti mälule on tõestatud mitmete uuringutega (Shmidt, 2002; Carlson, 2011). Naljakas materjal jääb paremini meelde, sest see eeldab inkongruentsuse lahendamiseks ajus intensiivsemat töötlust ja tänu emotsionaalsete reaktsioonide kaasatusele pälvib ka rohkem tähelepanu.
  • Rõõmsameelne lähenemine elule aitab nii suurtel kui väikestel oma probleemidega edukamalt toime tulla ning näha tulevikku positiivsemas valguses. Käitumisprobleemide ja agressiivse käitumismaneeriga laste abistamiseks ja uute käitumismallide leidmiseks on tulemuslik positiivse huumori kasutamine, mis on oluliseks emotsioonide regulatsiooni mehhanismiks (Yip ja Martin, 2005)

Naljategemises, isegi lihtsas huumoritajus, näib peituvat oluline ja seni vaid juhuslikku kasutamist leidev reserv eluprobleemidega paremaks lahendamiseks ka lastel.