Lasteaed – kas haiguste pesa?

Päris nii lihtne see asi siiski pole. Enamasti on lasteaeda minev laps olnud siiani emaga vaikses ja rahulikus kodus, teinud asju omas tempos ja rütmis. Võib-olla on ta käinud ka beebikoolis või mängutoas, kus on kokku puutunud eakaaslastega, kuid need kohtumised moodustavad lapse päevast või nädalast vaid tillukese osa.

Missugune on lapse päev siis, kui ta hakkab käima lasteaias?

Sageli umbes selline: oma kallist emast-isast tuleb järsku pikki tunde eemal olla ning ümberringi on väsitav lärm. Paljusid asju ei saa enam teha omas tempos ja mängud tuleb katkestada kõige põnevama koha pealt, sest lasteaiapäeva kuuluvad kindlad tegevused (söömine, õueminek, laulutund jms). Suhted rühmakaaslastega ei suju alguses kuigi hõlpsalt – näägeldakse mänguasjade pärast või solvatakse isiklike asjade teemal (“Sul pole nii ilusa kleidiga Barbie nukku kui minul!”).

Iga suurem elumuutus põhjustab pingeid ja stressi. Stressis inimene on nõrgem ning haigustele vastuvõtlikum kui õnnelik ja rahulolev inimene. Siit ka üks põhjus, miks lapsed, kes varem on olnud terved, just esimesel lasteaia-aastal haigestuma kipuvad – see on kohanemise aeg.

Tervise tugevuse mõjutajad

Miks haigestub üks laps eriti lihtsalt, samas kui teine on tugev ja terve?

Mõni inimene talub pingeid paremini, mõni kohaneb kergemini. Kohanemisstressi suurust mõjutavad näiteks lapse iseloom, vanus, suhted vanematega, lasteaiaõpetaja isiksus, õdede-vendade olemasolu (selline laps on harjunud teiste lastega mängima ja asju jagama, ta pole nii palju emas kinni kui pere ainus laps), varasemad kokkupuuted eakaaslastega jms. Kuid haigeks jäämisel on ka teisi põhjusi.

Lasteaiaõpetaja Liivi Kuusing on aastate jooksul tähele pannud, et üks haigestumise mõjutajaid on riietus. Mõni laps on lasteaias alati väga paksult riides, aga et toad on soojad, läheb ta mängides higiseks ja võib hiljem külmetuda. Ka õues seisab vaeseke nagu kubujuss, jaksamata ennast õieti liigutadagi. Sealsamas jookseb teine laps ringi õhukestes riietes, turnib redelitel või lumehangedes. Tuppa jõudes on tal riided märjad, kuid sellest pole midagi – haigeks ta ei jää.

Laste riietamine on keeruline tee­ma, sest täiskasvanul pole võimalik täpselt aru saada, kas pisikesel on külm või palav. Siiski kehtib reegel, et liiga palju riideid on pigem halb kui hea. Veel arvab õpetaja Liivi, et üldjuhul on veidi vanemal lapsel lihtsam lasteaiaga kohaneda kui päris pisikesel. “Lasteaiastressi on siis vähem, tervis on tugevam ja haigused ei hakka kimbutama nii sageli. Nelja-viieaastane on oma elus juba rohkem ringi liikunud, tema organism ei pruugi võõrast pisikut kohates kohe alla anda. Suuremad lapsed leiavad endale ka kergemini sõbrad ja mängivad omavahel. Kolmesed ei oska veel koos mängida. Nad tirivad mänguasja teine teisest otsast ja hüüavad: “See on minu, see on minu!”

Ka ei tekita lasteaia päevarütm suu­remas lapses nii palju pingeid kui pisemas. Kui näiteks kaheaastasel on rühmas mäng pooleli, siis ei taha ta midagi kuulda laulutundi minekust. Vanemad lapsed suudavad kergemini ühelt tegevuselt teisele üle minna.”

Esimene aasta nõuab pingutust

Katrin Lääne, kolme poja ema, teab oma kogemustest, et esimene lasteaia-aasta on kõige haigusterohkem. Katrini vanemad pojad Kristjan (10) ja Kevin (8) hakkasid lasteaias käima koos ning olid tol ajal neli ja pool ning kolm aastat vanad. Kuu aega hiljem sündis väikevend Georg.

“Pesamuna Georg (5) läks lasteaeda kõige nooremalt, kahe aasta ja kümnekuuselt. Tema oli vendadest ka kõige rohkem haige – esimesel aastal ikka paar nädalat lasteaias ja kuu kodus,” kirjeldab Katrin.

“Selge on see, et igasuguses asutuses, ka lasteasutuses, liigub palju erinevaid viirusi. Algul kohanetakse uue olukorraga – see nõrgendab
immuunsüsteemi, mis väikesel lapsel on niigi vastuvõtlik.

Suured kohanemisraskused olid algul ka meil. Üheks asjaks, mis raskendas sisseelamist, oli magama sundimine. See on probleemiks praegugi,” tunnistab Katrin ning lisab, et on küll lõunauinaku pooldaja, aga sund tekitab lapses ikka vastumeelsust. Kelles ei tekitaks... “Õige harjumine on tulnud pojal alles praegu, viiesena, kui on tekkinud sõbrad, kellega mängida. Lasteaeda minnakse nüüd hea meelega ja ka haigusi on tunduvalt vähem.”

