Puhas toit ja lapse tervis

Minu esimese poja esimene eluaasta oli üsna vaevarikas. Kõhuhädas vaevlevale lapsele tehtud allergiatest näitas, et Oskar ei tohtinud süüa piimatooteid, kartulit, porgandit, tomatit, paprikat, pähkleid, muna jpm. Aga mitte ainult. Samamoodi reageeris ta ka värsketes viljades leiduvale keemiale. Üksüheselt ja hetkega. Kõik välismaised toored puu- ja köögiviljad, ka kooritult, põhjustasid punased põsed ja kõhulahtisuse, sealhulgas ka paksukoorelised arbuus ja melon. Ainult banaan oli Oskari vastu sõbralik. Mingil põhjusel ei andnud ka külmutatud ja kuumtöödeldud viljad indikaatorlapse organismis endast märku ning neid me toiduks kasutasimegi, kõrvuti kohalike ja maheviljadega. See aitas. Allergianähud taandusid tasapisi.

Peagi sündis teine poeg. Torsten ei talunud vaid piimatooteid, ent kasvas sellest talumatusest õige kiiresti välja. Muret tegi siiski see, et lapsed olid pidevalt haiged, eriti Oskar. Sügisest kevadeni olid mõlemad tatised ja köhisid. Oma esimesel sõimekevadel sai Oskar kolm antibiootikumikuuri ning naabripoisiga, kes käis samas sõimerühmas, kohtusid nad vaid kolmel päeval poole aasta jooksul. Tuulerõugeid põdesid vennad samuti väga raskelt. Oskaril lõppesid need koguni haiglas lõikusega, sest üks vill oli mädanema läinud. Põletikunäitajad olid normaalsest seitse korda suuremad. Oskar oli omadega nii läbi, et ei jaksanud end küljelt tagasi seljale keerata. Midagi tuli ette võtta.

Värvilisi komme ei osta
Lülitasin päevapealt kahjulikud E-ained laste toidust välja. Õnneks pole see enam kuigi keeruline – toiduainetootjad on aru saanud, et E-ainetest vabanemine on konkurentsieelis, ning E-vabade toodete valik suureneb iga päevaga. Siiski näiteks külas ja sünnipäevadel söövad nad salati kõrvale ikka samu E-viinereid mida teisedki lapsed. Ja kui keegi toredat värvilist kommi pakub, siis ma ei võta seda lastel käest. Lihtsalt ise me neid ei osta.
Suvi ja päike kosutasid poisse kenasti. Torsten alustas oma esimest ja Oskar kolmandat lasteaia-aastat kenasti pruuni ja tervena. Kohe septembris jäid poisid palavikku. Ei teagi, kumb selle oma lasteaiast tõi ja teisele andis. Palavik kestis kolm päeva. See oli ka kõik. Terve sügise, talve ja kevade on poisid olnud terved. Ka Torsten, hoolimata sellest, et see on tema esimene aasta lasteasutuses. Kaks korda on poistel olnud kerge nohu, mis möödus nelja päevaga, ja ka üks kõhuviirus käis perest üle. Alles aprilli lõpus sai Oskar esimese palaviku, mis võib vabalt olla rõõmsalt kummikus loksunud kevadveest.
Päris ilma keemiata ei saa.

Ma ei oska imelist muutust laste tervises muuga seletada kui puhta toiduga. Samas pole mul mingit alust seda kinnitada. Tean ainult intervjuudest geeniteadlaste ja arstidega, mida olen ajakirja jaoks teinud, et uue aja tarbimisharjumused ja keskkond on seotud olulise terviseriskiga. Et allergia olevat lihtsalt üks sümptom, tegelikult võivad organismis küpseda hoopis raskemad terviseprobleemid. Otsest seost olevat aga keeruline teaduslikult tõestada.

Olen siiski täiesti kindel, et keemial on meie elus oma vajalik koht. Minu lapsed on mõlemad arstide soovituste kohaselt vaktsineeritud ning usun, et kõik korrad, mil nad on saanud antibiootikume, on olnud hädavajalikud. Loodusravi ei ole sugugi alati piisav ning õige ravi puudumine võib saada saatuslikuks. Eriti tuleks seda meeles pidada laste puhul, sest nad ei saa oma elu eest ise vastutada.

Paljud lastearstid ja allergoloogid, kellega ühendust võtsin, ei julgenud puhta toidu ja tervise seost avalikult kommenteerida põhjusel, et seda pole piisavalt käsitletud ei meil ega mujal maailmas. Selle teema kohta polevat teaduslikke uuringuid ega artikleid. Öeldi vaid, et hea oleks tõesti E-aineid üleliia mitte tarbida, aga oli ka neid, kes pidasid puhta toidu teemat liiga ülespuhutuks. Nii et oma pere eest otsustab ja vastutab iga lapsevanem ise. Lapsed on nüüd tervemad

Mis on teid ajendanud valima puhtamat toitu ning milline on teie laste tervis võrreldes varasemaga?

