Ekrehagenisse jõudes ei reeda esialgu miski, et tegemist pole päris tavalise lasteaiaga. Tüüpiline hoone ning selle ümber üsna väike, lumme mattunud hoov. Siiski on esimene mulje petlik – põhirõhk siin on suunatud õues tegutsemisele ning loodusõppele. Maja ja ruume küll kasutatakse, kuid mitu korda päevas käiakse väljas mängimas. Lisaks tehakse vastavalt ilmale ja aastaajale nö metsapäevi, mil õues veedetakse terve päev.
On märtsikuu, temperatuur 0 kraadi ringis ja meil oli rõõm ühel sellisel metsapäeval osaleda. Koos rühmaga, kus 4-6 aastased lapsed, suundumegi iganädalasele retkele lähedal asuvasse metsa, kus lasteaial on köetav sõjaväetelk. Õpetajate Kjersti Westbergi ja Ronny André Liani sõnul on lastega õues lihtsam kui toas, kus ruumi vähe, müratase kõrge ning tülid mänguasjade pärast kerged tekkima. Metsas neid probleeme ei esine. Seal on lastel peaaegu piiritult ruumi joosta, samuti ka omaette olla, kui keegi seda vajab. Nad ehitavad onne, harjutavad puude vahele seatud köitel tasakaalu, mängivad ja laulavad. Kjersti ütleb, et on väga vähe tegevusi, mida ei saaks õue üle tuua. Ka numbrite ja tähtedega saab edukalt õues tutvust teha. Loomult tubasemate tegevuste jaoks, näiteks lugema ja kirjutama õppimine, kasutatakse peamiselt kahte pimedat talvekuud, mil geograafilisest asukohast tulenevalt päikest ei nähtagi. Aeg-ajalt korraldatakse retki ka kaugemale ning kord aastas toimub lasteaia lähedal tuttavas paigas ööbimisega matk.
Kjersti jääb laagriplatsile lõket kohendama ja meie suundume lastega Ronny juhtimisel matkale, mille käigus kontrollitakse eelmisel nädalal üles seatud lumepüü püüniseid. Lasteaias on käimas linnuteemaline projekt ning jahimehest õpetaja Ronny soovib lapsi õpetada enama kui vaid piltide varal. Üks poiss ei tule retkele kaasa, sest kardab, et tal hakkab linnust kahju. Pärast pikka matka selgub, et täna ühtegi lindu püünistes pole. Eelmisel päeval leitud lumepüü aga ootab lasteaia majas puhastamist.
Peagi süüakse lõunat. Söögiks on saiade vahele torgatud soojad kalaburgerid, ketšup ning kerge salat. Termos sooja joogiga on igal lapsel oma seljakotis kaasas. Meie mõistes sooja sööki Norra lasteaedades tavaliselt ei pakuta. Ka lõunaund need lapsed enam ei maga.
Pärast lõunat suundume majja tagasi, et eile püünisest leitud lumepüü ära praadida. Järgneb võluv vaatepilt laua ümber kõõluvatest uudishimulikest nägudest, kes hoolega lindu puhastavat Ronnyt jälgivad. Ronny toimetab oskuslikult, tutvustab lastele linnu iga organit ja selle ülesannet. Kõik lapsed tahavad ja saavad katsuda lumepüü pugu, mille õpetaja avab, et näidata, millest lind toitub. Seejärel eemaldab Ronny maksa, lõikab sealt pisikese tüki ning pistab suhu. Otsekohe sirutub ette hulk pisikesi avatud peopesaga käsi – ilmselgelt soovivad lapsed ka proovida. Seda nad loomulikult tohivad.
Peale õpetajahariduse on jahimehest Ronny õppinud bioloogiat. Tema sõnul on tähtis hobid tööga ühendada, sest siis teed tööd suurema rõõmuga, lapsed innustuvad sellest ja tulevad su tegemistega kaasa. Siiski on lastega koos jahipidamine isegi õuelasteaia puhul tavatu ettevõtmine. Kuidas suhtuvad sellesse lapsevanemad? See ei ole probleem. Ka laste puudus pole probleem, sest lasteaeda tulla soovijatest on pidevalt järjekord.
Sümpaatia Ronny kui õpetaja suhtes kasvab järgmise päeva metsaretke jooksul veelgi. Ühest küljest on ta on mehelik ja konkreetne, temast õhkuv rahu tekitab turvatunde. Samas oskab ta olla õrn, lapsi lohutada ning neid sülle võtta. Lapsed hoiavad teda, matka ajal ripub mõni marakratt tal ikka käte küljes. Mis paneb ühe mehe madalast palgast hoolimata lasteaias töötama? “Mulle meeldivad lapsed ning nende õpetamine, meeldib õues olla ja looduses käia,“ vastab Ronny. „Loomulikult on meil rutiin ja teatud reeglid, kuid siiski pole üks päev teise sarnane ning me ei tea kunagi täpselt, mis meid metsas ees ootab. Peale selle – kui ma mõnd täiskasvanud sõpra kelgutama kutsuksin, saadaks ta mu pikalt. Lasteaias võin aga kas või pool päeva järjest kelgutada!”
