Liisa ja Marko maitsev lihavaba elu

ereisa Marko, kes taimetoitlasest naisega kokku kolides lülitus armunu solidaar­susest samuti taimetoidule ümber, väidab, et Liisaga kohtumise hetkeni sõi ta liha kahe suupoolega. „Kui Liisa nädalavahetuseks ära sõitis, tormasin mina kohe poodi sülti ostma,“ meenutab mees naerdes.

Otseselt Marko siiski Liisut enda taimetoitlaseks keeramises ei süüdista. „Ta pole mulle kunagi isegi mitte poole sõnaga öelnud, et „kuule, äkki hakkad ka taimetoitlaseks!“.“ Selgub, et Marko tegi esimesi arglikke samme selles suunas juba keskkooli ajal. „Pool aastat ei söönud liha ja siis vitsutasin jälle šnitslit edasi,“ kirjeldab ta. Armastatud naise kõrval käis aga lihalt taimetoidule üleminek justkui muuseas. „Kuna kodus oli taimetoit, sõin liha üha vähem, kuni olingi neli aastat hiljem pulmadeks taimetoitlane valmis!“ muigab Marko.

Südame sunnil taimetoitlaseks

Liisa ei reklaami oma toitumiseelistusi ega suru neid teistele peale. Taimetoidu­propaganda filmidest ja raamatutest hoiab ka eema­le. „Ma ei taha vaadata ühtegi taimetoitlust propageerivat filmi. Need on minu jaoks liiga jubedad. Tean, kui halvasti tänapäeval mass­tootmises kasvatatavaid loomi koheldakse, ja paljas mõtegi sellest toob mul pisarad silma,“ sõnab Liisa nukralt.

Liisa kasvas taimetoitlaseks iseseisvalt, kõrvaliste mõjutajateta. „Tol hetkel polnud veel Eestis taimetoitluse kohta eriti infot ja ma ei tundnud ühtegi taimetoitlast. See oli mu enda sisemine soov ja äratundmine. Tunne, et ma ei taha loomi süüa, oli mind juba pisikesest peale kummitanud,“ meenutab Liisa. 12aastasena ta mõistis, et kauem seda tunnet alla suruda ei suuda. „Ma väga armastan loomi.­ Nad väärivad samamoodi olema õnnelikud ja elus nagu kõik olendid. Niisiis otsustasingi ühel päeval, et tänasest ma rohkem liha ei söö,“ tegi ta viimaks oma sisimas ainuõige otsuse.

„Ega see lihtne polnud,“ mäletab Liisa. „Pidin lõunasöögi iga päev ise kooli kaasa võtma või siis ostsin midagi puhvetist. Õnneks olid mu vanemad väga mõistlikud ja ütlesid, et neile sobib kõik senikaua, kuni see ei hakka mu tervist mõjutama.“ Tervis on noorel naisel siiani korras.

Kas te sööte kogu aeg kapsast?

Just sedasi kõlab umbes tüüpiline taimetoitlastele suunatud küsimus. Ka uuritakse pidulauas sageli: „Miks te liha ei söö?“ Kuna Liisa meelest mõjuks sellises olukorras aus põhjendus – „Ma armastan loomi ja ka neil on õigus elule“ – lihasööjate valikut halvustavalt, püüab ta tavaliselt seletuste jagamisest kõrvale hiilida. „Mulle ei meeldi seda teemat arutada. Ka pole mu eesmärk lähedasi taimetoitlasteks muuta,“ ei tunne Liisa vajadust oma valikut kõigile seletada.

Igapäevasest kapsa vitsutamisest on asi kaugel. Marko ja Liisa toidulaud on kohati ilmselt mitmekülgsemgi kui mittetaimetoitlastel. „Peale erinevate puu- ja köögiviljade saab ju söögilauda rikkalikult katta täisterapasta, -riisi, -tatra, eri sorti ubade, läätsede, herneste ja sojatoodetega,“ loetleb Liisa. Ja Marko lisab: „Pühapäeviti valmistame koos erilisemaid roogi.“ Lemmikud on igasugused quiche’id, kapsa- ja brokolipirukad – nii et noored ei salga ka oma kapsaarmastust.

