Päev Reilika maailmas

Reilika Viita on 10aastane pime tüdruk. Esmaspäevast nelja­päevani elab ta Tartus, nägemispuudega lastele mõeldud Emajõe kooli õpilaskodus. Reedest pühapäevani on ta oma päris kodus Võrus. Reilika ei räägi. Hiljuti õppis ta juurde uue oskuse. Kui keegi aitab tal jalad kombekasse, suudab ta end ülemisse ossa ise sisse vingerdada. Kui Reilika sündis, kaalus ta 715 grammi.

Kannatust, kannatust, kannatust…
Kell kaheksa algab Emajõe koolis tüdruku esimene koolitund viiest. Iga tund peaks kestma 45 minutit. Tegelikult õpitakse seni, kuni Reilika kaasa töötab. Mõnikord 10 minutit tunnis, mõnikord 40.
Väikeses klassiruumis on mõned koolipingid, kaks diivanit, nukumaja, teler, põrandal kaltsuvaip. Pinkide taga istuvad kaks pimedat poissi. Nad räägivad õpetaja Agnes Vaimanniga eilsest päevast. Üks poiss kirjeldab, kuidas ta käis bussiga sõitmas. Juht jättis vahepeal mootori seisma ja pani siis jälle tööle.
“Buss hakkas ÜMISEMA,” seletab poiss, pilk lauale suunatud.

Lisaks õpetajale aitab tunde läbi viia abikasvataja Karin Irval. Täna on klassis ka taanlane Bente Özgur Põhjamaade sotsiaalhoolekandekeskusest. Bente aitab Eesti õpetajatel liitpuudega pimedaid lapsi paremini avada. Ta on kohtunud Reilikaga juba mitu korda.
Reilikal pole tuju. Samal ajal, kui õpetaja Agnes poistega räägib, põrgatab Reilika ennast vaikselt nuuksudes hüppepallil. Bente üritab luua kontakti. Ta paneb käe Reilika käele. Tüdruk tõrjub. Bente silitab. Laps viskab end selili pallile, kõht läheb paljaks. Bente silitab kõhtu. Tüdruk tõuseb istuli, hüppab püsti, istub pallist mööda ja satub Bentele sülle, ta rahuneb korraks. Kümne sekundi pärast hüppab ta jälle häälitsedes püsti ja tõmbub eemale. Korraks võtab ta Bente käed ja lükkab need siis eemale.

Ta näib hirmunud, suletud, ärevuses. Ühel hetkel ta nagu otsiks kontakti, järgmisel tõrjub seda.
Minutid lähevad, Bente kannatus ei katke. Ta lükkab palli eemale ja tõmbab Reilika sülle. Tüdruk protestib häälekalt. Bente paneb tema käed vastu oma põski. Reilika vihastab, istub pallile tagasi ja hakkab hüppama. Ta hingab kiirelt ja kõigutab pead kahele poole. Tüdruk sulgub täiesti.

“See pall ei ole talle hea,” räägib Bente hiljem. “Ta läheb nii oma maailma, et ei tule sealt enam välja. Ma püüan saada temaga kontakti, et tekiks suhe. Ainult kontakti kaudu teise inimesega on võimalik Reilikat arendada. Vahel õnnestub sideme loomine hästi, aga seekord mitte. See tekkis ainult mõneks sekundiks.”

Sügavalt enneaegne
Paar päeva hiljem istun ma samas majas korrus kõrgemal Reilika toas. Suur aken ulatub peaaegu põrandani. Akna all toolil on Reilika ema Maarika Suurkivi (28), seitsmendat kuud lapseootel. Reilika kõrval avaral voodil istub Maarika elukaaslane Heino Pärnasalu (25). Reilika elab jälle oma maailmas. Ta hingab kiirelt ja häälekalt ning keerutab pead, pilk suunatud lae poole, üks silm poolavatud, teine suletud. Vahepeal plaksutab ta käsi, vahepeal paneb lihtsalt näppe vastamisi.

“See ongi ta mäng,” räägib ema. Kust pidi tema, 18aastasena pimeda tütre sünnitanud noor naine, teadma, et mida rohkem Reilika oma maailmas mängib, seda enam tema vaimupuue süveneb. Kontaktijutt on Maarikale viimase aja teema, esile tulnud nüüd, kui tüdruk käib Tartus koolis. Kõige õigem arendamise aeg, esimesed kolm eluaastat, mis kahjuks jäid kasuta­mata, said mööda umbes seitse aastat tagasi.

“Mul oli peamine, et ta üldse ellu jääks,” sõnab ema.
Reilika sündis 24. rasedusnädalal ehk kuuendal raseduskuul. Ta kaalus 715 grammi. Maarika nägi tütart esimest korda nädal pärast sünnitust lastehaigla reanimatsiooniosakonnas.