Ronny naerab ja tuiskab koos poistega mäest alla.
Tusseladden – laste muinasjutumaa mere kaldal
Talvepäike sillerdamas sinisel merel, taamal lumised mäed – justkui oleks keegi pilti maalides liiale läinud, nii ebaloomulikult ilus on saanud tulemus. Puude vahelt tõuseb suitsu. Seal praksub lõke. Tule ümber põhjapõdranahkadel istuvad lapsed ja õpetajad. Umbes 5aastane poiss koorib noaga hoogsalt oksa.
Selline vaatepilt avaneb Tusseladdeni õuelasteaia mere-äärsel õuealal. Alates 4. eluaastast veedavad lapsed seal neli päeva nädalas, ainult reedel ollakse lasteaia hoones. Mere-äärsel alal on ainsateks ehitisteks kaks ahjuga köetavat püstkoda, paadi- ja puukuurid, kuivkäimlad ning majake laste suuskade-kelkude jaoks. On ka puust mängumaja ja –paate, kasvuhoone ning pinkidega lauad söömiseks ja õppetegevuseks. Püstkodades on kapid õppevahendite ja nõude hoidmiseks, lauad-toolid ning lai magamislavats. Kodade külge on ehitatud lukustatava uksega koridorid ning sees on elekter.
Õpetaja Heidi Buvang on Tusseladdenis töötanud ligi 16 aastat. Heidi on särav ja entusiastlik naine, veendunud õues tegutseja ning asjade ise tegija. Tusseladdenist teistsugust lasteaeda ta oma töökohana ette ei kujutaks - et olla loov, vajab ta enda sõnul vabadust ning värsket õhku.
Mere-äärne plats on aiaga piiratud vaid sellest küljest, mis tänavaga kokku puutub. Teiseks piiriks on meri ning kahest küljest on lastel täpselt teada, millisest puust edasi minna ei tohi. Heidi sõnul oli alguses ehk kõige raskem saada kätte tunnetus, mis on turvaline ja mis mitte. Õues on meri, palju kõrgeid puid, kraave ja urkaid, kuhu lapsed end hea meelega peidavad. Oli vaja õppida mitte paanikasse sattuma, kui sa mõnd last parasjagu ei näe. Samuti võtab aega laste tundma õppimine, kuni tead igaühe puhul, mis on talle ohutu. Ka on tähtsad reeglid – näiteks mere äärde minekust peab õpetajale alati märku andma ning kõrge ronimispuu otsa üksi ronida ei tohi, sest laste helkurvestid kipuvad okstesse kinni jääma. Kahe pimeda talvekuu (polaaröö!) ajal kannavad lapsed ja töötajad terve päeva peale helkurvestide ka pealampe ning õuealal põlevad kõrgetele postidele kinnitatud lambid. Tänu Põhja-Atlandi hoovusele on Norra talv pehmem kui Eesti oma, temperatuur langeb harva alla -10 kraadi. Küll aga on mere ääres tihti tuuline ning paaril korral on torm püstkoja üle ujutanud. „Kas sinu siin töötamise ajal on tõsiseid õnnetusi ka juhtunud?“ küsin Heidilt. „Jah, kord murdis üks laps käeluu,“ vastab õpetaja. „See juhtus toas.“
Siinne teadlik valik on anda lastele vähem mänguasju ja valmis lahendusi ning õpetada asju ise tegema. Nad meisterdavad taaskasutatavatest materjalidest ning loomulikult puust, kividest, okstest ja merekarpidest. Lapsed kaasatakse ka koristamisse ja söögitegemisse. Täna on lõkkel toidu valmistamise päev. Seda tehakse kolm korda nädalas, sest sealsed õpetajad leiavad, et lapsed, kes palju õues viibivad, peavad sooja sööki sööma. Ühel päeval nädalas teevad söögi valmis kokad ning reedel panevad vanemad lastele toidu kaasa.
Kui ühepajatoit on valmis, suundume püstkotta sööma. Laste ülesandeks on lauad desinfitseerida ning nõud välja otsida. Sellega kaasneb elav arutelu, millised söögiriistad tänase toiduga sobivad. Enne sööki lauldakse. Kui kõhud täis ning lauad koristatud, algab puhkeaeg. Erinevalt teistest Norra lasteaedadest peavad Tusseladdeni õpetajad tähtsaks, et ka vanemad lapsed saaksid päeval puhata. Kapist otsitakse välja soojad magamiskotid ning peagi on põngerjad nagu vorstid reas valmis unejuttu kuulama.