Pojale nad oma toitumiseelistusi peale ei suru. „Sööme sama toitu, kuid Mattiasele anname juurde ka liha ja kala, et nende maitse ­talle hiljem koolis üllatusena ei tuleks,“ kirjeldab Liisa. „Näiteks kui keedame suppi, teen Mattiase portsule hakk­liha juurde; juurviljade kõrvale pakume sojakotleti asemel kana või kala.“ Selle, kas Mattias ühel päeval ka taimetoitlaseks tahab hakata, jätavad vane­mad poja enda otsustada.

Üksikutel kordadel on Marko ka taimetoitlasena liha söönud. „Sattusin Norras kokku vana sõbraga, keda ei olnud üle kümne aasta näinud. Ta kutsus koju õhtusöögile ja serveeris­ enda lastud põdrast valmistatud praadi. Tollel hetkel ei tahtnud ma südamest tulevat külalislahkust lõhkuda teatega: „Kuule, ma olen nüüd taimetoitlane!“,“ teeb Marko harva ka mõne reeglit kinnitava erandi.

Pekipolstri asemel termopesu

„Loomulikult oleme uurinud, milliseid muutusi me toidusedelis tegema peaksime, kui tahame lihavabalt tervis­likult toituda,“ kinnitab Liisa. „Eriti mõtlesime sellele siis, kui hakkasime Mattiast planeerima. Selliseid muutusi tasub teha ikka mõistusega, enda ja oma lähedaste tervisega arvestades,“ paneb ta südamele kõigile, kes taimetoitlust kaaluvad.

„Ma olen perearstil lasknud endale regulaarselt vereanalüüse teha ja kõik on korras,“ ütleb Marko. Tema vere rauanäit on taimetoitlasena üllatuslikult hoopis paranenud. Teiseks on langenud kaal. „See polnud küll eesmärk, kuid taimetoitlaseks saades võtsin ma kümme kilo alla. Enne olin selline pontsakas poiss. Nüüd kannan soojendava pekipolstri asemel termopesu,“ viskab Marko nalja. Ja lisab: „Ka enesetunde mõttes on taimetoitlus mulle väga hästi mõjunud.“

Ainus, mis taimetoitlaste elu pisut keeruliseks muudab, on tõik, et enamiku ajast tuleb ise kokata, sest taimetoiduvalik on söögikohtades väga kesine. „Tartus väljas söömas käies on meil üldjuhul valida kahe roa vahel,“ naeravad kaasad. „Kuna menüüd muutuvad visalt, siis teame täpselt, kus mida pakutakse.“

Samas näitab Marko kogemus, et Eesti inimesed on tema eelistuste suhtes sallivad ja südamlikud. „Meie koolis on vaid kaks taimetoitlast ja koolikokad uurivad alati, mida ja kuidas teha, ja teevadki meile eraldi süüa!“ on ühiskonnaõpetuse õpetajana töötav Marko kokatädide vastutulelikkusest liigutatud. Ta toob mõtlemapanevaks võrdluseks Skandinaaviamaad. „Seal on täiesti normaalne ja isegi kohustuslik, et kool pakub ka taimetoitu.“ Eestis pole selline mõte veel päevakorda tõusnud, aga mõne aja pärast on meistki saanud üks – kui kasutada president Ilvese sõnu – „igavalt normaalne Põhjamaa riik“, kus taimetoitluses pole enam midagi erilist.

Ringode lemmikretsept: brokoli-quiche

1 piruka jagu muretainast
1 keskmine või suur brokoli
100 g juustu
3 muna
300 ml piima
1–2 sl ketšupit
näputäis soola ja pipart

Keeda õisikuteks tükeldatud brokoli poolkõvaks. Vooderda 24 cm läbi­mõõduga vorm muretainaga ning määri tainas ketšupiga üle. Laota brokoli­õisikud tainale ning kalla peale soola-pipraga maitsestatud muna ja piima segu. Puista üle riivitud juustuga ja küpseta 200kraadises ahjus umbes 40 minutit.