Kas me ikka oleme päriselt kohal, kui meie lapsed suureks sirguvad? Või oleme sel ajal hoopis arvutis, tööl, rohimas, sõbranna juures...? Kas me paneme päriselt tähele, kuidas laps muutub, areneb, iseseisvub? Kas me märkame, et lapse kasvades tuleb meil oma käitumist ümber kujundada?

Lapse kasvades tuleb sul emana oma käitumist ümber kujundada

Mida teha nutva väikelapsega, seda sa tead nüüd juba hästi. Mida aga ette võtta kisava kaheaastasega, kes ei taha mänguväljakult lahkuda või nõuab endale isa märkmikku? Esimene reaktsioon on, et tuleb teda veenda. Ent see ei õnnestu. Ta aina kisab, heidab end pikali ja peksab jalgadega. Mis siis nüüd? Kas haarata kaenlasse ja viia ära või anda hoopis „rahustav“ laks. Tagajärjeks on mõlema rikutud tuju.

Sellised olukorrad tekivad siis, kui sa suhtud oma 2-aastasesse täpselt samuti, kui tegid seda tema esimesel eluaastal. Siit ka šabloonsed tegevused. Laps on aga suuremaks kasvanud – temast hakkab kujunema isiksus. Ning ei olegi valmis retsepte, kuidas ema peaks ühes või teises olukorras käituma. Iga kord tuleb leiutada midagi uut.

Kui aga õnnestub leida retsept kasvõi mõni sekund enne konflikti ning hüsteerika algust, võib paljusid ebameeldivusi vältida. Ühele lapsele võib anda mingi huvitava tegevuse, teisel paluda teha midagi, mida „keegi teine peale sinu ei oska teha“. Mõnele võib aga lubada just seda, mida ta palub.

Konfliktid polegi nii halvad

Laps kasvab, areneb ja muutub. Ent peab aru saama, et koos suhtlemise lihtsusega (esimesed 1,5 aastat on suhtlemine tihedalt seotud tavapärase hoolitsusega) hakkab taanduma ka lapse sõltuvus sinust. Just nimelt sõltuvuse nõrgenemine provotseerib sageli konflikte.
Kuigi, ega lapse tekitatud skandaalid polegi nii halvad. Inimene kasvab ning õpib vastu võtma iseseisvaid otsuseid. Olgugi et täiskasvanu vaatevinklist võivad lapse otsused lihtsameelsed tunduda. Nii mõttetud, kui need sinu meelest ka poleks, on sinu laps need otsused ise vastu võtnud ning asub nüüd nende eest seisma. See on ju suurepärane – osata vastu võtta otsuseid ja viia need ise lõpule!

Kes otsustab, ema või laps?

Tuleb ju tunnistada, et sulle ei pruugi meeldida lapse iseseisvumine enamasti seetõttu, et see on ebamugav sinule endale. Sa ei saa enam lapse  asju enda soovide järgi korraldada.
Kui sa aga tahad sinu jaoks mugavat väikelapseiga pikendada, siis surud ennast peale, et laps jääks kauemaks lapseks, ega iseseisvuks nii kiiresti. Laps kas annab järele, või algavad pidevad tülid.

Esimesel juhul jääb ta tillukeseks veel kahe-, kolme ja ka neljaaastaseltki. Sinul on mugav ja rahulik. Ent kui laps ei oska vastu võtta lihtsaid otsuseid, siis, kuidas ta saab hiljem keerulistega hakkama? Lasteaias hakatakse teda tõenäoliselt memmekaks kutsuma. Ka koolis. Ja kas sa ei hakka mitte ärritunult koolilapselt küsima: „Kas tõesti peab sulle kõik ette ütlema?“ Õpetajad aga leiavad, et su laps on initsiatiivitu. Kas selline laps suudab olla sulle abiks ning toetada, kui seda vaja läheb? Niisiis ootavad nii sind kui ka su sirgunud võsukest ees tõsised probleemid, kui sa lapsel iseseisvuda ei lase.

Lapse sõltumatus võib sisendada tõsist ja sügavat hirmu. Vanemad kardavad muutuda … kasutuks

Väikelaps sõltub üleni sinust, ning see on loomulik. Kuid väikelapse iga saab otsa, laps aga jääb veel kauaks vanematest sõltuma. Ent see sõltuvus ei ole enam nii ilmne ega ka püsiv. Paradoks on siin selles, et vanemlik vastutus suureneb iga aastaga koos kasvava lapse probleemide ja vajadustega. Ning selline lapse vabanemine hirmutab: „Ta saab juba kõigega hakkama, ma ei olegi enam vajalik“.

Kas siis tasub karta oma lapse kasvavat iseseisvust? Ära kahtle – sa oled talle endiselt vägagi vajalik. Kuid nähtav füüsiline sõltuvus on vahetunud sügavama sidemega. Vajadus on üle kasvanud armastuseks. Ning, et see armastus tugevneks, tuleb oma lapsega sõbruneda.

Jah, sa ei saa enam niisama tõsta last kärusse ja minna, kuhu ise tahad, seejuures imetledes oma magavat võsukest. Aga sa võid lapsele teha ettepaneku minna mängima parki, kus te enne käinud ei ole. Huvitav saab teil mõlemal olema. Enam ei saa lapse kätte anda mänguasja või raamatut, mis just sinule meeldivad. Laps nõustub sinu valikuga vaid juhul, kui need ka teda huvitavad. Kui ei, siis lendab raamat või lelu lihtsalt põrandale. Ära ole oma allumatu võsukese peale vihane. Nõustu, et on raske tunda rõõmu, kui sulle topitakse pihku midagi, mis sulle üldsegi ei meeldi. Parem jälgi, mis su last tegelikult huvitab ning suhtu tema valikutesse tähelepanelikult.

Kasvame koos ja saame targemaks

Kui laps veel veidi sirgub, ootavad teid ees huvitavad jutuajamised. Räägi temaga kõigest, aga peamine – kuula teda. Ära pea kõike, mida ta räägib, rumalaks lobisemiseks. Näed ja kuuled kindlasti palju huvitavat. Laps on avatud maailmale ja tunneb sellest rõõmu.

Saabub ka aeg, kus sina ei hüüa enam köögist: “Sööma!“ Hoopis tütar võtab su vastu sõnadega: „Praadisin juba kartulid ja tegin ka salatit“. Poeg aga teatab väheke torisedes: „Olgu, mine oma filmi vaatama, ma pesen nõud“. Ning sa näed, et su lapsukesed on suureks sirgunud, elu aga on muutunud sellest kõigest veelgi säravamaks. Ja ees on ootamas veel ühised teejoomised, raamatute ja filmide arutelud, kinoskäigud. Isegi poodi võite koos minna, ilma et peaksid kartma valju hüüet: „Osta!“ Ees ootavad pikad vestlused ning esimesed lapselikud armumised.

Kas on juba praegu hirm, et ilma väikeseta hakkab kodus kurb? Miks ei võiks tal siis olla väike õde või vend? Võimalik, et armastus laste vastu ongi sinu tõeline kutsumus.

Allikas: Moy rebenok