“Alguses vaatasin, kus laps on, siin on ju ainult tekk. Siis nägin, et üks väike mütsike paistab ka. Ta polnud üldse lapse moodi, kui tekk ära võeti. Nii pisike. Nina polnud ollagi, juhtmeid pidi aparaatide küljes. Jube vaatepilt. Eriti juhtmed.

See pisike juhtmepundar viidi isegi Tartust Tallinnasse silmaoperatsioonile. “Pärast seda sai selgeks, et nägema ta ei hakka. Ent siis ma ei mõelnud sellele. Peaasi, et ta ellu jääks.” Reilikat hoiti pärast sündi haiglates kokku pool aastat.

Maarika lapsed
Üheksa kuud pärast Reilikat sündis Maarikal teine laps. Samuti enneaegsena, seitsmendal raseduskuul, kuid terve. Tema elab lastekodus. Umbes sel ajal lõppes ka kooselu Reilika isaga.

Maarika: “Pöörama-roomama hakkas Reilika õigel ajal. Kõndima läks aastaselt ja siis tulid isegi mõned sõnad. Aga need kadusid ära, kui ta suuremaks sai.”
“Ma arvasin, et niimoodi peabki olema. Et ta on pime, sügavalt enneaegne ega arenegi rohkem. Ma ei osanud otsida abi või juhendamist.”

Kui Reilika oli kolmene, sündis Maarika kolmas laps – õigel ajal, terve kui purikas. Ei saa öelda, et Reilika venna just sõbralikult vastu oleks võtnud.
“Absoluutselt ei sallinud. Kui poiss häält tegi, hakkasid voodi suunas asjad lendama.”

Nalja sai ka. Väiksem laps magas oma voodis, lutipudel kõrval. Reilika libistas end vaikselt, jalad ees, voodist välja, läks venna juurde, leidis üles tema pudeli ja pistis selle sisu tilgatumaks nahka. Nii mitu-mitu korda, kuni Maarikale hakkas poja suur söögiisu kahtlasena tunduma. Vaikselt olukorda jälgides sai ta tütre sulitembule jälile.

Maarika kolmas laps elab isa juures.
Paar aastat tagasi kohtus Maarika Heinoga. “Reilika on ta ilusasti omaks võtnud,” rõõmustab Maarika. Nüüd, mil naine ootab taas last ning on raseduse katkemise ohu pärast pidanud juba kuus korda haiglas jälgimisel olema, toob Heino pühapäeva õhtuti Reilika liinibussiga Võrust Tartusse kooli.

Päev koolis
Reilika hakkab häälitsema ning Heino ja Maarika arvavad, et ta tahab vetsu. “Lähme pissile,” ütleb Maarika ning Reilika tõuseb. Käsi ees, astub ta lühikeste, ettevaatlike, pisut lohisevate sammudega väljapääsu poole. Näpud puudutavad ust umbes 10 sentimeetri kaugusel lingist ja leiavad selle kiiresti. Tualett on üle koridori, õige pisut vasakule. Mõningase kobamise järel leiab Reilika taas ukse ja avab selle. Tuld ei ole tarvis põlema panna.

Eelmisel õppeaastal, kui tüdruk veel kohanes kooliga, ööbides siin korra nädalas, kasutas ta pabermähkmeid. Reilika ei tahtnud jääda – karjus, küünistas, hammustas. Ta protestib mõnikord ka nüüd, aga palju-palju vähem.

Reilika päev koolis algab varakult. Äratus on kell seitse, aga tüdrukul läheb vahel juba kell viis uni ära. Viimasel ajal on temas tärganud uudishimu minna omapäi maja avastama. Kuni kella seitsmeni vaatab tema järele rühma öökasvataja. Siis tuleb tööle Karin Irval, Reilika isiklik abikasvataja. Karin jääb Reilika kõrvale kuni kella kolmeni.
Ta on õpetaja Agnesel abiks ka tundide ajal. Emajõe koolis kasutatakse kolme tüüpi õppekava – riiklikku, lihtsustatud ja toimetuleku õppekava, mille järgi õpib ka Reilika.
“Toimetuleku õppekavas on põhirõhk eluõpetusel – et oskaks riidesse panna, süüa, olla nii iseseisev kui võimalik,” seletab õppealajuhataja Ülle Veede. “Enamikust neist õpilastest töötegijaid ei saa.”

Eesti keele tunni eesmärk on õpetada kuulama kõnet ning seostama sõna ja asja. Kuna Reilika ei näe, tekitab ta kõik seosed kehakontakti kaudu. Päris väiksena katsus ta asjad keelega üle.

Muusikatunnis on vaja õppida eristama helisid. Paljudest pillidest ja häälest koosnev muusika vaid hirmutab teda. See kõlab mürana.
Kell pool üks on lõunasöök. Reilika on koolis lühikese ajaga kõvasti arenenud. Ta oskab ise riidessepanekul kaasa aidata ja tuleb peaaegu ise söömisega toime.
“Supi ja magustoiduga saab ilusasti hakkama,” ütleb Karin, “praadi kipub üle ääre maha tõmbama.” Karin aitab kartuli kahvli otsa ja edasi saab tüdruk ise hakkama.

