Sünnipäevakutseid on lapsel küll tore koos vanemaga joonistada-meisterdada, kuid on juhtunud sedagi, et lasteaias kappi pandud kutse teiste asjade vahel kaotsi läheb ja alles millalgi hiljem näiteks kapi alt leitakse. Mulle tundub kindlam, kui vanem kutsed meiliga teele paneb, selles enne lapsega muidugi kokku leppides. Siis saab ka tagasisidet küsida ja kui kindlad tulijad teada, on ka hõlpsam pidu planeerida. Meilimine hoiab ära olukorra, kus osa lapsi leiab kapist kutse ja osa mitte.

Kurvamastamine loomulik

On loomulik, et laps kurvastab, kui on kutsutute seast välja jäänud. Samas on ka kurvastamine täiesti tavaline eluolukord. Lapse elus tuleb tulevikus kindlasti ette hetki, kus ta tunneb pettumust, pahameelt, kurbust, üksildust ja mida kõike veel. Tundeid ei ole vajalik ega ka võimalik vältida. Täiskasvanu ülesanne kõigis tunderikastes olukordades on aidata lapsel oma tunnetega toime tulla. Eelkõige tähendab see lapse tunnete mõistmist ja hoolivust. Just see on alus tunnete juhtimise oskusele ja seda oskust läheb elus vaja iga päev.

Vahel vanemad pelgavad lapse tundeid peegeldada. Takistada võib kartus eksida (äkki ta tunneb midagi muud, kui mina arvasin) või ka hirm lapse tundeid asjatult paisutada. Eksimist ei maksa karta, tähtis on näidata oma hoolivust. Tunde intensiivsus alaneb, kui lähedane inimene oma mõistvuse kaudu aitab lapsel tundega kontaktis olla, sellest aru saada ja seda normaliseerida. See eeldab vanemalt arusaama, et lapse tunne on lapse kogemus – vanem ei saa lapse tundeid eemaldada või enda kanda võtta.

Ära vähenda ega lohuta

Mõistlik on mitte püüda lapse tundeid vähendada, lohutada. Vanema soov on küll arusaadav, kuid sõnum on teistsugune. On ju lohutamise sõnum pigem: “Oh, pole see asi nii hull midagi…” Paraku me ei tea, kui hull see olukord lapse jaoks on, ja nii võib lohutatud laps tunda end hoopis mittemõistetuna.

Mõistev sõnum “sa kurvastad, et sind ei kutsutud“, “sa oleks samuti tahtnud minna“ või “sulle oleks nii meeldinud koos teistega mängida“ aitab lapsel oma tunnetega ühenduses olla ja on aluseks tunde nõrgenemisele ja möödumisele. See võtab oma aja, seda ei saa kiirendada, see tuleb välja kannatada ning mõistva vanema toel möödub see kergemini.

Vanemal on oluline mõelda ka sellele, millised on tema enda tunded olukorras, kus tema laps on kõrvale jäetud. See võib riivata vanemlikku uhkust enamgi, kui kurvastada last. Siin on oluline enda ja lapse tunnetel vahet teha, oma tunde tekkepõhjustest aru saada.