Perepäevahoid – mis see on?

Perepäevahoid on väikese rühma laste hoidmine kodus või kodutaolistes tingimustes ühe pädeva hoidja juures, nõnda et areneda saab lapse ja asendusvanema kiindumussuhe. "Tänu sellele baasilisele turvatundele usaldab laps tulevikus ennast ja teisi," kirjeldab Inger Kraav.

Mitmete Euroopa riikide tänavail näeb liikumas pisikesi hoiurühmakesi: hoidja koos kaksikute käruga, millest paar-kolm last kinni hoiavad. Koos käiakse raamatukogus, mänguväljakul ja piknikut pidamas.

Hästi levinud on perepäevahoid, mispuhul ühel hoidjal on neli-viis last, keda ta kantseldab oma kodus ja kellele valmistab ise toitu. Rühmaperepäevahoius on tosin last paari-kolme hoidja kohta ning nemad tegutsevad enamasti linnalt saadud ruumides. Kolme pere hoid tähendab, et ühe hoidjaga lasterühm käib külakorda kolmes kodus. Kõiki neid hoidusid on võimalik valida võrdsete alternatiividena lasteaiale ja need on igaühele taskukohased.

Kust tuleb lastehoiuks raha?

Näiteks Soomes maksab pere olenemata hoiutüübist kohalikule omavalitsusele, kellelt omakorda saavad palka nii lasteaiakasvatajad kui perepäevahoidjad. Lasteaed ja päevahoid on ühekallid ning perekonna makse sõltub hoopiski pere sissetulekute suurusest.

Kuidas on lood Eestis? Ka siin on paaril viimasel aastal võimalik hoidjatel läbida kursused ja saada hoitavate laste eest kohalikult omavalitsuselt pearaha (tõsi, mitte igal pool ja mitte eriti suurt summat, nii et lastehoid jääb ikkagi palju kallimaks kui munitsipaallasteaed). Kõike seda saab korraldada aga ainult siis, kui hoidja on hakanud ettevõtjaks.

Nagu kommenteerib end hiljuti FIE-ks registreerinud lapsehoidja Kärt Metsoja: "Enamikul inimestel, kes oleks valmis lapsi kantseldama, ei ole ettevõtja auahnust. Ühes inimeses ongi väga raske ühendada soojust, lapsearmastust... ja ettevõtja ambitsioonikust."

Miks on perepäevahoid hea?

Praeguses seisus, mil pea pool Eesti omavalitsustest vaevleb lasteaiakohtade nappuses, oleks kodudepõhise lastehoiusüsteemi soodustamine omavalitsustele odav ja lihtne viis, kuidas olukorda leevendada.

Lisaks neile, kes kasutavad lastehoidu selleks, et saaks siiski tööle minna, on üha enam tekkinud vanemaid, kes põhimõtteliselt ei soovi oma võsukesi panna suurde lasteaeda. Vähemasti mitte enne viiendat eluaastat. Tartu Lastehoiu Seltsi juhatuse liige, kasvatusteadlane Ilona Piirimägi ütleb, et tema otsustas juba oma kahe lapse sünni ajal, et lasteaia järjekorda ta neid ei pane. "Teadsin kindlalt, et leian või loon väikese rühma. Õppisin ülikoolis neli aastat süvendatult arenguteooriat ja tean, kuidas areneb välja empaatia ja intelligentsus ning kuidas see kõik on seotud esimeste eluaastatega."

Nüüd käivadki Ilona lapsed, kolmene tütar ja peaaegu kahene poeg, perepäevahoius.

Mis on lastehoiul ja -aial veel vahet?

Soomes on tehtud uurimusi, kus on palutud vanematel kirjeldada oma kogemusi perepäevahoiu ja lasteaiaga. Selgus, et oli vaid üks punkt, milles lasteaeda hinnati kõrgemalt, nimelt programmiline õpe. Kõikides teistes punktides - haigestumine, individuaalne arendamine, turvalisus, õnnetusjuhtumite oht, kellaaegade ja menüü paindlikkus - oli esikohal lastehoid. Kiidetakse ka pisikeses rühmas tekkivat loovust ja algatusvõimet.

Mismoodi tunnetab laps suurt lasteaeda ja väikest hoiurühma?

"Esialgu on laps võimeline kiinduma vaid ühte-kahte inimesse, tavaliselt oma vanematesse," kirjeldab Inger Kraav. "Teisel eluaastal suudab ta kiinduda ka teistesse - aga mitte paljudesse. Ta pole võimeline usaldama suurt rühma lapsi ja vahelduvaid kasvatajaid."