Kristina Traks (35), ajakirjanik, kaheaastaste kaksikute ema

Ma ei ole äärmuslikult öko, pigem üritan järgida toidu ostmisel terve mõistuse häält. Mulle ei ole oluline, et tootel oleks iga hinna eest küljes silt “mahe”, vaid et selle päritolu oleks teada ja see oleks oma sisult puhas.

Olen algusest peale püüdnud jälgida, mida lastele annan. Põhjust, miks nii, nagu muud polegi, kui lihtsalt soov vähemalt laste esimestel eluaastatel “olla tubli”. Üritaks neid vähemalt alguses säästa rämpstoidust ja lisaainetest, millega nad oma elus nagunii veel küll ja küll kohtuvad.

Esimesed köögi- ja puuviljad olid kodumaised, enamasti mahetoodang. Poepiima pole mu lapsed saanudki, vaid algusest peale ainult ehtsat maapiima. Ka kohupiim on sama talumehe toodang. Enamik teraviljatooteid ostan samuti mahedana ühe talumehe käest. Köögiviljad-puuviljad-marjad sõltuvad hooajast: suvel ja sügisel sööme enamjaolt omakasvatet kraami, aga talveks seda väga ei jätku. Hoidised on muidugi kõik minu enda tehtud ja neid valmistan igal suvel keldritäie ette. Omakorjatud või -kasvatatud marju topin sügisel sügavkülma nii palju kui mahub.

Nisujahu küpsetistes asendan sageli spelta- või kaerajahuga. Küpsetamismargariini asemel on taluvõi. Magusainetega light-piimatooteid ei kohta samuti enam meie kodus. Olen üritanud lastele pakkuda võimalikult väheste lisaainetega puhast toitu, kuid mis seal pattu salata – on nemadki saanud süüa E-sid täis vorsti või liigselt magustatud kohupiimakreeme.

Tervis on lastel olnud päris hea. Viimase aasta jooksul on meie “saavutusteks” jäänud mõned nohud-köhad ja paar palavikku. Tõsisemaid haigusi pole kumbki laps siiani põdenud.

Ele Praks (41), ajakirja Käsitöö peatoimetaja, 3- ja 6aastase lapse ema

Üritan toitudes vältida E621. Viimasel ajal tundub, et mu enda maitsemeel on niivõrd teravnenud, et tunnen naatriumglutamaadi ära ka poolfabrikaatides, mida müüakse lahtiselt ja mille täpset koostist poes teada ei saa – näiteks kalaletist olen juhtunud selliseid ostma. Asendan need meelsasti toiduga, millel on maitse loomulikul moel täiesti olemas: värske kala ja liha (kui võimalik, siis mahe), töötlemata kana, vahel lubame endale talusinke. Ja muidugi värvained – kui neid on, siis jälgin, et need oleksid looduslikud. Säilitusainete olemasolu või puudumine jääb sageli hämaraks, näiteks sinki ei pidavat olema lubatud vahendaja kaudu müüa üldse ilma, et neis oleks mingi säilitusaine vms. Ja kui lapsed ikka manguvad värskeid Hispaania maasikaid, siis vahel ostan, kuigi tean, et ilma säilitusaineteta need tõenäoliselt meieni ei jõuaks. Võimalusel eelistan mahekaupa. Näiteks mahepiim on lihtsalt võrratult hea maitsega ja teadmine, et seal puuduvad liigsed lisandid, on ainult tiivustav.

Menüüd ajendas korrigeerima atoopiline dermatiit vanemal lapsel. Tal opereeriti ka adenoidi ja kimbutas krooniline keskkõrvapõletik. Väga loodan, et sellega on nüüd ühel pool. Ega varem ka lausa kartulikrõpse ja värvilisi komme peoga söönud, aga ühel hetkel hakkasime ostma mahepiima, mahejahusid, mahemärgistusega või talukaupu rohkem kui varem. Allergianähud on suuremal lapsel küll visad taanduma, aga muidu on lapsed terved, ei köhi, ei nohuta.

Silva Soobik (36), Tiibeti meditsiini keskuse Men Ling terapeut, 6- ja 4aastase lapse ema

Olen see lapsevanem, keda võib poelettide vahel näha pedandi kombel silte lugemas ja kukalt kratsimas, ning kogu uurimistööle pühendatud aeg tipneb pooltühja korviga poest lahkumisega. Tegelikult on ajamahukamad poeskäigud nüüdseks juba minevik, sest aastatega on selgeks saanud, milliste lettide juurde ma üldse ei satu. Kinnistunud on oma kasinad trajektoorid. Seega, ma ei osta poest E-märgistusega ning ka ilma E-märgistuseta keemilisi lõhna-maitseaineid ning värvaineid sisaldavaid tooteid, leiva-saialett jääb väisamata, samuti enamjagu piimatoodete riiuleid (vahel harva lendab korvi koor ja juust, millega tahan mõnda vormirooga rikastada), kindlasti ei näe mind lihatoodete osakondades.