Kell kaks paneb Karin Reilika magama. Kui tüdruk tunni aja pärast ärkab, ootab teda juba uus isiklik abikasvataja Erika Leiman.
Reilika vaimule on hea, kui päevad kulgevad kindla rutiini järgi, seepärast käib ta alati kell neli õues, olgu ilm milline tahes. Pakasega vaid paariks minutiks, aga ikkagi. Pool seitse on õhtusöök ja sealt jääb üheksase magamaminekuni veel paar tundi, mis ta saadab mööda koos Erikaga.

Õnnelikud hetked
Ent pöördume tagasi eesti keele tundi, kus taanlane Bente asjatult Reilikaga kontakti üritas luua. Vahepeal on tüdruk rahunenud. Õpetaja Agnes, kes enne tegeles kahe pimeda poisiga, võtab nüüd ette Reilika. Ta istub diivanil. Reilika seisab tema ees, selg vastu õpetajat. Agnes võtab Reilika käe, paneb selle vastu tüdruku rinda. “Mina Reilika,” ütleb ta. Seejärel paneb ta Reilika käe vastu ennast: “Sina Agnes.” Nii mitu korda järjest.
“Jalad,” ütleb ta ja asetab Reilika käed patsuga vastu tüdruku jalgu.
Ma näen esimest korda, kuidas Reilika naeratab.
Agnes tõstab tüdruku käed üles ja venitab. “Pikk,” kirjeldab ta.
Laseb käed alla. “Lühike!”
“Loeme sõrmed üle. Üks ütles. Kaks kakles. Kolm kolistas. Neli nagistas. Viis virises. Kuus kummitas. Seitse seletas. Kaheksa kallistas. Üheksa ümbert kinni. Kümme kummuli.”
Pool tundi on möödunud. See on üks teine Reilika seal Agnese käte vahel. Tundlik, keskendunud, koostöövalmis, tegevust nautiv.
“Mina Reilika.”
“Sina Agnes.”
“Üks ütles, kaks kakles...”
“Pikk.”
“Lühike.”
Tund on läbi. Reilika toetab end vastu Agnest ja OHKAB.
See ohe kõlab õnnelikult.

Mis neist saab?
Kui me elaksime ideaalses maailmas, jõuaks info nägemispuudega lapse sünnist juba esimeste elukuude jooksul vaegnägijate laste arendamisele pühendunud spetsialistideni. Tartu Emajõe kool on ainuke riiklik kool ja ühtlasi ka rehabilitatsioonikeskus, kus niisugused asjatundjad töötavad (Tallinnas tegutseb puudega laste vanemate initsiatiivil loodud munitsipaalõppeasutus Heleni kool).

Emajõe kooli õppealajuhataja Ülle Veede ütleb, et pärast info saamist võtaksid nemad lapse vanematega ühendust ja pakuksid nõustamist. Spetsialisti nõuanded esimestel eluaastatel on võtmetähtsusega. Pimeda lapse kõne ja mitmed muud oskused kujunevad välja teisiti kui tavalisel lapsel ning nende arendamiseks peab teadma õigeid võtteid. Esimesed eluaastad on kõige tähtsamad.

Me ei ela ideaalses maailmas. Ideaalses maailmas võib-olla ei sünnikski pimedaid vaimupuudega lapsi.
Sünnitusmaja personal, perearst ega kohalik sotsiaaltöötaja ei saa niisuguseid andmeid Emajõe kooli varajase sekkumise spetsialistidele esitada. Seda keelab andmekaitseseadus. Nad saavad vaid vanematele soovitada ühenduse võtmist. See eeldab meditsiini- ja sotsiaaltöötajate teadlikkust ja vanemate südikust. Alati pole üks või mõlemad neist eeldustest täidetud. Reilika puhul ei olnud.

“Kahjuks puudub Eestis süsteem, kuidas spetsialistide abi võimalikult kiiresti lapseni jõuaks,” ütleb Ülle Veede. Kui aus olla, siis said Emajõe kooli asjatundjad infot Reilika kohta kaudseid teid pidi, mis näpuga rida ajades olid andmekaitseseadusega vastuolus.
Reilika saab Emajõe koolis käia 12 aastat. Mis edasi?
Maarika, tüdruku ema: “Ei kujuta absoluutselt ette. Iseseisvalt ta kindlasti hakkama ei saa. Tal on ikka eluks ajaks ema vaja.”

Bente, Taani spetsialist: “Sõltub õpetajatest ja inimestest tema ümber. Kui ta liiga palju seal palli peal omas maailmas istub ja hüppab, tema puue süveneb ja temaga on üha raskem kontakti saada. Reilika vajab võimalikult palju kontaktis olekut teiste inimestega. Võib-olla siis on ta suuteline tulevikus selgeks õppima mõne lihtsama töö.”