Et kahest vanemast pojast on saanud juba koolipoisid, teab ema öelda, et ka esimeses klassis ollakse rohkem haiged. Ikka selsamal põhjusel: kõik uus tekitab esialgu pingeid.
Katrini meelest peaksid vanemad esimesel lasteaia-aastal arvestama sellega, et parem on jätta laps kohe haigusnähtude ilmnedes koju. Ei ole vaja kärmelt süüdistada kasvatajat, et ta lapse õues ära külmetas, või teisi emasid, et nad oma nohused lapsed pisikuid levitama tõid.

Liivi Kuusing ütleb, et köha ja vesine nina on juba märgid, et laps peaks koju jääma. “Haigel lapsel on endal lasteaias raske ja paha olla. Kui näeme, et mudilane on uimane ja loid, siis kutsume ikka vanemad enne õhtut talle järele.”

Katrinil on Georgi lasteaiatee algus veel hästi meeles. “Sattusime oma esimesel lasteaia-aastal eriarstide juurde, kus määrati kanged rohud. Suveks olin tutvust teinud homöopaatiaga, mida kasutan siiani, ja kergematele probleemidele leian nüüd ise lahenduse. Homöopaatia, vana hea sinepi-jalavann, sinepiplaastrid ja refleksoloogia on need, millega me haiguste vastu võitleme.”
Järgnevad aastad olid vanematel poistel kergemad ja ka pesamuna ei haigestunud enam nii tihti. “Lõpuks organism harjub ja immuunsüsteem tugevneb. Kuid sellele saavad vanemad ise kaasa aidata – tähtis on tasakaal lapse vaimse ja füüsilise tervise vahel,” ütleb Katrin. “Esimesel aastal võiksid lasteaiapäevad kesta lühemat aega ja vajadusel või võimalusel olla üks vaba päev nädalavahetusele lisaks.

See ei tähenda, et tuleks lapse soovile koju jääda iga hetk järele anda. Vastupidi, lapsel peab tekkima režiim.” Jõudes tagasi loo alguse juurde – kas lasteaed on haiguste pesa? Nii ja naa… Vastuvõtliku lapse jaoks on, tugeva tervisega hea kohaneja jaoks mitte. Või siis: esimesel aastal on rohkem, edaspidi vähem.

VIIRUSI LEIDUB IGAL POOL

Krista Kaarlõp, perearst

Eelkooliealised lapsed on infektsioonidele väga vastuvõtlikud, sest nende hingamisteede ja seedetrakti limaskestal on veel vähe kaitsekehi. Nad võivad põdeda seitse-kaheksa korda nohu-köha ja kaks korda kõhulahtisust aastas, ning seda peetakse tavapäraseks.

Järgides kõige üldisemaid tervisekäitumise reegleid – süüa täisväärtuslikku tasakaalustatud toitu, pidada kinni õigest päevakavast ja järgida elementaarseid hügieenireegleid –, on võimalik vähendada viirushaigustesse jäämise ohtu.

Näiteks regulaarselt neli korda päevas käsi pesnud algkoolilastel esines 50% vähem soolenakkusi. Käsi tuleks pesta sooja jooksva vee all vähemalt 20 sekundit ja kuivatada paberrätti.
Viirushaiguste ärahoidmiseks on soovitatud punast päevakübarat, greipfruudiseemnete ekstrakti (Citrosept) ja kalamaksaõli. Kui aga haigus juba käes, tuleb see korralikult välja põdeda. Ei tasu kiirustada lasteaeda, kui tervis pole korras. Enamasti taanduvad viirusnakkused ise, ent tõvest taastumiseks vajab organism aega.

Kui haigus on tõsisem ja nõuab juba antibiootikumikuuri, siis tuleb meeles pidada, et kahjustatud on tõenäoliselt ka soole mikrofloora. See omakorda põhjustab vitamiinide sünteesi pidurdumist. Vitamiinide puudujäägi korral haigestub laps kergemini. Seetõttu soovitatakse pärast põdemist teha siis ühekuuline vitamiinikuur.

Haige või terve laps?

Kui mudilane on palavikus, köhib lakkamatult, on viril, nina punetab ja tilgub vett, siis peab ta enesestmõistetavalt koju jääma. Mida aga teha nendega, kelle ema või isa on lasteaiauksest sisse poetanud?

Lapsel küll palavikku ei ole, aga ta on punetava ja vesise ninaga, viril ning haiglane. Tegelikult peaks ka sellise mu­di­lase koju jätma, tervenemiseks piisab nädalast. Nii jäävad nakatamata lasteaiasõbrad ning ka laps ise pääseb tõvest kergemini.

On hulk lapsi, kes on pidevalt nohused. Nende ninaalune ei puneta, kuid ninast tuleb paksu rohekaskollast eritist ja nad saavad hingata vaid suu kaudu. Sellisel juhul on ilmselt tegemist adenoidiga ning nõu tuleks pidada kõrvaarstiga. Kuigi lapsele võib olukord tunduda ebamugav, ei kujuta tema seisund kaaslastele erilist ohtu, sest taoline nohu pole viiruslik.

Eelkooliealine laps on üpris nõrga immuunsüsteemiga, mis teeb ta lihtsaks märklauaks salakavalatele viirushaigustele. Ent lasteaeda haiguste pesaga võrrelda on siiski liiast. Viirusi leidub igal pool, isegi emad-isad toovad neid lastele koju kätte, ise haigestumata. Põdedes väiksena kergemaid haigusi, areneb lapse immuunsüsteem, et tulevikus edukalt võidelda tõsisemate haigustega.