Pisikese diktaatori meelevallas

Jaana (36) ja Peetri (41) esimene laps Elisabeth (2,5) näitas juba üsna pea pärast sündi oma kanget ise­loomu – ema ei tohtinud temast mitte üht sammu kaugemale minna, ilma et oleks alanud kõrvu­lukustav häda­kisa. Heakene küll, mõtles vastne ema, tuleb varuda kannat­likkust ning pakku­da imikule nii palju lähedust, kui ta vajab. Jaana oli lugenud, et beebid ei oska manipuleerida ning neile tuleb järele anda, et tekiks armastav suhe.

Kui laps oli neljakuune, plaanisid vanemad teha tissitamise vahel esimese ainult-meie-kaks-resto­rani­külastuse. Appi kutsuti vanaema, kes pidi pisikest paar tundi valvama. “Kogu selle aja oli Elisabeth täitnud lakkamatu nutuga,” meenutab naine. Koos otsustati, et emal-isal tuleb mõneks ajaks kahekesi olekust loobuda.

Kuidas edasi läks?

Kui Elisabeth rääkima õppis, olid tema esimesed laused käskivas toonis. “Ema, marss siia!” kõlas piisavalt tungivalt, et seda mitte eirata. Ja hoidku selle eest, kui ema julges preili käskudele vastu hakata – tüdruk tegi kõik, et “allumatut” karistaks nii vali lärm, et kõrvad lukus.

Just lapse soovidele vastamist on ema ja isa saanud viimased kaks ja pool aastat harjutada. Nüüd on Jaana käega löönud. Ta teab, et peab oma tegemised tütrega kooskõlastama ja kasutama pidevalt kavalaid taktikaid, et pisikesel diktaatoril tuju rõõmsana hoida.

Kui pere jäi aasta tagasi teist last ootama, oli täiesti tavaline, et Elisa­beth ei lasknud emal vetsu minna. Isegi öösel pidi rase naine hiilima märkamatult toast välja, sest kui Elisabeth samme kuulis, täitus tuba kisaga. “Emme ei lähe! Mina ka!” kaikus läbi maja.

Pärast mitut nutikat katsetust leidis Jaana probleemile lahenduse. “Kui ütlen talle, et emme läheb vetsu, siis ma tohin minna. Paraku järgneb sellele tavaliselt nõue teda kaasa võtta. Vahepeal tahtis ta hakata mul isegi tagumikku pühkima, sest mina tal ju pühkisin,” kirjeldab Jaana. Nagu selles eas tavaline, püüab laps kõiges ema matkida. Paraku püüab ta ka juht­positsiooni üle võtta.

Vanema õe rollis

Oma neljakuust vennakest hoiab tüdruk väga ning sihilikult talle haiget ei tee. Ent ka venna kasvatamisel on väike neiu seadnud sisse ranged reeglid. Näiteks ei tohi põnnil mähet vahetades ema ise mähet tuua, vaid see töö peab kindlasti vanema õe õlule jääma. Kui Jaana peaks selle ära unustama, on tagajärjeks nutt ja kisa. Samuti jälgib Elisabeth, et venna nina oleks puhas. Ja kui tita nutab, siis kurjustab vanematega, miks nad juba ei tule.

Jaana on uurinud ka lasteaiast, kuidas tüdruk seal käitub. Õpetajate sõnul on Elisabeth üldiselt hea laps ja jonnikisa ei tõsta. Küll aga jälgib juhikalduvustega neiu, et kõik täidaksid kasvatajate käske, vastasel korral läheb ta reeglitest üleastujat ise korrale kutsuma. Pallimängud jäävad tal tavaliselt ka katki, sest võimukale neiule meeldib oma äranägemise järgi poisse mängima sättida. Loomulikult ei kannata poisid sellist kamandamist välja, aga lasteaias õpetajad suurtel konfliktidel sündida ei lase.

Ennetamistaktika

Et Elisabethi jonniga toime tulla, on Jaana kasutanud siiani ennetamistaktikat, s.t püüdnud riskantseid olukordi vältida ja võimaluse korral juhtida tähele­panu mujale. Kuid selle nimel, et kõik oleks nii, nagu tütrele meeldib, peab vaeva nägema. Näiteks võib tüdruk täiesti endast välja minna selle peale, kui pesuruumis on plätude asukohta muudetud.