Mis siis üle jääb? Söögikorrad moodustuvad meil köögiviljadest miljonil eri moel, puuviljadest, teraviljadest, pähklitest, seemnetest, õlidest jms. Esimesed on suures osas kohalike talumeeste käest talveks varutud – mahe. Õunad, marjad, maitsetaimed on ka oma hoiustatud – mahe. Jahusid ostan mahedaid, vaid igapäevane hommikupudru materjal pole seda liiki. Magusust lisab toidule mahe toorsuhkur. Väga harva joome piima ning selle ostame naabrimehelt. See piim pole küll mahedalt toodetud, kuid minu jaoks on olulisem, et see ei ole pastöriseeritud, homogeniseeritud ja muul moel lõhutud surrogaat.
Samas satub meie suhu ka n-ö mittemahedat mainstream-toitu, sest lapsed käivad lasteaias oma sousti-kartulit söömas. “Friigist” ema poolt üle kontrollimata tavalist Eesti toitu saavad nad ka vanaema juures, keda külastavad mitu korda nädalas. Minu jaoks on tähtis kodune söögilaud puhas hoida ning lastele siit eluks harjumused kaasa pookida. Eranditesse väljaspool koduseinu, kus mina nende kostitaja pole, ma väga hüsteeriliselt ei suhtu – oma närvikava huvides.

Sellise toitumise ajendiks olid kaks aastat, mil õppisin refleksoloogiks. Toitumisalased põhimõtted kinnistuvad nüüd Hispaanias Tiibeti meditsiini õppides. Ajaga on mul välja kujunenud oma käekiri, mille loovad kombinatsioonid mahe- ja pH-toitumisest, Tiibeti meditsiini põhimõtetest, toidueetikast (võimalikult väike ökoloogiline jalajälg ning oma kõhutäie nimel võimalikult väheste elusolendite kahjustamine). Motivaatoriks on olnud ka oma tervis, mis on just laste sündimise ajal “sõralistega” ähvardades mu elu suurimaid vingerpusse mänginud.
 
Poja esimesel eluaastal toitusime tavaliselt – isevalmistatud kodused segatoidud, poejogurtid, kohupiimakreemid, mahlad, rikkalikud magustoidud. Rämpstoitu ei söönud. Sinna aega jäid korduvad pojaga haiglas olemised, sest tema kõht ei töötanud korralikult ning hingamisteedega olid asjad kurvad. Nüüd on meie toidulaud tunduvalt puhtam, aga samas ka lihtsam. Kõht ei pea vaevlema nii paljude erinevate ainete kombinatsioonidega. Tulemuseks on tõsiasi, et perearst pole mu laste sirgumist enam näinud. Meie teed lihtsalt ei ristu. Laste tervis on aasta-aastalt järjest paremaks muutunud ning viimase lasteaiahooaja on nad läbinud ilma ühegi viirushaiguse ja palavikuta. Paar korda on tulnud tegeleda köha ja tatise ninaga, kuid sellele on eelnenud alati silmini suplused sulavees või reieni porimärjad jalad. Ulja rumaluse vastu lapse mängumaailmas ei aita ka mahetoit. Ise oleme ka erinevalt eelmistest aastatest tõvevoodisse langemisest pääsenud.
Ise olen seljatanud 30 aastat kestnud allergilise bronhiaalastma ning enesetunne on üha jõudsam. Toiduvalikul on oluline roll
Kaja Julge
Allergoloog, SA Tartu Ülikooli Kliinikum lastekliiniku vanemteadur

Toiduvalikul ja meid ümbritseval keskkonnal on kahtlemata suur roll selles, kas haiguste geneetiliselt määratud risk realiseerub. Toidus E-lisaainete, sh säilitusainete kasutamine on ühelt poolt paratamatus, teisalt tervisele ohutegur ning üha enam tarbijaid ja tootjaid on selle teadvustanud. Toidule lisatud bakterite kasvu pärssivad ained teevad sama ka inimese soolestikus. Nii rikutakse normaalne soolefloora ning häiritakse organismi immuunreaktsioonide tasakaalu.

Mis aineid oleks ohutum toidus kasutada, mida tingimata vältida? Eri E-ainete toimet on äärmiselt keeruline uurida, sest see, mis toimub katseklaasis, ei tarvitse üldse niiviisi olla inimorganismis. Kõige mõttetumad on kindlasti sünteetilised värvained ja neist tuleks igati hoiduda. Allergoloogina ei saa kuidagi nõus olla, et nn mahe või öko on alati ohutu. Allergiat ja talumatust tekitavad ju ka keemiliste lisanditeta taimsed ja loomsed toidud! Kui aus on tootja, kui tihe ja põhjalik on kontroll? Taimetoitlus võib olla aktsepteeritav täiskasvanueas, kuid kasvav organism vajab kindlasti ka loomset valku. Usul on suur jõud, kuid teadmised on edu pant!