Seda ehmatavam oli tütart sügisel lasteaeda viies tema tõdemus, et laps oli suvega tublisti enam kosunud kui eakaaslased. Mõne aja pärast küll kõhuke taandus, et endast kooli alguseks taas jõuliselt märku anda. Seelikunööbid ei läinud vöökohalt kinni, püksid pikkusest sobisid, aga ei ulatunud ka keskelt enam kokku. Kõhuke rippus juba nähtavalt üle värvliserva. Lapse kaaluindeksit välja arvutades selguski, et mõne suvekuuga oli seitsmeaastasel ­Kärolil tekkinud ülekaal.

Salakavalad lisakilod

„Minu ema rääkis kogu aeg, et kasvasin rammusa maatoidu peal ja tema ei järginud mingeid toitumisreegleid. Et kõik ta lapsed on terved ja keegi pole paksuks läinud,“ võrdleb Annika. Ja tunnistab, sellest teadmisest ongi kõige raskem loobuda. „Sellest, et nüüd peab hakkama jälgima, mida ja millal Käroli sööb, nii et tema ülekaalust ei saaks ühel hetkel tõsisem probleem.“

Rämpstoidu ja limonaadid oli Annika­ juba ammu oma majas ära keelanud, laual on kogu aeg vabalt võtmiseks­ puuviljad. Ta arvas, et sellest ­piisab, ent siiski mitte. Ema ­aimab, et kurja juureks on kapi otsas olev kommikarp, kust ta ise natuke haaval lastele maiust jagab. Ühtäkki hakkasid kommid sealt iseenesest kaduma ja samasse kohta kadus sügavkülmast terve liiter jäätist – külmikusse jäi maha vaid tühi pakk ja magusat kühveldanud lusikas.

Muret valmistab ka pisipoeg Peeter, kes on ema osavalt välja dresseerinud. Poiss joob vaid mahla ja kui seda ei saa, paneb „sireenid” peale. Salateid ja juurvilju pole kolmeaastane nõus isegi mitte proovima – surub hambad kokku ja ongi kõik. „Lihtsam on olnud talle järele anda kui kogu aeg seda kisa ja karjumist kuulata,“ selgitab Annika.

Muudatused toidulaual

Ent reaalsus ei lase endast enam pikemalt mööda vaadata ja Annika on otsustanud laste toitumistavad tõsiselt käsile võtta. „Kui ma ise laps olin, oli elu sootuks teistsugune. Magusat ikka nii palju polnud ja maal liikusime ka palju rohkem kui minu lapsed praegu linnas elades. Ma ei taha äärmuslikuks muutuda, aga Kärolile ma juba selgitasin, et meil tuleb üks magusapäev nädalas ja et ka neli õuna ühtejutti süüa ei ole hea.

Võtan ka lapse liikumisharjumused teadlikumalt käsile. Sõidame rattaga, hakkame ujumas käima ja talvel armastab Käroli väga suusatada. Usun, et meil läheb hästi,“ sõnab ta. Ka Peetrikese terrorist ei lase Annika end heidutada, sest vanemana ta teab, et see ongi koht, kus vajalikke piire kehtestada.

Probleem võrsub juba raseduse ajal

Ülekaalulisuse probleem hakkas maailmas silma torkama möödunud sajandi 70. aastatel. Tallinna laste­haigla endokrinoloog Ülle Einberg ütleb oma kogemustele tuginedes, et Eesti laste ülekaalulisuse kasv algas sajandivahetusel. Ta toob hoiatava näite, kuidas on magusa tarbimine aja jooksul muutunud. „Kui mina olin laps, osteti midagi magusat vaid siis, kui vanematel oli palgapäev. Praegu pole lapse jaoks mingi probleem 200grammine pakk komme korraga ära süüa. Mida rohkem sööd, seda suuremaks kasvab isu.“

Maailma terviseorganisatsioon peab ülekaalu­ peamisteks põhjusteks vale toiduvalikut ja vähest liikumist. Süüakse liialt energiarikkaid toite ja lapsed veedavad suurema osa ajast mõne ekraani taga istudes. „Mõõdukas suhkru ja rasva söömine ei tee halba, küll aga nendega liialdamine. Ülekülluse tingimustes kaotame terve mõistuse ega märka enam, kus on mõistlikud piirid,“ selgitab dr Einberg.

