Mida teha, kui laps sinu keeldusid lihtsalt ei kuula ja teeb, mis ise tahab

 (3)
perejalaps
perejalapsFoto: Andres Putting

Päris ilma keeldudeta lapse kasvatamisel hakkama ei saa. Kuid liiga palju "ei" sõnu kaotavad oma mõju. Millistes olukordades "ei " öelda ja kuidas teha seda nii, et laps sind ka kuulda võtaks?

"Ei" sõnu kasutada nagu ravimeid: ainult siis, kui see on vajalik
Ühe- ja kaheaastastele on maailm suur seiklusplats, mis on täis asju, mida saab täita, vajutada, visata ja limpsida. See oleks lausa paradiis, kui seal ei oleks täiskasvanuid, kellele millegipärast ei meeldi, kui CD-plaate sorteeritakse või lampi sada korda sisse ja välja lülitatakse. Suured inimesed hakkavad siis keelama, sisisevad „Lõpeta nüüd!” või möirgavad „Ei!”. Nad ei oska tihtipeale muudmoodi käituda.

Mõnikord peavad vanemad lapselikku avastamissoovi kahtlemata pidurdama. Siis on hea, kui laps võtab “ei” sõna kuulda. Aga kas kuulekus on väärtus iseeneses? Oskus, mida tuleks varakult ja intensiivselt treenida?

Asjatundjad on skeptilised. Aju-uurija ja lapse arengu spetsialist professor Gerald Hüther Göttingenist näeb siin kahte probleemi:

Keelud koormavad lapse ja vanema vahelist suhet”

Päris ilma keeldudeta hakkama ei saa.

See kõlab kurjalt ja siin tuleb kindlasti vahet teha: tegemist on keeldudega imikueas. Ema range ei koos kurja pilguga peatab roomava lapse vähemalt mõneks ajaks. „Väikelapse jaoks, kes tunneb emaga veel äärmiselt tugevat sidet, on see signaaliks, mis seab sideme kahtluse alla,” ütleb neurobioloog.

Seotud lood:

Miks? Sest pisike kurjategija ei suuda veel eristada oma tegu („Ei puutu stereosüsteemi, see läheb muidu katki!”) ja oma isiku kritiseerimist. Ta tunnetab vaid rünnakut. „Utreerituna võib öelda, et lapsed tõlgendavad esimesel kahel eluaastal keeldu kui oma isiku tõrjumist,” ütleb Hüther.

Ta teab muidugi, et päris ilma keeldudeta hakkama ei saa. „Aga paljud võimu näitavad sõnad on sealjuures lihtsalt üleliigsed. “Ei” sõnad tuleks jätta olukordadesse, kus need on vältimatud.” Näiteks kui laps lööb ema. Või kui ta tahab sõiduteele joosta.

Tavalise hääletooniga öeldud “Ei” on asjatu vaev”

Kui terav toon ja range pilk lapsele haiget teevad, kas siis tuleks ei öelda võimalikult neutraalselt?

Loe veel

„Kahjuks ei”, ütleb professor Hüther. „Tavaline ei talletub vaid lühimällu, kui sinnagi. Seal säilib see sama kaua kui telefoninumber, mida on äsja telefoniraamatust vaadatud, st kolm kuni neli nädalat.”

Selleks et info („Ära puutu stereosüsteemi! See läheb katki.”) talletuks pikaajalises mälus, on vaja teatavat keelelist oskust ja maailma asjadest arusaamist — seda ei saa esimesel kahel eluaastal aga eeldada.

Selleks et sõnum talletuks, on selles vanuses vaja muud: tundeid ja meeleolu. „Ei, mida öeldakse emotsioonitult, on imikute ja väikelaste jaoks lihtsalt sõna,” ütleb Gerald Hüther.

Nii et parem on karjuda? „Kui lasta ärritus iga keelamise juures filtreerimata kujul välja,” ütleb neurobioloog, „saavutatakse tõepoolest õpiefekt. Kuid see on pigem dressuur, sundimine läbi hirmu.” Seda ei soovi ju keegi. Professor Hütheri soovitus on olla keeldudega kokkuhoidlik.

