Õpeta lapsed tülitsemata mängima: kaheksa soovitust

Me oleme kõik nendest unistanud. Paljud meist on neid ka näinud. Aga kuidas neid päriselt kasvatada? Ma räägin õdedest-vendadest, kes saavad üksteisega hästi läbi, naudivad üksteise seltskonda ja toetavad üksteist, kirjutab uus portaal emmedeklubi.ee.

Siin ei ole mingeid võlusõnu (oh, aga võiks ju olla!), mille lausumisel lapsed lõpetavad nääklemise. Aga on olemas mõningad nipid, et julgustada südamlikke, julgeks isegi öelda, et sõbralikke suhteid.

Lõppude-lõpuks on meie lapsed üksteisele olemas veel kaua peale seda, kui me ise oleme läinud. See on nende endi huvides, et nad üksteist mõistaks ja toetaks juba siis, kui nad on noored.

Nad ei ole kunagi liiga noored, et alustada. Lase oma suuremal lapsel ka rasedusest osa saada, andes talle katsuda, kuidas beebi kõhus liigutab ja võta ta endaga ultrahelisse kaasa.

Julgusta teda ka beebi eest hoolitsemise rutiinist osa saama, andes talle kergeid ülesandeid, nagu beebile luti suhu panemine või beebi voodilinade silumine.

Jennifer Bright Reich, kahe noore poisi ema, võttis juba varakult eesmärgiks juhtida tähelepanu vanema poja tegudele, millel oli nooremale positiivne mõju: “Vaata, su laul tegi venna nii õnnelikuks!” või, “Vaata, kuidas su väikevend su naljade peale naerab.”

Teine kahe lapse ema, Rebeka Hunter Scott, kehtestab väikesed reeglid, et julgustada empaatiat ja sõprust oma laste vahel. Reegliteks on näiteks: kallistatakse üksteist kui keegi saab haiget, võetakse teed ületades üksteise käest kinni, aidatakse üksteisel kadunud mänguasju otsida, või tuuakse üksteisele juua ja süüa. Need tegevused annavad neile mõista, et nad on siin, et üksteise eest hoolitseda ja teineteist aidata.

Üks suurimaid kingitusi lapsevanemaks olemisel on näha oma lapsi loomas üksteisega suhteid, mis ei sõltu sinust. Ja andes neile kedagi, kellega mängida, saad Sa lastega mängimise vahel ka ennast veidi lõdvaks lasta.

1. Ära võrdle.

Peaaegu kõik eksperdid on ühel nõul selles, et parim, mida vanemad saavad laste omavahelise läbisaamise heaks teha, on neid mitte üksteisele vastandada.

Ja mida iganes sa teed, ära vali lemmikut. Ole ettevaatlik selliste väljendite suhtes, nagu: “Su õde ei teinud kunagi nii…” või: ” Miks sa ei või nii teha, nagu su vend teeb?”
Jane Isay, raamatu ”Mom Still Likes You Best: The Unfinished Business Between Siblings” (Doubleday, 2010), autor ütleb, et see õhutab ainult rivaalitsemist.

Lapsed ei süüdista küll oma vanemaid ebaõigluses, aga kui nad kasvavad, paneb see neid oma õe või venna suhtes pahameelt tundma.

2. Hoia teelt eemale.

Ürita mitte liiga palju oma laste vaidlustesse sekkuda, kui need ei ole just julmalt mõnitavad või ei esine füüsilisi vigastusi.

Koostöö ja probleemide lahendamise õppimine on oluline oskus eluks ja üks parimaid võimalusi selle õppimiseks, on oma venna või õega erimeelsuste lahendamine.

Isay tsiteerib ühte täiskasvanud naist, kes mäletab, et hammustas ise enda kätt ja süüdistas selles oma õde. Ära eelda, et sa tead, millega su lapsed täpselt tegelesid. Nad võivad vajada veidi abi konflikti lahendamises, aga ära vali pooli!
Ja ära süüdista vanemat last selles, et tema on suurem ja peaks paremini teadma. See survestab teda vanemaks lapseks olemisel liialt ja tekitab pahameelt.

3. Suhtumine on kõige alus.

Ära eelda, et õdede-vendade rivaalitsemine on kaasa sündinud. Vikki Stark interviueeris oma õega läbisaamise teemadel rohkem kui 400 naist, teismelist ja tüdrukut, raamatu ”My Sister, My Self “(McGraw-Hill, 2006) jaoks.
Ta uuris õdede lähedasi omavahelisi suhteid. “Ma leidsin ikka ja jälle, et õed, kes olid omavahel lähedased, tulid peredest, kes panid suurt rõhku nende suhtele.,” ütles ta. “See oli nagu perekondlik kultuur — te olete õed, te olete siin, eks üksteist elus toetada ja me eeldame, et teil oleks lähedane suhe.”

Katie Allison Granju, viie lapse ema ja raamatu “Attachment Parenting” (Atria, 1999) autor, arvab, et parim viis üles ehitada hea venna ja õe suhe, on lihtsalt sõnatu ootus pereringis, et õed-vennad saavad tõesti lähedasteks sõpradeks.