Nii elab kogu pere väikese neiu taktikepi all. Jaana tunnistab, et on muutunud lapse nutu vastu juba allergiliseks. “See on pisarateta nutt, mis läheb üha valjemaks, kui sellele ei reageerita,” mainib ta. Ja lisab, et abikaasa ei taha õhtuti kojugi tulla, sest teab, et maja on lapsenuttu täis. “Ma teen kõik, et seda ära hoida, aga kunagi pole ma piisavalt osav,” tunnistab pereema.  Jaana loodab, et laps kasvab sellest perioodist välja, ja annab endast parima, et praegune aeg võimalikult rahulikult üle elada. Ent kerge see ei ole.

Toeta, kuid jää enda juurde!

Kommenteerivad Gordoni perekooli koolitajad, perenõustajad ja lapsevanemad Auli ja Tiit Kõnnussaar.

Selleks, et lapsel oleks turvaline kasvada ja areneda, peab ta kogema vanemat täiskasvanuna, kes otsustab ja vastutab. Ideaalis on täiskasvanul nii palju oskusi, et ta ei pea probleemide lahendamisel kasutama võimu. Hea, kui vanem kuulab last ja mõistab ta tundeid, kuid lõpliku otsuse teeb siiski ise.

Vanemale võib tunduda, et kuna laps nutab ägedalt, tuleb tema soov kindlasti täita. Tegelikult vajab laps armastavat keskkonda leppimaks sellega, et kõik tema soovid ei täitugi. Kui laps kogeb, et vanem jääb kohale ja rahulikuks ka siis, kui tema on pettumustunnetest üle ujutatud, õpib ta tasapisi ka ise ebameeldivates olukordades kiiremini rahunema.
Lapse nutt ei ole kunagi vanematele karistuseks, see on lapse sisemise rahulolematuse väljendus või pingete maandamise viis. Kogedes füüsilist valu või ohtu tervisele, vajab laps abi. Kogedes emotsionaalset rahulolematust, vajab ta turvalist keskkonda, kus õppida rahulolematuse ja frustratsiooniga toime tulema.

Lapsel puudub elukogemus ja seda saab ta suhetest vanematega. Vanemad tutvustavad oma käitumisega lapsele maailma. Kui ema-isa jäävad oma vajaduste juurde, õpib laps neid tasapisi tundma ja nendega arvestama. Kui aga vanemad loobuvad oma vajadustest, õpib laps, et teiste inimeste vajadustega polegi vaja arvestada. Kahjuks ei näe laps sel juhul ka õnnelikke ja rahulolevaid vanemaid, sest vanemad on tegelikult lapse peale pahased ja lapsed tajuvad seda ka sõnadeta.

Kui vanem elab oma piire järgides, on loomulik, et laps kogeb vahel pettumust. Kuid vanemal on võimalus sel juhul lapse jaoks emotsionaalselt kohale jääda ning aidata tal pettumuse korral oma emotsioone teisi kahjustamata väljendada ja õppida rahunema.

Loe ka: “Minu piirid – sinu piirid”

Jesper Juul, Taani pereterapeut ja 21. sajandi lastekasvatuse suurkuju, kirjutab oma viimases raamatus “Minu piirid – sinu piirid” lastele piiride seadmisest, kuid seda hoopis uuest vaatenurgast.

1. Millised vanemad me olla tahame? Alustuseks soovitab ta mõelda, mil­list peremudelit me järgida tahaksime. Paljud vanemad, kes on sirgunud autoritaarse ema-isa taktikepi all, on teinud kannapöörde ja võtnud oma lapsi kasvatades eeskujuks demokraatliku peremudeli, kus elu keerleb lapse vajaduste-soovide ümber ning temaga räägitakse kõik läbi. Juul leiab, et laps pole nii suureks vastutuseks valmis. Ta pakub välja võrdväärse peremudeli, kus tähtsad on kõigi vajadused.

2. Millal oma vajadusi kehtestada? On loomulik, et lapse imikueas on vanemate vajadused tagaplaanil, kuid juba lapse aastaseks saades on võimalik luua enda ja tema vajaduste vahel tervem tasakaal.

3. Kuidas piire kehtestada? Juul leiab, et laps ei vaja õigupoolest üldisi reegleid. Tähtis on, et vanem piiritleb enda vajadused ning annab neist lapsele teada järjekindlalt ja rahulikult nii sõnas kui ka teos. Seejuures ei tasu paaniliselt karta konflikte. Peredes, kus üritatakse saavutada toimivat ja võrdväärset suhtlust, tekivad aeg-ajalt ikka konfliktid. Õnneks on inimesed sündinud võimega kogeda konflikte moel, mis aitab nende abil kasvada ja areneda. Juul rõhutab ka, et “ei” võib olla armastav vastus. Vahel peame ütlema teistele “ei”, et öelda endale “jaa”.

Samal teemal on J. Juulilt ilmunud ka ““Ei” ütlemise kunst” ja “Sinu tark laps”.