Ülekaalulisus või rasvumine võib esineda juba väikelapseeas, ent vanemad hakkavad lapsukeste kõhupiirkonda tekkinud rasvaladestust märkama tavaliselt eelkoolieas või kooli alguses.

„Rasvumisest rääkides peab mainima, et lapse kaaluprobleemid võivad olla tingitud ka ema rase­dusaegsest toitumisest,“ rõhutab arst. „Kui ema sõi palju magusat, tootis tema kõhunääre enam insuliini, mis omakorda mõjutas ka loodet. Magus paneb loote kasvama, sündides on ta pikem ja raskem ning suurenenud söögiisuga.“ Seega programmeerivad ülekaalulised rasedad, kes võtavad juurde 20−30 kg, sel moel oma lapsele suurema isu.

Eesmärk: kaalutõus seisma

Arst hindab ülekaalulise lapse puhul esmalt perekonna riskifaktoreid: kas vanematel on ülekaalu, kas esineb diabeeti või vererõhuriski. Riskitegurite korral pööratakse ka lapsele suuremat tähelepanu.

Kaalukõverat jälgides võtab arst arvesse nii ­lapse vanust kui ka sugu. Kehamassiindeks [s.o kaal (kg) jagatuna pikkuse (meetrites) ruuduga] vahemikus 25−30 märgib ülekaalu, üle 30 juba rasvumist.

Eestis on lapsi, kelle kehamassiindeks on 40 ja rohkemgi. „Murdeeas võib kaaluiive olla 5−6 kg aastas. Kui 12−13aastane võtab aastas juurde 10−12 kg, on see selgelt normist väljas. Orientiiriks võiks võtta, et 10aastane laps kaalub keskeltläbi 30 kilogrammi,“ teavitab dr Einberg.
Ülekaaluliste laste puhul on oluline kaal pidama saada – lapsed söövad nagu eakaaslasedki, ent magus on nende menüüst välja jäetud.

„Mõni vanem saab asjast valesti aru. 8−9aastase ülekaalulise korral ei saa eeldada kaalulangust, sest selles vanuses on kiire kasvus­purt alles ees ja laps peab siis just kaalus juurde võtma,“ osutab dr Einberg. „See tähendab seda, et kui laps kaalub kaks kuud pärast esimest arstivisiiti sama palju, on kõik just nii, nagu peab.“

Arst selgitab, et lastel, kes kaaluvad üle 100 kg, võetakse toiduenergiat oluliselt vähemaks ja kahekilone kaalukaotus nädalas on siis üpris ootuspärane. Mida suurem kaal, seda kergemini kaovad lisakilod.

Kaks strateegiat

Ülekaaluliste laste pärast muretsevatele vanematele­ soovitab endokrinoloog kahte strateegiat: loobuda­ magusast ja muuta laste elu aktiivsemaks. „Alustage­ lihtsatest asjadest: kindlad söögiajad, vahepalaks ei anna mingeid snäkke, ainult puuvilja. Koju ei soovita ma osta ei rämpstoitu ega kiirtoitu. Soe toit tuleks endal teha. Magusatest jookidest ja toitudest loobuda.­ Juba väike toitumise korrigeerimine võib anda hea tulemuse. Joogiks soovitan vett, mitte mahla ega morssi.“

Lapse igapäevasest toiduenergiast võib suhkur moodustada 10%, ent seejuures ärge unustage, et suhkrut leidub juba paljudes valmistoitudes (leivas, saias, jogurtis). „Arvan, et sobilik oleks kord nädalas kommipäev. Kindlasti süüa puuvilju ja marju,” rõhutab arst. Mõistagi ei maksa ka nendega liialdada, sest magusad puuviljad sisaldavad samuti kaloreid ja suhkrut. Piisav on näiteks vahepalaks või magustoiduks üks-kaks õuna, mitte aga süüa korraga viis-kuus.

