Sinu lapse jonnis ei ole midagi eriskummalist

 (1)

Sinu lapse jonnis ei ole midagi eriskummalist
Foto:Scanpix/PantherMedia

Jonnieaks peetakse vanusevahemikku 1-3 eluaastani, mis võib tuua endaga kaasa tugevaid tundepuhanguid. Kõik lapsed ei viska end pikali, osad aga küll. Laps paneb oma tahte saavutamiseks mängu kõik.

Miks lapsed jonnivad?

Laps ei oska oma tundeid veel ohjata ja teistele mõistetavalt väljendada. Nagu nutt, nii on ka jonn lapse üks suhtlemisvahendeid. Enamasti kasutab laps jonni siis, kui midagi muud enam ei aita.

Pikaliviskamine on lapse üks nendest viisidest, kuidas oma tahtmist saada, sest ta teab täpselt millal ja kus vanem tema tahtmistele järele annab. Piisab ühest korrast rahvarohkemas kohas kui vanem enda häbist päästmiseks lapse tahtele järele annab. Laps jäädvustab selle mällu ja järgmine kord taolises olukorras laseb selle käitumisemustri käiku. Laps tajub väga hästi kui vanem on pinges või närvis eeloleva „etenduse" ohuootusest. Ja „etendus" algabki, sest laps teab, et nüüd on vanem abitu.

Vaata: Sina mind ei käsuta, ma tahan endale uut ema!

Kui lapse tugevatest tunnetest hirmutatud vanem hakkab last karistama, tema peale karjuma, sakutama, ähvardama, siis laps tõlgendab seda, et vanem ei saa minust aru ja lisab oma jonnile veel hoogu juurde. Nii on tunnete laineharjal nii vanem kui laps. Ei saagi aru kumb rohkem jonnib, kas vanem või laps.

Mõnikord võivad vanemad ise põhjustada lapse jonnimist. Nad teevad seda teadmatusest või kogemuste puudumise tõttu. Kui vanem ise on stressis, ebakindel või ärritunud siis võib kindel olla, et vanem reageerib lapse käitumisele ärritunult ja laps hakkab jonnima just sellepärast, et miks sa oled selline. Laps mõtleb: „ Sa ei sa ei saa minust aru, sul ei ole minu jaoks aega. Sa ei kuula mind üldse".

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare