Mäletan hetke, kui mu poeg tahtis mängida teise lapsega, kes vastuhuvi ei ilmutanud. Tundsin end abitult, nähes sotsiaalset nurjumist, mis oli mu lapsele tegelikult ülimalt vajalik kogemus tulevaseks eluks. Niivõrd kerge on eduühiskonnas unustada, et äpardumine õpetab ja kuidas veel!

Meile ei ole ju õpetatud, et läbikukkumine on hea. Et see võib olla soodne stsenaarium, isegi soovitatav. Meenub, kuidas ma peitsin ema-isa eest tunnistust, kus matemaatika-reale oli “kolm” sattunud. Rebisin katki ja viskasin prügikorvi.

Eks meie koolisüsteemis koondub tähelepanu ikka lõpuks sellele, milline on saavutus. Et mis sa hindeks said. Õppimine kui protsess ja õpilase tegelik areng jäävad kahjuks tagaplaanile.

Loe värskest Pere ja Kodust, miks võib olla ebaõnnestumine lapsele hea: SIIT

Telli ajakiri SIIT