Lõuna kalkulaatori abil

Veel kümmekond aastat tagasi või­sime muretult aasida hamburgerirahvaste toitumisharjumusi. Tundusime ju niivõrd terviseteadlikud, kui end retuusidesse ja lohvakasse T-särki peidetud korpulentsete figuuridega kõrvutada saime. Ülemöödunud kevadel avalikustas aga Tervise Arengu Instituut jahmatava uuringu, millest selgus, et pea pooled eestlastest on ülekaalulised. Väidetavalt toitume ühekülgselt, sööme palju rasvast, liialdame magusaga ega armasta aedvilju. Kaloreid lugeda on aga nii tüütu...

Selleks, et igapäevaseid toidukoguseid po­leks nii tülikas jälgida, on loodud üleeuroopaline GDA (Guideline Daily Amounts) märgistussüsteem ehk toitumisjuht, mis toob toiduaine pakendil välja viis rahvatervise seisukohast olulisemat näitajat:

• kalorid
• suhkrud
• rasvad
• küllastunud rasvhapped
• naatrium või sool.

Lisaks võib valmistaja välja tuua veel mõne tooterühmale olulise näitaja, nagu kiud­ainesisalduse leiva ja saia puhul.

Arvutamislusti jagub lastelegi

GDA-märgistussüsteem aitab hinnata konkreetsest toidust saadavat energiat ja selle osakaalu päevasest soovitatavast kogusest. Toote pakendile on märgitud, kui palju sisaldab toiduportsjoni osa (näiteks leivaviil või klaasitäis jogurtit) energiat, rasvu, suhkrut jne. GDA keskmine väärtus, milleks on 2000 kcal, on arvutatud normaalkaalus naise ligikaudsest energiavajadusest lähtudes. Sõltuvalt soost, vanusest ja füüsilisest aktiivsusest tuleb toidukogust suurendada või vähendada. Mehel arvatakse keskmiseks energiavajaduseks 2500 kcal, lastel ja eakamatel inimestel 1700–1800 kcal päevas.

GDA-märgistus erineb tavalisest kalorite, rasvade, valkude ja süsivesikute tabelist selle poolest, et kui viimane sisaldab vaid infot 100 g või 100 ml kohta, siis GDA-süsteemis on välja toodud ka sama loetelu protsentuaalsed väärtused ja seda iga toiduportsjoni kohta. Kui saja piires matemaatika selge, pole midagi keerulist – tuleb vaid jälgida, et ühtegi ainerühma ei tarbiks üle soovitusliku päevanormi ehk üle 100%.

Arvutamislusti peaks jaguma lastelegi. Vahva ju, kui keegi söögilauas kaloritehted kogu pere eest ära teeb. Kõige väiksemad võiksid alustada energiaikooni jälgimisest. Nõnda saavad tasakaalustatud toitumise põhimõtted maast madalast selgeks.

Teeme katse!

Selline on siis teooria... Kuid teeme juurde ka praktilise katse! Eksperimenteerime näiteks lõunasöögiga. Tüübilt peaksin olema igati keskmine – 2000 kcal vajav naine oma parimates aastates. Toitumisspetsialistid soovitavad päevase toiduenergia jagada nii: 20% hommikuks, 30% lõunaks ja 30% õhtuks. Kaheks vahepalaks jääks veel 10 + 10%. Natuke süvenemist ja selgub, et minu lõunasöögi soovituslik energiapiir on 600 kcal.

Poes kisub juba keerulisemaks. GDA-märgistusega tooteid tuleb tükk aega otsida, sest riiulitel leiduvast kraamist valdaval osal seda veel peal ei ole. Siit ka soovitus tootjatele ja poepidajatele – mõni teemakohane silt kaubariiuli juures ei teeks paha. Kuni sinnani tasub asjast huvitatuil enne osturetke pisut eeltööd teha ja viia ennast kurssi, millised tootjad markeeringut kasutavad.

Pakendatud toit pole kindlasti sobilik igapäevaseks lõunasöögiks. Kuid et esimene katse oleks võimalikult lihtne ja lihtsuse võlu kinnistaks positiivse suhtumise, valin lõunaks vaid kolm toodet: Felixi ühepajatoidu (300gram­­mine portsjon katab 18% minu päevasest ener­gia­vajadusest), Farmi jogurti virsikukeedisega (150grammine portsjon katab 9%) ja Leiburi klassikalise musta leiva (üks 24grammine viil katab 3%). Et kõht on tühi ka mehel ja kahel lapsel, kärutan kassasse neljakordse koguse põhirooga ja jogurtit ning ühe leiva, mille arvestus käib viilukaupa.

