Miks sa veel ei räägi?

Meie vanem laps, tütar, hakkas vadistama pooleteise aasta vanuselt. Pudikeelseid sõnu, nagu “aua” ja “jallu”, ei öelnud ta üldse. Korrektne keelekasutus oli tütrele justkui kaasa sündinud. Poeg, kes on juba kahene, ei taha aga üldse rääkida, kui sõnad “emme”, “mämm” ja “tähh” välja arvata.

Poeg teeb meile oma vajadused selgeks viibete ja üminaga. Sellest, kas ta esitab küsimuse, teeb ettepaneku või lausa kärgib, saame meie, pereliikmed, aru hääletooni järgi. Sõnade tähendust ta mõistab, kuid miks ta ometi sõnu seadmast tõrgub? Kas ta arvab, et lähikondsed mõistavad teda niigi, milleks vaeva näha ja rääkida?

Logopeed ja mitme lapse kõnet käsitleva raamatu autor Valli Vilu ütleb nii: “Kuigi kõne arengus on kindlad seaduspärasused ja keskmised vanuselised tunnused, on õige hinnata igaühe arengut eraldi. Iga laps areneb just talle omases tempos. Seega, usaldage intuitsiooni ja tundeid, ärge võrrelge oma last naabrilapsega ega statistilise keskmisega.”

Kas muretsemiseks on põhjust?

Dr Sally Ward annab oma raamatus “Terane laps” siiski üsna täpsed vanusepiirid. Näiteks kaheaastane peaks mõistma keerulisi lauseid, kasutama umbes 50 sõna ning panema kokku kahe- ja kolmesõnalisi lauseid. Kui laps ei kasuta k u n a g i kahesõnalisi lauseid, soovitab Ward pöörduda asjatundja poole.

Seda lugedes lülitus mul paanikanupp sisse. Olin siiani arvanud, et küll sõnad pääsevad paisu tagant valla, kui õige aeg on käes.

“Erinevad allikad võivad vanema sega­dusse ajada. Ent lapsed arenevad erinevalt ja alati ei pea näpuga raamatust järge ajama,” kordab Valli Vilu. “Kui ema on lapsega rää­kinud imikueast peale, kui ta on harjunud kommenteerima põnniga tehtavat – “Nüüd paneme sokid jalga”, “Nüüd läheme sööma” –, kui laps on saanud esemelist maailma erinevates olukordades ja koostegevustes kõigi meeltega tunnetada, siis on kõne arenguks baas loodud. Liivakasti ääres saab edukalt arendada nii kõne mõistmist, sõnavara kui ka grammatikat.”

Samas nimetab logopeed tõsiseid probleeme, mil oodata ei tasu. “Olukord on teine, kui mängus on riskitegurid, näiteks komplitseeritud üsasisene areng, raske sünnitus, lapse söömis- ja unehäired, üldmotoorse arengu iseärasused. Need kõik võivad mõ­jutada kõne arengut. Sel juhul on mõistlik võimalikult vara spetsialistilt nõu küsida. Lastekliinikute logopeedid oskavad nõus­tada ka imikute probleemide korral.”

Poisid versus tüdrukud

Kuidas imiku “keeleõppeaparaat” täpselt toimib, pole siiani selge. Mõned teadlased usuvad, et grammatikatunnetus on kaasa sündinud. Üksmeelt, mis täpselt on looduse poolt antud, spetsialistidel pole, ent kõik uurijad on nõus, et kiirust, millega lapsed keelt õpivad, ei oleks võimalik saavutada ilma selle kaasasündinud seletamatu “miskita”.

See tekitas minus uusi küsimusi: kui palju siis keskkond üldse kõne arengule mõju avaldab? Ehk sündis mu tütar siia ilma lihtsalt teistsuguse andepagasiga kui poeg, kel on pigem oskust mõistatusi lahendada kui sõnu seada?

“Tüdrukute ja poiste areng ongi erinev,” seletab Valli Vilu. “Enamik logopeedi poole pöördujatest on väikeste poiste vanemad. Kuna poiste aju küpseb ja areneb teisiti, hakkavad nad tihti 4–6 kuud hiljem rääkima.

Poisid on avastuslikuma ja uurivama loomuga. Väike poiss võtab auto kätte ja uurib seda igast küljest. Ta üritab rattaid alt ära tõmmata ja uksi lahti teha, et näha, mis auto sees on. Ta ei tõtta oma tegevust sõnadega saatma. Tüdruku suhtlemisvajadus on loomupäraselt suurem. Tema torkab näost sä­rades masina emme nina alla ja teatab: vaata, ilus auto!”