Magusa poole pealt soosib dr Einberg naturaalset jäätist, šokolaadi, rosinaid, pähkleid, mett ja moosi. Taas ei maksa liialdada: 1−2 tl moosi pudrule on piisav, ülekaalulisel on lubatud ka määrida moosi ühele sepikuviilule. „Kui laps tuleb trennist ja on füüsilise­ koormuse täitnud, siis võib magusat lubada küll. ­Ainult kogustel peab piir ees olema ja seda saavad täiskasvanud määrata,“ õpetab dr Einberg.

Parem oleks jätta koju ostmata kommid, küpsised, keeksid, limonaadid jne. „Kooki võib teha, sellele vaatan ma hästi. Eriti kui saab ära kasutada hooajalisi marju ja puuvilju. Samas peab ülekaalulise lapse puhul jälgima, et ta ei sööks rohkem kui ühe tüki. Ma tean, et mõni laps on võimeline päeva jooksul pool plaaditäit ära sööma. Vanemad ka mõnikord küsivad, et meie oma kodune õunamahl... kas siis laps ei või seda juua? Ohjeldamatult tõesti ei või − üks klaas päevas on piisav,“ ­selgitab endokrinoloog.

Liikumine

Iga päev peaks laps saama aktiivselt liikuda vähemalt tund aega, soovitatav on isegi rohkem. Selge on see, et kooli kehalise kasvatuse tunnid lapse liikumisvajadust ei rahulda. Soositud on kõikvõimalikud füüsilised trennid, kus lapsele meeldib käia. Einberg soovitab ujumist, rattasõitu ja kepikõndi,­ tüdrukutele annab piisava koormuse kindlasti tantsutrenn.

„Ujumine koormab kõige vähem jalgu. Soovitan ujumas käia kaks kuni kolm korda nädalas, ja siis peab kindlasti jälgima, et laps ujuks või liiguks vees, mitte ei sulistaks niisama. Laps peab saama koormust.“

Samuti on hea vahend kiirkõnd, mis ei maksa midagi. Sammulugejaga saab last innustada eelmise päeva saavutatut ületama – eile jõudis nii palju, täna juba enam. Kõndima peaks vähemalt 1 h ja kõnnak peaks olema nii tempokas, et laps tunneb, kuidas süda hakkab kiiremini lööma ja keha muutub higiseks. Kepi- või kiirkõndi võiks ette võtta 3−4 korda nädalas. „Oluline on arendada rohkem lihaseid, sest rasva on ülekaalulisel lapsel juba küll,“ julgustab dr Einberg. Tema hinnangul pole välistatud, et ülekaalulisest võiks saada ka tubli sportlane.

Lapsega tuleb kindlasti rääkida

Vanemad arvavad sageli, et kui last koolis juba kaalu pärast narritakse, siis ei ole hea seda teemat kodus tõstatada. Dr Ülle Einberg on aga veendunud, et lapsega peab sel teemal ausalt rääkima. Oma vastuvõttudel selgitab ta lastele, et kõik me pole ühesugused ja et mõned on loomult kõhnad, teised peavad aga oma kaalu hoolega jälgima. „Kui ilusasti rääkida, siis ei alanda see last. Juba päris väikesed saavad sellest aru.“

Arsti jutt motiveerib nii last kui ka peret end kokku võtma. Vahepeal läheb küll lapsel räägitu meelest, aga siis aitab arst taas joone peale saada. „Raskem on olukord siis, kui peres on üks üle- ja teine normaalkaaluline laps. Mina leian, et lapsi tuleb kohelda võrdselt,” toonitab arst. „See laps, kes pole ülekaalus, ei tohiks samuti komme ega maiustusi liigselt süüa.“

Ülekaalust tingitud haigused/seisundid:

• Rasvumisega kaasneb seisund, kus rakkude tundlikkus insuliini suhtes võib väheneda. Seda nimetatakse insuliini­resistentsuseks. Et veresuhkrut tasakaalus hoida, peab kõhunääre tootma üha enam insuliini. Kui insuliini hulk kehas on suur, tahab laps kogu aeg süüa. On oht, et ühel hetkel kujuneb välja 2. tüübi diabeet.