Kodus pole midagi keerulist. Sokutan ennast standardi alla ja võin enesele lubada täisportsud. Mees ja lapsed saavad ka omavahel hakkama – leiutame kiirelt meetodi, et see, mis kahe väikese poisi taldrikult ära kärbitakse, läheb isale. Ja leivaviilu ei pea kindlasti lõhki ajama, piisab, kui päevases arvestuses püsida soovitusliku normi piires. Lihtne!

Kuid väike “aga” siiski on. Nimelt ei kata GDA veel kõiki tooterühmi, mistõttu tervet päevamenüüd selle abil ohjes hoida on keeruline (kui just ei söö ainult suurtootjate GDA-märgistusega valmistoitu). Seega vähemalt esialgu on GDA vaid suunajuht, mis õpetab meid toidukogustele ja neist saada­vate toitainete tasakaalule mõtlema. Kes on seadnud sihiks range kalorikontrolli, peab olema valmis lisaarvutusteks. Näiteks, kui mitu kalorit annab kodune toorsalat või pühapäevahommikune pannkook. Mina valmistasin sellesama eksperiment-lõunasöögi juurde ka köögiviljasalati ja pakkusin puu­vilja. Midagi keerukat kaloriarvutustes polnud – energiakoguseid on lihtne teada saada toitumisprogrammi kodulehel (http://tai.mulfo.com) asuvate kalkulaatorite abil.

Aga mida me sööme?

Kindlasti mõtleb nüüd mõnigi lugeja, et toidupakendeid on küll tore päevasoovitustega märgistada ja toiteväärtust välja tuua, kuid sama tähtis või tähtsamgi veel on toiduaine koostis. Selle info surumine kriitiliselt väikesse kirja on tänase teadliku tarbija valulaps! Samas näitab GDA-märgistuse kasutuselevõtt, et hea tahtmise korral on pakendil ruumi küll.

Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp möönab, et mure on seoses üleilmastumisega tõesti olemas. “Löögi all on just väikesed tooted (näiteks kohukesed, šokolaadid), mida tehakse korraga mitmele turule. Teatud piirist tähendaks kirjafondi suurendamine ka suuremat toodet, kuid tarbijad eelistavad praegu väikepakendit, olgugi et ühiku hind on seejuures kallim.”

Kui tooteinfo jääb segaseks, soovitab Potisepp küsida abi kaupluse töötajalt. Kas see nõuanne murelikku tarbijat tegelikult aidata suudab, on tänases tööjõuturu olukorras iseküsimus. Meenub supermarketi kalaleti müüja, kes ei suutnud seletada külm- ja kuumsuitsutehnoloogia erinevust...
Täiendavat infot GDA-märgistuse kohta ja toitumisteadlase Mai Maseri soovitused tasakaalustatud menüü koostamiseks leiab veebilehelt www.gdainfo.ee.

Oma isikliku energiavajaduse võib igaüks välja arvutada toitumisprogrammi kodulehel (http://tai.mulfo.com) asuvate kalkulaatorite abil.

Eesti ettevõtjad löövad kaasa

Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp peab GDA-märgistust heaks abiliseks menüü koostamisel. Samas rõhutab ta, et kindlasti ei tohi unustada toitumise põhitõdesid. “Süüa tuleb mitmekesiselt, mõõdukalt, tasakaalustatult ja vastavalt isiklikule energiavajadusele. Tervislik menüü koosneb eelkõige teraviljasaadustest, kartulist, puu- ja köögiviljadest ning kalast. Piimasaadusi ja liha peaks tarbima mõõdukalt. Tagasihoidlik tuleb olla ka suhkru-, soola- ja rasvarikaste toitudega.”

Tänaseks on Eesti ettevõtjatest GDA-märgistuse kasutusele võtnud piimatoodete valmistaja Tere, mahlade ja konserveeritud toitude tootja Põltsamaa Felix, piima- ja lihasaaduste töötleja Maag ning leiva-saiatootja Leibur.

Rahvusvahelistest ettevõtetest leiab tähistuse Coca-Cola, Groupe Danone, Kraft Foodsi, Masterfoodsi, Nestlé, PepsiCo, Unileveri ja Kellogg’si toodetelt.