Lasteaiarühma tunnetab laps dotsendi sõnul lihtsalt suure rühmana, vahet pole, kui palju seal on lapsi täiskasvanu kohta. 24 last ja 2 täiskasvanut tähendab lapsele seda, et teda ümbritseb 25 inimest. "Seevastu paariliikmelises perepäevahoius tunneb ta peagi kõiki kaaslasi nime-, nägu- ja tegupidi," kiidab Inger Kraav. "See on võrgustik, mida laps suudab hõlmata ja usaldada."

Aga laps tuleb ju panna lasteaeda, sest muidu ei õpi ta õigeks ajaks lugema-kirjutama.

"Näiteks Soomes pole lapsevanemad lugemahakkamise osas sugugi nii hüsteerilised, samas on soomlaste haridustulemused maailma parimate seas," kirjeldab dotsent Inger Kraav. "Eestlaste suhtumine näib aga olevat selline: peaasi, et laps kiiresti lugema hakkab, olgu ta või õnnetu. Kardetakse, et perepäevahoid ei õpeta, üksnes lasteaed teeb seda... See on alusetu hirm: väikeses rühmas tegeldakse lugemise ja arvutamisega samamoodi."

Kraav ütleb, et tegelikult ei tähenda koolivalmidus, nii rahvusvaheliselt kui Eestis seadusega sätestatult, sugugi lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskust, vaid hoopis sotsiaalseid oskusi. "On tähtis, et laps suudaks teha seda, mida palutakse. Et ta suudaks teistega arvestada ja koos töötada," loetleb ta. "Neid oskusi saab paremini lihvida just väikeses rühmas."
Kärt Metsoja tunnistab, et tema võttis oma kuueaastase lapse aiast ära paljuski seetõttu, et laps hakkas kurtma: seal peab ju kogu aeg õppima. "Kui lapsel tekib juba enne kooli tõrge õppimise vastu, on see tõsine probleem," väidab Kärt, kes pooldab pigem "rahulda tekkinud uudishimu"-lähenemist. Selle abiga on ta ka oma hoolealustele tähed ja numbrid selgeks teinud. Ilma sunduseta.

Kui vanad lapsed on perepäevahoius koos?

Põhjamaades kehtib reegel, et seal peab olema eri vanuses lapsi. Rühmas on enamasti üks pisike - alates 10. elukuust kuni kahe aastani -, kes aitab ka teistel areneda ning õpetab vanematele lastele erinevaid suhtlustasandeid. Ent rohkem kui üks ei tohi neid korraga olla. Kasvataja hoiab rühma pisiliiget teravdatud tähelepanu all ning samal ajal tegeleb suurematega.

"On ammu kindlaks tehtud, et ainult omavanustega lävides maailmapilt aheneb, samas kui erinevates vanustes lapsed koos kiirendavad sotsiaalsete oskuste arengut," iseloomustab dotsent Inger Kraav. "Rääkimata sellest, et alla kaheaastasele on väike rühm ainumõeldav."

Lapsehoidja Kärt Metsoja toob välja, et "sama vanade laste rühmas kasvab konkurents ja erinevas eas laste rühmas areneb koostöö, põngerjad õpivad üksteist aitama". Ta tunnistab, et vaidleb vahel oma tuttavatega tuliselt. "Eestis on praegu selgelt konkurentsiühiskond ja paljude vanemate sooviks on, et nende lapsed areneksid võitlusvalmiks. On emasid-isasid, kes tahavadki, et järeltulija konkureeriks lasteaiarühmas 20 eakaaslasega, hoolimata sellest, et laps ise on õnnetu."

Teine teema, mis Kärti vaidlustesse kisub, on eesti vanemate komme last "sotsialiseerida", saates ta ebamugavasse olukorda ehk teiste omaealiste hulka, kuigi selgelt on näha, et pisikesele seal ei sobi. "Minu arust on loogiline lahendus oodata ära, kuni mudilane on valmis. Laps, kes nelja-aastasena suures seltskonnas hakkama ei saa ja kellel lastakse rahulikult areneda, on seitsmesena kooli minnes selle küpsuse saavutanud. Seal tuleb ta suurepäraselt toime - kui teda vahepeal traumeeritud pole."