• Üle 100 kg kaaluval noorukil pole suure tõenäosusega ka ­vererõhk enam normi piires.

• Tüdrukutel algab menstruatsioon eakaaslastest varem ­(juba 10­aastaselt)­ või hiljem ja hakkab seejärel toimuma ­ebaregulaarselt.

• Suurem insuliinikogus paneb munasarju tootma enam meessuguhormoone, tekivad nahaprobleemid ja karvakasv seal, ­kus see on tavapärane noormeestel. See on üks peamisi ­põhjusi, miks neiud pöörduvad arsti poole.

• Tugevalt rasvunutel esineb uneapnoe ja nad ei puhka korralikult­ välja. Tekib krooniline väsimus.

• Ülekaaluga esineb sageli psühholoogilisi probleeme, depressiooni­ ja kurvameelsust.

• Sagedased on kaebused, et jalad ja põlved valutavad.
Keha on ju raske. Proovige ise käia iga päev ringi, 50 kg kott seljas!

• Kõikidel ei pruugi esineda ülal toodud kaebusi või haigusi.

Näidismenüü sportivale koolilapsele

Dieediõde Eve Rannaste koostatud näidismenüü ja toiduportsjonite kogused 10−12aastasele lapsele, kes teeb aktiivselt trenni.

Toiduvalik 2000 kcal päevas:

1. Teraviljatooteid ja kartulit 11 portsjonit: 1 portsjon = ­­ 1 viil rukkileiba või sepikut, 1 dl putru, keedetud makarone,­ tatart või riisi, 1 kartul.

2. Köögi- ja aedvilju 3 portsjonit: 1 portsjon = 1 klaas toorest köögivilja, ½ klaasi keedetud aedvilja, 1 klaas köögivilja­mahla.

3. Puuvilju ja marju 3 portsjonit: 1 portsjon = 1 suur puuvili, 2 väikest puuvilja, 1 klaas marju, 100 ml täismahla, pool banaani või greipi.

4. Piimatooteid 3 portsjonit päevas: 1 portsjon = 1 klaas 2,5% piima, keefirit või 1 topsijogurt, 100 g kodujuustu, 4 viilu juustu.

5. Liha, kala ja muna 5 portsjonit:­ 1 portsjon = 50 g sealiha, 60 g kana­fileed, 4 viilu sinki, 1 kana­muna, 60 g kala, 3 viilu lastevorsti.

6. Lisatavad rasvad ja seemned 5 portsjonit: 1 portsjon = 1 tl taimeõli, noaotsatäis taluvõid, 10 g pähkleid ja seemneid.

7. Maiustusi 2 portsjonit päevas: 1 portsjon = 2 tl mett, suhkrut, moosi, 3 kildu šokolaadi, 2 küpsist, 1 sl rosinaid.

Näidismenüü:

Hommikusöögiks 3 dl teraviljaputru, 1 klaas marju, 1 klaas kakaod, 1−2 singi ja tomatiga võileiba.

Lisapalaks 1 topsijogurt, 1 puuvili.

Lõunaks 100 g ahjus küpsetatud kala, hapukoorekaste,­ 2−3 keedukartulit, porgandi-ananassisalat, 200 g marjadest/­puuviljadest valmistatud magustoitu.

Õhtusöögiks 500 ml kanaklimbisuppi, 2 viilu võiga leiba, 150 g kohupiima maasikatega.

Hilisooteks 1 klaas 2,5% keefirit, terakukkel või ja juustuga,­ 1 õun.