Meie armas tädi Helgi ehk lugu lendavate vanaemadega

Siis helistasime ise neile, kes olid ennast võimaliku lapsehoidjana siin-seal välja reklaaminud. Järgnevas tunnevad kindlasti paljud emad-isad ära selle lõputuna näiva kadalipu, mis sageli tuleb läbida.

Eellugu

Need inimesed hakkasid meil käima. Istusime ja ajasime juttu. Kenad inimesed ju. Mõni oli küll algusest peale justkui… teisest ilmast, täiesti teise, tundmatu maailmavaate ja käitumisega, ja eks sai neile ka samal õhtul tagasi helistatud ja ära öeldud. Suurem osa olid aga meeldivad naisterahvad - kuid nii, kui neid oma lastega koos ette kujutasime, tundsin, et ei, ei, kohe kindlasti ei! Mõni päev mõtlemist, ja ära öeldud sai neilegi.

Edasi otsisime hoidjat tuttavate kaudu. Jõudsime keskealise kena ja särtsaka naisterahvani, kellel endal küll järglasi polnud, kuid kes oli mitmeid lapsi hoidnud nii siin kui välismaal. Millegipärast ei leppinud temaga aga meie vanem tütar - üürgas nutta, kui nad õue läksid. Kuigi pärast, nagu hoidja rääkis, lõpetas nutu ja nautis väljasolemist. Kuid siiski: see minekunutt oli terve äraoleku aja kui haav mu südames.

Sain aru, et hilisem leppimine tuleb lihtsalt sellest, et kui ema on silmapiirilt ära, võtab laps end kokku. Aga… kas minu väike, kahe ja poole aastane laps ikka peab ennast ületama? Nii jäi seegi asi mõne nädala möödudes soiku.

Oli veel paar-kolm katsetust, mis samuti pooliku rahulolu tõttu lõppesid. Siis hakkas vanem tütar end ilmselt süüdi tundma, et ükski hoidjatädi ei sobi ja ema ei saa tööd teha. Ja oli nõus ükskõik kellega, kes ainult ise oleks nõus meile tulema. Selline allaheitlikkus oli veelgi talumatum - nii väikeselt inimeselt sellist suuremeelsust vastu võtta oleks tähendanud lapsepõlve lõpetamist juba enne selle algamist!

Sestap otsustasime mehega, et lõpetame pingelised otsingud ja jätame lahenduse leidmise saatuse hooleks! Ning tõmbasime selle teema pere aktuaalsete küsimuste nimistust maha.
Kui keegi küsis, kuidas meil lapsehoidja leidmine edeneb, vastasime: ootame parimat varianti. Kui küsiti, milline see parim on, vastasime: soovime abivanaema, kel endal on lapsed olnud ja kes lapsi armastab. See abivanaema elab mere ääres ning hoiab meie kaht printsessi nii palju päevi nädalas, kui vaid tahame. Ja meie tütred - nemad tahavad ise abivanaemaga olla, vahel rohkemgi kui meiega.

Panite sellise kuulutuse lehte või, küsiti. Ja meie vastasime: panime sellise kuulutuse universumi ajalehte jah!

Päris nii just ei olnud, et oleksin meie ideaalse abivanaema parameetrid üles kirjutanud ja siis paberi ära söönud ning voodi peale pikali heitnud ning… tädi Helgit ootama jäänud. Aga nii oli siiski, et otsustasime mehega, et meile tuleb vaid selline hoidja, kes tõesti meie lapsi armastab ja keda meie lapsed armastavad. Ja muud võimalused ei tule lihtsalt ja üldse kõne alla.

Lasime asjadel minna

Pärast sellist otsust avastasime, et kõigil on rohkem aega! Kogu hoidja otsimisele või sellele mõtlemisele kulunud aeg jäi nüüd meile endale. Vahetasime mehega tööst sõltuvalt teineteist kodus välja ja võimalusel olime kõik koos ja nautisime seda.

Läks mööda paar kuud, kui üks tuttav andis mulle telefoninumbri, mille tema omakorda oli saanud oma tuttavalt. Et võiksin sellel helistada, sest meie lähedal elavat üks tädi Helgi, kes on juba kümme aastat lapsi hoidnud. Võib-olla saaks tema aidata. Helistasin.

Telefonil vastas rõõmsameelne naisehääl - tädi Helgi -, kes ütles, et tal on juba kaks last hoida ning juurde võtta kahjuks ei saa. Lapsehoidmislootuseta, kuid mingist ootamatult tärganud sümpaatiast palusin Helgit, et tulgu siis meile niisama külla. Tulgu meie tibusid vaatama ja ennast näitama - tahaksin kas või korraks näha, kes on sellise hääle omanik. Helgi tuli. Ja ma lihtsalt armusin temasse.

Nüüdseks olen sellega harjunud, aga mäletan selgelt - ta säras! Tal oli helelilla lillelise koemustriga kampsun, kõrvarõngad ja prillide taga sädemeid pilduvad silmad, kaunis suu, lokkis kastanpruunid juuksed ja lilla kiviga sõrmus. Ja ta muudkui naeratas. Lapsed vahtisid teda silmanähtava huviga. Vanem tütar ei olnud üldse sellise hoiakuga, et ta meie meeleheaks selle tädiga suhtleb. Jõime teed ning rääkisime maast ja ilmast. Siis läks Helgi koju. Kõigil meil oli ülev meeleolu.