Mis saab skandinaaviapärases lastehoiusüsteemis siis, kui väikese rühma hoidja haigeks jääb?

Kogu rühm on küll üles ehitatud kiindumussuhtele lapse ja hoidja vahel, aga samal ajal on sisse töötatud ka varuvariant - olemas on teine hoidja, keda laps teab. Igale lapsele on ette nähtud asendusrühm, kui oma hoidja teda ajutiselt vastu võtta ei saa. Rühmad kohtuvad mänguväljakutel ja käivad vahel üksteise juures mängimas. Sellist süsteemi Eestis veel pole.

Aga neil lastehoidjatel pole ju pedagoogilist kõrgharidust?

Võib olla, ent ei pruugi. Hoidja peab olema läbinud vastavad kursused ja teinud eksami. Põhjamaades on süsteem, mille kohaselt peab perepäevahoidja end igal aastal teatud arv tunde täiendama. Ka Eestis loodetakse tulevikus teha nii. Mis aga puutub kõrgharidusse, siis... "See on usalduse küsimus," nendib perepäevarühma pidav lapsehoidja Kärt Metsoja, kel endal on kraad etnoloogias.

"Mina ei usalda hoopis paljusid pedagoogilise kõrgharidusega inimesi. Meie hoidjakoolituse rühmas olid kõige kibestunumad ja lastesse negatiivsemalt suhtuvamad just lasteaias töötavad kasvatajad, kes on juba käega löönud ja hakanud tegelema laste karjatamise, mitte kasvatamisega. Aga ma sain aru, kust nende probleemid tulevad. Suures rühmas kasvataja lihtsalt muutub."

Samas on laiem probleem olemas - olgu lapsehoidja ükskõik millise haridusega, kust ma tean, et ta on sobiv inimene? "Aga sama küsimus peaks tekkima ju ka lasteaiakasvataja kohta," ütleb Kärt. "Väikeses rühmas on kontakt vanemaga tihedam. Nii tunnetad kiiremini ära, kui su lapsele hoidja ei sobi."

Mis seisus on Eesti lastehoiundus?

"Ma saan aru, raske on normida lapsehoidja isiksust ja käitumist," arutleb Inger Kraav. "Selle asemel on Eestis välja töötatud terve hulk tingimusi kohtadele, kus lapsi hoida tohib." Kui see oleks Kraavi teha, muudaks ta igasugused ruumide ja hügieeniga seotud nõuded lastehoiu alustamisel palju leebe­maks, nii nagu need on Põhjamaades, ning suunaks rohkem auru inimkapitali ehk perepäevahoidjate pidevale koolitusele.

Praegu aga räägitakse hoidjate kursustel hirmulugusid. "Puu küljes rippuval kiigel polnud Euroopa standarditele vastavat ohutusmärgistust, järelikult ei tohtinud seda hoovis olla," meenutab Kärt Metsoja ühe algaja lapsehoidja kogemust. "Või tuli majas kaheksa ust märgistada kallite exit-siltidega. Või polnud tervisekaitse rahul variandiga, et pererahvas ja hoiulapsed käivad samast välisuksest."

Kas kohalikud omavalitsused toetavad lastehoidu?

Eesti omavalitsused jagunevad kaheks: kes toetab lastehoidu natuke raha ja oskusteabega ning kes üldse mitte. "Põhjuseks on ilmselt inimlikud stereotüübid," analüüsib dotsent Inger Kraav. "Omavalitsusele oleks ju kasulikum toetada perepäevahoide kui ehitada juurde suuri ja hiigelkalleid lasteaedu."

Kärt Metsoja vaatab olukorda enda, kahe lapse ema seisukohalt. "Kujutan ette, et palgatöötajana oleksid paljud inimesed valmis tegema lapsehoidjatööd vähemasti senikaua, kuni enda lapsed on väikesed. Aga sisuliselt miinimumpalga eest pole nõus inimesed töötama, kui peavad selleks enne bürokraatiamasinast läbi murdma ja veel ettevõtjaks hakkama. Inimesed, kes on nagunii lapsega kodus, lepiksid väikse palgaga, kui päevahoidu oleks lihtne alustada."

Nii saaks Eesti endale lasteaedadele lisaks süsteemi, mis reageerib paindlikult laste arvu muutustele ühiskonnas. Suurte lasteaedade asemel saaks sama rahaga luua hoiukohti palju rohkem ja palju kiiremini. Ning mis peaasi - lastesõbralikult.