Pärast puhkamist panevad lapsed riidesse ja lähevad õue. Kuna lasteaias on parajasti kalateemaline nädal, keedetakse täna lõkkel turska. Õpetaja räägib kala siseehitusest ning näitab luid. Hiljem joonistavad lapsed puuplaatidele tursa pilte. Kui lõkkesse on vaja puid juurde viia, laovad lapsed puud kelgule ning tirivad kohale. Nad kelgutavad, mängivad paatides ja askeldavad kivisel, teokarpe ja vetikaid täis rannal. Kaks poissi mängivad kraavis. Ammu enam ei saa nende kohta sõna “puhas” kasutada. Ka on nad märjad, sest neil oli vee ja ämbritega toimetamist. Kuid see pole probleem – püstkoja kapis ootab mitu komplekti varuriideid ja -jalanõusid. Märjad riided saab ahju kohale restile kuivama panna.
Kui nad ainult õues hullavad, kas neid ikka lugema ja kirjutama ka õpetatakse? Heidi sõnul pole ükski lasteaia lõpetanu sellest oskusest ilma jäänud. Kuid teadmistest enam väärtustavad nad lapse rõõmsameelsust ja uudishimu. Õues kasutavad nad abivahendeid, näiteks suuri ja värvilisi puust vestetud numbreid-tähti. Samuti ei sega paksud talveriided ringmängude mängimist ega laulmist.
Kogu selles askeldamises on kesksel kohal õpetajad. Vahel nad õpetavad ja abistavad lapsi, osalevad nende tegevustes, tihti on nad aga lihtsalt olemas, kuid ei sekku laste mängu ilma mõjuva põhjuseta. Õpetaja Sigurd Soleng selgitab, et kui oled ise rahulik, on ka lapsed rahulikud ja kõik sujub. Kahe päeva kogemus ainult kinnitab seda – kaklusi ega tülisid ei esine. Need õpetajad saavad endale lõõgastunud olekut lubada, sest lasteaed järgib reeglit: 1 õpetaja 5 lapse kohta.
Leiame Sigurdi kolme poisiga suure puu võrast turnimas. “Me arendame motoorseid oskusi,” hõikab mees, justkui peaks ta oma tegevust õigustama. Jahi- ja kalamees Sigurd sattus aastaid tagasi lasteaeda tööle juhuslikult. Nüüd naudib ta seda väga, kuid tavalises lasteaias ta töötada ei soovi. Tusseladdenis on palju meesõpetajaid, sest, nagu Heidi ütleb, tasakaalustavad mehed õhkkonda. “Me oleme erinevad ja see erinevus rikastab,” räägib ta. Lastel, eriti neil, kes isata kasvavad, on vaja seda kogeda. Ta toob näite - sellel, mida tähendab mehe või naise jaoks korras püstkoda, on suur vahe. Nagu ka sellel, kui kõrgele nad lastel puu otsa ronida lasevad.
Selles maalilises paigas veedavadki lapsed oma päevi. Nad jooksevad ja mängivad, kelgutavad, aitavad õpetajaid, ronivad puu otsas, lakuvad jääd, viskavad kivikesi merre - teevad kõike seda, mida üks laps teeb, kui talle võimalus anda. Kõike seda, mis tänapäeva linnalastele üha võõramaks jääb.
Järjest hakkavad saabuma lapsevanemad. Nad haaravad oma punapõsksed, rõõmsad ja määrdunud marakratid kaenlasse ning lähevad koju.
Septembris 2014 avas õuelastehoid Tartus uksed. Loe http://lapsedoue.blogspot.com/
MIKS ÕUELASTEAED?
Õuelasteaia õpetajad leidsid, et palju õues viibivad lapsed:
* saavad palju värsket õhku – paljudel linnalastel puudub võimalus aias mängida ning vanematel napib aega lapsega õues käia;
* veedavad päeva madalama müratasemega keskkonnas, kus on palju vaba ruumi;
* omandavad vahetud teadmised loodusest;
* säilitavad valmis mänguasjadeta looduskeskkonnas loovuse ja kujutlusvõime;
* saavad rohkelt võimalusi füüsiliseks aktiivsuseks – palju õues askeldanud lastel on paremad motoorsed oskused ning tasakaalutunnetus, sest nad on harjunud ronima ja ebatasasel pinnal kõndima;
* on rahulikud – õues viibimine mõjub positiivselt, lasterühmas esineb vähem agressiivsust ja konflikte;
* on terved;
* ei kurda halva ilma ega tegevusetuse üle.