Seda arvamust toetab ka arengupsühholoog dr Karin Grossmann Regensburgist. Ta on oma aastatepikkuse uurimistöö käigus ikka ja jälle näinud, et sagedane ei ütlemine mõjub paradoksaalselt. Karin Grossmann ütleb:

Vanematel, kes vähe keelavad, on kuulekamad lapsed”

Seda tõestab tunnustatud psühholoog mitme uurimistulemusega:

  • juba 70ndatel suutis vanemate ja laste vahelist sidet uurinud Mary Ainsworth tõestada, et koostöövalmitel ja empaatiavõimelistel vanematel on lihtsam. Empaatiavõime all peab Ainsworth silmas seda, et vanemad arvestavad imiku väljendustega ja reageerivad neile, respekteerides imikut kui olendit, kellel on oma vajadused. Selliste vanemate kümnekuused lapsed olid keeldude ja käskude järgimisele altimad kui mitteempaatiavõimeliste vanemate lapsed (Mary Ainsworth nimetab laste sellist käitumist nõustumiseks, mitte kuuletumiseks).

  • Karin Grossmanni ja tema abikaasa Klausi poolt läbiviidud katses 12 kuu vanuste lastega saadi sarnased tulemused: üheaastased viibisid ruumis, kus oli palju huvitavaid esemeid. Nad tohtisid puudutada vaid kaht eset: laual olevat telefoni ja ventilaatorit. Tulemus: empaatiavõimeliste vanemate lapsed, kellel oli vanematega tugev side, suutsid keelatud asjadele paremini vastu panna kui teised lapsed.

  • Lisaks andis katse järgmise tulemuse: üheaastased, kelle vanemad palju keelavad ja ähvardavad, kasutavad iga võimalust, et “ei” sõnast üle astuda. Ema äraolekul eirasid lapsed käske sagedamini kui tundlike vanemate lapsed.

  • Huvitav on ka see, et kui asjade valikus on keelatud asju rohkem kui lubatud asju, on ka koostöövõimelistel raske keeldudest kinni pidada.

  • Kõik see viitab sellele, et „tagajärjed” sõltuvad vastastikuste suhetest. Empaatiavõimelistes perekondades arvestab iga pereliige sellega, mis teisele meeldib ja mis mitte. „Tihti piisab sellest, kui ema kulmu kortsutab ning laps tõmbabki käe lillepotist eemale,” ütleb Karin Grossmann. „Sest ta teab, et ema tõlgendab söömise ajal ka tema miimikat õigesti ega topi talle veel üht lusikatäit putru suhu, kui tal kõht juba täis on.”

    Kokkuvõte: lapsed ei õpi vanemaid kuulama mitte sagedase keelamisega, vaid vastupidi — keeldude kasutamisel vaid siis, kui see on vajalik (seda piiri võivad ema ja isa halbadel päevadel ja püsiva ahastuse korral ka ületada, ilma et see järelkasvu kahjustaks).

    Ära muretse, selleks pole vaja teha ajupesu: sa ei pea edaspidi sellega leppima, et postkast on kruusa täis ja teleripuldist saab lapse mänguasi. Aga võib-olla saad sa hakata väikesi patte sagedamini andeks andma või koguni ennetama.

    Mis aitab keelamist vähendada?

    • Konfliktide vältimine on lihtsam. Pestav põrandakate söötmistooli all aitab vähendada ärritust maha aetud toidu pärast. Stereosüsteem, CD-plaadid ja muud kallid ja kergesti purunevad esemed tuleb panna lapse käeulatusest eemale.
    • Proovi soovimatut käitumist võimalikult tihti eirata, kuid kiida positiivset käitumist.
    • Kui ilma keelamiseta kuidagi ei saa, tuleks ei siduda taganemisvõimalusega. Haara kinni lapse soovist ja suuna see mõnele teisele esemele. Näide: kaheaastane tahab riiulist üles ronida. Üks võimalus on alustada 20 minutit kestvat võitlust. Parem on aga asetada kaks stabiilset tooli tagurpidi ja üllatada last uue ronimisrajaga.
    • Ei mõjub kõige paremini siis, kui räägid lapsega rahulikult, aga sugestiivselt, vaadates talle sealjuures kindlalt silma. Väldi pikki selgitusi.