“Olen näinud peresid, kus vanemad teevad pidevalt rivaalitsemise ja armukadeduse kohta märkusi ning ema ja isa paistavad toitvat potentsiaalseid õdede-vendade vahelisi probleeme juba varajases lapsepõlves,” ütleb ta. Julgustades oma õde-venda lähedase liitlasena vaatama toob nad fundamentaalsel moel teineteisele lähemale.

4. Tegevused ja võimalused.

Vii lapsed üksteise mänge ja üritusi vaatama. Lase neil osa saada teineteise elust — nii õpivad nad oma pereliikmeid paremini tundma ja hindama.

“Me käime ühistel üritustel, tegutseme koos ning toetame üksteist ja oma lapsi,” ütleb kahe lapse ema Patricia Walters-Fischer.

Lapsed ei käi ainult üksteise üritustel, vaid pakuvad abi ja julgustavad teineteist enne suurt mängu või esinemist ning lohutavad, kui kõik ei läinud kõige paremini. Vennad ja õed ei pea igal üritusel käima, aga nad peaks teadma millega teine tegeleb.

Perena võiks ka koos mänge mängida ja ühiseid aktiivseid tegevusi ette võtta — jalutage koeri, minge koos jalgratastega sõitma või lennutage lohet.

See on ka üks põhjuseid, miks perekondlikud mänguõhtud populaarsust koguvad. Need julgustavad meeskonnatööd ja positiivset konkurentsi.

Kui pere veedab oma aega tarides lapsi ühelt tegevuselt teisele, ei ole nad ühine üksus vaid grupp erinevaid indiviide.

Oak-i raamatule tuginev psühholoog Mark Sharp leiab, et kõik, mis aitab lapsi pere osana tundma panna, on kasulik. Perekondlikud traditsioonid ja rituaalid — need kogemused loovad tugeva sideme. See aitab luua ühise identiteedi tunde ja lähendab meid omavahel.

Laske oma lastel ka koos igavust tunda. Igavus soodustab loovust ja kujutlusvõimet ning mõnikord sunnib õdesid-vendi koos aega veetma.

5. Ühised kodutööd.

Anna aeg-ajalt lastele ka mõni ühine kodutöö teha, näiteks auto pesemine, lehtede riisumine, nõude pesemine või kuivatamine. Chicago piirkonna kliiniline psühholoog ja oma neljanda raamatu “The Available Parent” autor dr. John Duffy, mäletab ühte perekonda kus alati määrati ühiseid kodutöid, oli selleks siis nõude pesemine, koeraga jalutamine või prügi välja viimine. Alati olid sellesse pühendatud vähemalt kaks õde-venda.
Sellega lõid vanemad olukorra, kus koostöö on kohustuslik ja lapsed võtsid selle hästi omaks.

Isay mäletab ka kuidas ta veetis üles kasvades oma suved maamajas, kus polnud isegi jooksvat vett. Ta pidi koos oma vennaga igal õhtul nõusid pesema — tuues vee, soojendades seda ning siis nõud ära pesema ja kuivatama. Nad vihkasid sellest iga hetke ja tegid selleks puhuks ka protestilaule, mis tegelikult kokkuvõttes lähendas nende suhet. Midagi, mida nad tänase päevani naerdes meenutavad.

6. Vestlused.

Perekondlikud ühisistumised võimaldavad perekonnaliikmetel turvaliselt ja mugavalt rääkida oma muredest ja konfliktidest, mis neil oma õdede ja vendadega olla võivad. Igaühel peaks olema õigus rääkida ja igaüks peaks kuulama. See on parim aeg perekondlike ürituste planeerimiseks, võimaluste üle arutamiseks, konfliktide lahendamiseks ja üksteise õnnitlemiseks.

Otsi ka ülejäänud nädala jooksul võimalusi ühiselt aja veetmiseks ja üksteise julgustamiseks. Vanemad ei peaks olema tagasihoidlikud enda heade uudiste, murede ja saavutuste lastega jagamisel. Samuti tuleks lapsi regulaarselt oma päeva sündmustest rääkima innustada.

7. Puhkus.

Ära alahinda puhkuse tähtsust võsukeste omavahelisel lähendamisel. Mõju võib olla ajutine, kuid kui lapsed on oma mugavustsoonist väljas, eemal oma sõpradest ja sunnitud koos aega viitma, hämmastaval kombel, nad naudivad seda ühist aega.

See ei pea olema midagi keerulist.
Tegelikult piisab ka nädalavahetuseks telkima minemisest, kus veedate koos aega ja kogete midagi uut, samuti pakub see parimaid võimalusi koostööks. Seal puuduvad ka tehnilised vidinad, millega lapsed tänapäeval juba nii harjunud on.

8. Ja kui see ei tööta …

Paraku, mõnedes perekondades ei tööta miski ka parimate kavatsuste ja tegevustega. Lapsed tunduvalt ediselt nautivat pidevat võitlust, nääklemist ja vaidlemist. See võib paar aastat päris raske olla, aga Isay lohutab neid perekondi, öeldes:” Asjaolu, et nad lapsena kaklevad, ei oma mingit seost sellega, kuidas nad täiskasvanuna läbi saavad.”.