Kas aga vanem saab vähe rääkiva lapse arengu kiirendamiseks midagi ette võtta? Sellele küsimusele vastab dr Sally Ward bioloog Eric Lennebergi sõnadega: “Metsvindi laulu põhijooned on sünnipärased, sest ilmnevad ka isolatsioonis kasvatatud lindudel. Kuid selleks, et omandada laul kogu ta rikkuses, peavad noored linnud kuulma täis­kasvanud lindude laulu.”

Mõte on ilus ja lihtne: rääkides lastega tihti ja palju, aitame kaasa sellele, et ka aeglasemalt arenevate laste kõne saaks välja areneda kogu selle rikkuses.

Häid nippe

• Piira lapsega kodus olles üldist mürafooni: päeval võiks toas olla vaikus, televiisor ja raadio ei tohiks pidevalt mängida. Telerist võiks väikelaps vaadata eakohaseid saateid pool tundi päevas.
• Lülita päevaplaani arendav pooltund, mil mängid ja räägid ainult lapsega. Seda tema imikueast peale.
• Kasuta lapsega suheldes uusi, ka keerulisi sõnu. Näiteks kui mängulennuk kukub alla, võid öelda: “Katastroof.” Mängu käigus omandab laps uue sõna lihtsalt.
• Tarvita rääkides lõbusaid häälitsusi ja helisid ning matki loomade ja autode hääli.
• Mängu ajal kasuta lihtsaid lauseid. Räägi lapsega aeglasemalt kui täiskasvanuga.
• Kui laps ütleb järjekindlalt mõnda sõna valesti, kuid sa saad aru, mida ta mõtles, ära paranda teda, vaid kasuta sama sõna tihti õiges vormis ja lühikestes lausetes.
• Žestikuleeri rääkides ja selgita tegudega sõnade tähendust. Kui ütled lapsele: “Tee karp lahti!”, siis alustuseks ava see ise.
• Ära esita lapsele küsimusi, millele tead vastust. Laps taipab, et tegu ei ole loomuliku vestlusega, ja tal võib tekkida trots. Kui soovid, et laps räägiks, lükka parem ise jutule hoog sisse. Näiteks selle asemel, et küsida, mida laps pargis nägi, mõtiskle kuuldavalt: “Ma tuletan praegu meelde, mida me täna pargis nägime.”

Allikas: Sally Wardi “Terane laps”

Mida teha pudikeelega?

Esimesed sõnad tulevad tavaliselt aastavanuselt. Seejärel hakkab sõnavara tormiliselt kasvama. Mõnikord juhtub, et esimesed sõnad kaovad ära ja ilmuvad koos teistega paari kuu pärast uuesti. Ent on lapsi, kelle teise eluaasta suhtluspagasis ongi ainult mõned silpsõnad.
Millal on põhjust muretseda?

• Kui laps on aktiivne, huvitub suhtlusest (kasutab žeste ja miimikat, omakeelset juttu) ning mõistab talle suunatud kõnet, pole erilist põhjust muretseda. Küll tuleks kõne kujunemise perioodil lapsega palju rääkida.
• Kui tekib kahtlus, et laps ei kuule hästi (ei reageeri helile, mille tekitajat ta ei näe; reageerib ebaadekvaatselt lihtsatele korraldustele) või pole rääkimisest huvitatud ega taha teistega mängida, tasub pöörduda logopeedi poole. Ja seda pigem varem kui hiljem.
• Sageli muretsevad kolmeaastaste laste vanemad ebaselge häälduse pärast. Ent selles vanuses polegi veel paljudel lastel kujunenud mitme raske hääliku (r, k, s, õ, ö) õiget hääldust. Seega pole põhjust muretseda ja kohe logopeedi poole pöörduda.
• Mõni laps räägib eriti pudikeelselt, mõni selgelt ja õigesti algusest peale. Ka see on loomulik. Osa lapsi on osavamad häälikuid, silpe, sõnu ja lauseid omandama. Nende võime kuulata, eristada ning tajuda sõnu ja häälikuid on parem, nende häälduses osalev lihaskond on hea toonuse ja koordinatsiooniga.
• Nagu teisedki oskused, ei arene kõne kõigil ühel viisil ja ühel ajal. Et aga suhtlusvajadus on igaühel, lävib laps nii, nagu parajasti oskab, kas või pudikeeles. Selles pole midagi halba, see on üksnes vaheetapp õige kõne kujunemisel.

Logopeed Valli Vilu soovitab
Merit Hallapi ja Marika Padriku “Lapse kõne arendamine” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008). Raamat on koostatud lasteaedade riikliku õppekava kõnearendusliku osa toetuseks, kuid sobib ka vanematele, kes ei pelga teemasse süveneda.

Valli Vilu “Pannkoogipidu” ja “Sõrmepere seiklused” (Ajakirjade Kirjastus, 2008 ja 2007). Mõlemad raamatud on mõeldud lapse kõne edendamiseks ning pakuvad nõuandeid koostegutsemiseks.