Lastepsühholoog Ave Orgulas sõimerühma lastest: Lapses võivad tekkida solvumine, viha ja kurbus
Lastesõim on eelkõige emale-isale suunatud võimalus
Kui alla 3-aastane sõime viia, peab lapsevanem psühholoog Ave Orgulase sõnul arvestama, et arenguliselt kujutab selles vanuses laps ette, et tema on maailma naba ning kogu elu käib tema ja ta vajaduste rahuldamise ümber. Seega võivad lapses tekkida solvumine, viha ja kurbus. “Maailm ei ole lapsele veel päris turvaliseks kujunenud ning olukord, kus vanemaid pole silmapiiril, on talle ohumärk.”
Kohanemisele aitab Orgulase sõnul kaasa – või vastupidi, hoopis takistab seda – vanema häälestatus. Kui vanem on asja endale selgeks mõelnud ja veendunud, et järeltulija sõime viimine on vältimatu ja et tal on seal turvaline, lepib ka laps hoiuga paremini. Kui vanem viib aga lapse sõime lihtsalt seetõttu, et “nii on kombeks” ja on ise ebakindel, kandub emotsioon lapsele üle ning harjumine võib olla keerulisem.
Harjumisprotsessis on oluline, et vanemal oleks hoidja või lasteaiaõpetajaga hea side. “Kui laps esimestel päevadel vanema äraminekul nutab, ei maksa kohe heituda. See on igati normaalne,” ütleb Orgulas ja lisab, et “päris elu” algab lapsele hetkel, kui vanem lahkub. Seetõttu ongi oluline hoida kontakti õpetajaga, kes oskab päeva lõppedes öelda, kuidas laps vanema puudumisega toime tuleb. Kui kaua kestis nutt ja kas laps lülitus rühma tegevustesse. Vestlus või arutelu õpetajaga annab vanemale aimu, kas laps on sõimeks valmis või vajab siiski lisaaega kodus kasvamiseks.
Lapse hoidu jätmise suhtes võiks vanemal kõhklused tekkida juhul, kui lapse nutt paari nädala möödudes sugugi ei vähene, kui ta on hoius rohkem kurb kui rahul ja rõõmus, on endassetõmbunud, ei tunne huvi teiste laste ega mänguasjade vastu. Selliselt käituv laps ei pruugi sõime minekuks valmis olla. Emotsionaalselt ei pruugi sõimeks valmis olla ka laps, kes oli enne sõime pigem terve, sõimeajast alates aga on pidevalt haige.
Kui vähegi võimalik, tasub sel juhul kaaluda, kas last on võimalik veel mõnda aega kodus hoida. Või siis teha väike paus ja proovida uuesti. “Sõimeealised lapsed arenevad kiiresti, ka ühe kuu jooksul võib toimuda oluline arenguhüpe turvatunde arengus,” annab psühholoog lootust.
Kui sõim on paratamatus
Vahel juhtub, et vanem on olukorras, kus tal pole valikut – sõime tuleb panna laps, kes pole selleks veel valmis. Sel juhul, möönab Ave Orgulas, tuleb valida kahe halva vahel – kas jätta laps koju ning loobuda tööst ja kaotada sissetulek või jätkata tööd? Kui põnni sõime viimine osutub paratamatuseks, peab eelkõige lapsevanem ise olukorraga leppima ja olema kindlameelne. Siis on ka lapsel kergem. Abiks on otsus tegelda lapsega pühendunult õhtuti.
“Nii üks kui teine valik võib olla raske, aga kuna täiskasvanul on kaitsemehhanisme rohkem, siis on minu esimene soovitus võimalusel siiski arvestada lapsega ja püüda taastada tema turvatunne,” ütleb Orgulas. “Sest võib juhtuda, et nii-öelda õhtune kompensatsioon ei osutu turvatunde taastamiseks piisavaks. Mõne teise lapse puhul võib aga vanema õhtune jäägitu tähelepanu olla piisav ja kompenseerida päevase üksioleku lastesõimes.”
Kui vanem ise vajab abi, aitab psühholoogi sõnul probleemist rääkimine, oma mure jagamine. Seejuures soovitab ta vältida tänapäevaseid sotsiaalmeediakanaleid ja internetti. “Kui Facebookist või mujalt internetist siiski infot ja abi otsitakse, peab sotsiaalmeediafilter olema väga tundlikuks timmitud. Tuleb tugevalt analüüsida, missuguseid nõuandeid loetust omaks võtta,” paneb Orgulas südamele.
Kõige parem on siiski silmast-silma kohtuda psühholoogi või mõne ema või isaga, kel sama tee juba läbitud ja kes on valmis oma kogemusi jagama. Mingil juhul ei tohi muret ainult endas hoida. Siis võib juhtuda, et lisaks kõrge stressitasemega haigele väikelapsele lisandub võrrandisse ka murest murtud ja haige vanem, kes last ilmselgelt aidata ei suuda, vaid vajab ise abi.
