Pere ja Lapse suure muinasjutukonkursi võidulugu on kahest kirbust!

Loe ja jutusta ka lapsele — just selline on Karini saadetud ja interaktiivse My Mimm Muinasjutukaru jutupagasisse kuuluma hakkav muinasjutt!

My Mimm Muinasjutukaru ei hakka konkursi võitja Karini peres mitte ainult lastele oma lõputust lugudepagasist muinasjutte jutustama, vaid Karu oskused ja võimalused lapsega suhtlemisel on piiramatud, justnagu internet ise. Sealt saab saab Muinasjutukarule järjest uusi muinasjutte ja õppematerjale lisaks laadida. Karu saadab Karinile pehme Karukalli ja jääb ootama, millal saab ka ise seda lugu rääkima hakata.

Seniks loe seda lugu siit:

Kaks kirpu

Elasid kord kaks kirpu Ruudi ja Leenu, kellele meeldis väga reisida. Kõige parem oli selline asi ette võtta pontsaka ja tokerdunud karvadega krants Lontu karvades. Lontu oli lotendavate kõrvadega hagijas. Nuhh-nuhh, nuuskis ta mõnikord mööda prügikastide taguseid, nuhh-nuhh, nuusutas ta õhku vana punase autoromu juures. Ruudi ja Leenu tundsid aga Lontu karvades end üpris mõnusasti.

Ühel päikselisel päeval, kui Lontu parajasti oma kuudis norinal lõunauinakut tegi ja varblased tema krõbuskikausi juures säutsusid, ütles Ruudi Leenule:

„Tead, Leenu, me sinuga oleme siin Lontu karvades juba üpris kaua elanud. Nüüd tahaks aga kuhugi päris kaugele reisida, näiteks Aafrikasse."

„Hii-hii, mis me seal teeksime? Hüppaksime mõnele pärdikule kraesse ja naudiksime palavust või?" Leenu kiigutas end ühel Lontu tokerdunud karval ja kihistas naerda, vaid hädavaevu suutis ta end sellel veel kinni hoida, punane lehvikegi oleks juustest libisenud.

„Ei, ei Leenu, mitte seda ei pidanud ma silmas. Oled sa näiteks mõtelnud, kuidas näeb välja üks tõeline merekilpkonn või näiteks laiskloom? Parem on ikka kõik need elukad oma silmaga üle vaadata."

„Ei mina taha praegu kuhugi minna, ei Aafrikasse ega Antartikasse, mul hea siingi, Lontu soojas karvastikus. Leenu hakkas end karva otsas veelgi jõulisemalt kiigutama. Ikka paremale ja vasakule, vasakule ja paremale. Selle peale sai Ruudi päris pahaseks:

„Puhh, Leenu, ära kiiguta end seal nii ägedasti, mul hakkab sellest juba pea ringi käima. Lõpeta kohe see kiikumine!"

Korraga ehmatas Lontut miski ja ta tõusis. Leenu jättis kiikumise pooleli ja heitis Ruudi suunas tähelepaneliku, kuid äreva pilgu:

„Tsss, Ruudi! Kas sa panid tähele? Lontu liigutas end," sosistas ta.

„Ahh, küllap läheb oma krõbuskite kausi juurde ja hakkab sööma. Leenu, kas sa pole kunagi mõelnud, kuidas koerad midagi nii krõmpsuvat süüa saavad?"

Leenu tardus paigale:

„Tasa, Ruudi! Sa räägid täna õige kentsakat juttu. Loomulikult armastavad koerad krõbinaid nagu kontigi, mis selles siis nii imelikku on?"

„Tegelikult pole selles midagi imelikku. Kuule, Leenu, Lontuga on tõepoolest midagi lahti, sest me ju rappume."

Samal ajal nägi Lontu naabermaja Miisut ja oli valmis talle turja kargama.

„Auhh, auhhh!" plärtsus Lontu.

„Mäu-mäu" kränus Miisu.

„Vaata Leenu, me peame selle reisimise vist järgmiseks korraks jätma. Lontu ajab ju kedagi taga."

Tõepoolest: Lontu ajas naabermaja Miisu suure vahtra otsa, aga alla too sealt enam ei tulnudki.

„Mäu-Mäu!" halises ta.

„Auhh-auhh." vastas Lontu. Kui see seiklus viimaks läbi sai ja Lontu rahunenult oma kuudi juurde tagasi pöördus, mõtlesid Ruudi ja Leenu:

„Pole vaja kaugemale reisima minna. Seiklusi juhtub ju siingi."

Ruudi noogutas, naeratas ja haaras Lontu ühest karvakesest veel tugevamini kinni.