Järgmisel päeval Helgi helistas ja ütles, et üks tema praegustest lastest läheb lasteaeda ning teine on hoidmiseks vaid kolm päeva nädalas, nii et võiks ju katsetada.

Kes sa oled, tädi Helgi? 

Meie lapsed on Helgil kaheteistkümnes ja kolmeteistkümnes. Hiljuti lisandus neljateistkümnes laps, kahe-aastane Sonja. "Esimene oli Einar, kes tuli mulle 1990. aasta 3. oktoobril," alustab Helgi oma lapsehoidmiste lugu. "Jäin sel aastal pensionile ja kohe hakkasidki üksteise järel lapsed tulema. Küll üksi ja paariti, viimasel ajal olen ka kolm korraga võtnud. Olen märganud, et nii on meil kõigil huvitavam."

Helgil endal on üks poeg, pisut üle neljakümnene Alari. "Tahtsin saada 12 poega, aga läks nii, et nüüd on mul see üks, keda kaheteistkümnendaks kutsun, ja tema on vanapoiss. Alles hiljuti ütles mulle, et ärgu ma lootkugi - tema naist ei võta ja mulle lapselapsi ei soeta. Sellest on tõsiselt kahju, kuigi võin öelda, et kõik need 14, keda olen hoidnud, on mulle olnud nagu lihased lapselapsed. Ma siiamaani suhtlen nendega, vahetame sünnipäevakaarte, helistame. Lihtsalt… kui oleks oma lapselaps, siis ei lahkuks ta minu juurest lasteaeda minnes päriselt." Helgi ütleb, et kõik lapsed on talle südame külge kasvanud ja kui nad ära lähevad, on kohe väga kurb.

Helgi on eluaeg raamatupidaja olnud. Sel ametil pole ju lastega midagi pistmist? "Mu vanem õde õppis õpetajaks ja mina tahtsin saada lasteaiakasvatajaks, aga läks siiski teisiti. Kuid lapsed on mulle meeldinud sellest ajast peale, kui ise veel laps olin. Tassisin endast väiksemaid süles ning mängisin lõputut ema-mängu. Seitsmeaastaselt tõstsin isegi oma kõhu ära ja tegin operatsiooni läbi. Jah, lapsed on minu jaoks elu kõige ilusam külg. Kui vaatan peresid, kus istub viis-kuus last laua taga reas, siis mõtlen - elu suurim varandus! Ka minu ema ja isa olid mõlemad üheksalapselisest perekonnast." Tädi Helgi on silmanähtavalt liigutatud.

Et ta ka selle teemaga ära ei harju, lapsed ja nendega tegelemine on ju kogu aeg päevakorral. Kas väsimust ei teki? "Reede õhtuks tunnen küll, et pea on suur ja pingul nagu Tootsi maakera! Aga juba pühapäeva õhtul hakkan mõtlema, et tuleks ometi esmaspäeva hommik, siis teeme lastega seda ja läheme sinna. Elan ju kahe mehega koos, abikaasa ja pojaga. Nemad jõuavad mind nädalavahetusega rohkem ära tüüdata, kui kümme last seda terve nädalaga teha saaksid!" ütleb Helgi ja hakkab naerma. Ma tean küll, kuidas ta tegelikult oma meesperet hoiab ning kõik neile ette ja taha ära teeb. "Eks see ole sellest, et olen Lõvi tähtkujust," arvab Helgi, "tahan kõike ise korraldada ja kõigel silma peal hoida."

Meie pere kaitseingel

See võib ju isegi nii olla, ütlete, ja küsite kavalalt: aga kus on meri, mis pidi ideaalse abivanaema parameetrite juurde käima? On ka meri! Sest tädi Helgi elab küll Tallinnas, aga sellises kohas, kus meri paistab aknast sisse ja luiged on harjunud, et ta koos oma lasteseltskonnaga neid söötmas käib. Mu vanem tütar ei jõua ära oodata, millal saab jälle "jalgupidi vette ja põõsa taha pissile", sest suvi tädi Helgi juures on nagu suvi maal keset linna.

Ja nüüd te küsite: ju on palju raha, et sellist hoidjat pidada? Vastus on: ei ole nii. Meie maksame talle kuidas kunagi ja meie teist last hoiab ta üldse pealekauba. Kui te nüüd küsite, kuidas see saab olla, siis vastan - ei tea, kuidas, aga nii on. Helgi on vanaemade maalt siia kohale lennanud. On suur õnn leida lapsehoidja, kes tõesti su lapsi armastab, kes helistab ja küsib ka nädalavahetustel, kuidas neil läheb.

Kui ta hommikul lastele järele tuleb, et nendega oma mereäärsesse kodusse minna, siis on ta ka ise elevil nagu koolitüdruk, kel plaanis sõbrannadega jalutuskäik. Kuigi juba üle
70 aasta vana, teeb Helgi lastega kõik kaasa. Võtab nendega ette pikki rännakuid ja uurimisretki, jookseb, hullab ja magab ka päevaund.

"Arvan, et see päevauni mind päästabki," ütleb Helgi rõõmsalt. "Ükski normaalne vanainimene ei saa endale kahetunnist lõunauinakut lubada. Aga minule on lausa kohustuslik diivanil lasterea ühes ääres silm looja lasta. Siis on nemad ka rahulikud ja nii me kõik paar tundi päevas sügavalt magamegi. Isegi telefon on välja lülitatud."