Kui see toidukogus kokku panna, saaksin ka mina, täiskasvanud inimene, kõhu kõvasti täis. Tema aga on väike laps. Tohutu söömise juures ei ole Maria siiski ülekaaluline – ta on 81 cm pikk ja kaalub 11,6 kg.

Paprika, oliivid ja praesibul

Süüa on Mariale meeldinud algusest peale. Kui esimene lisatoiduamps lillkapsast tõi seitsmekuusele lapsele naeratuse näole, siis paar kuud hiljem pani ta juba innukalt ise mustikaid suhu, et kiiremini mõnusat marjamaitset tunda. Nii tore oli vaadata toitu nautivat tirtsu söögitoolis jalgu siputamas ja mõtlikult uusi maitseid tunnetamas. Juba varakult nägin, kuidas Maria kurvaks muutus, kui taldrikus enam midagi ei olnud, ja rõõmust kilkas, kui sinna lisa panin.

Kümnekuusena, kui laps enam päeval rinda ei saanud, kasvasid toidukogused märkimisväärselt. Samas panin tähele, et Maria sööb tunduvalt rohkem kui teised temavanused ja temast vanemadki.

Praegune söögiralli algas aasta ja kahekuusena. Ta sööb hea meelega kõike, ka näiteks musti oliive, paprikat, praesibulat, jõhvikaid ja maitsestamata jogurtit. Vahel käib ta lusika ja kausiga kolistades ning toitu nõudes mul järel ega ole nõus enne midagi tegema, kui talle süüa annan.

Sööginõudmine on nii häälekas, et reisil olles hakkasid hotelli töötajad teda lõpuks Njämm-Njämmiks kutsuma. Marial on korralikud söögikorrad hommikul, lõunal ja õhtul. Vahepeal joob ta vett või mahla ja vee segu, ooteks sööb puuvilja, leiba või jogurtit. Hommikul teen talle piimaga erinevaid putrusid, lõunal ja õhtul pakun juurikaid, kartulit või tatart koos liha, kastme ja leivaga. Ta saab piimatooteid, kvaliteetseid rasvaineid, puuvilju ja ka D-vitamiini.

Vägisi söögitoolist ära

Alguses mõtlesin, et kuna Maria oskab ise süüa, siis naudib ta seda tegevust. Ka kaisuloomade, nukkude ja mängunõudega mängib ta sageli söömist. Nii tõstsin ta paar korda lihtsalt söögitoolist ära, kuid midagi head sellest ei tulnud. Laps nuttis, trampis söögitooli küljes rippudes jalgu ja nõudis tagasi, karjudes “njämm-njämm”. Järeldasin, et tal jääb tavalisest portsust ikkagi kõht tühjaks.

Kord Mariale lastehoidu järele minnes sattusin peale koomilisele situatsioonile, kus Maria oli oma kohupiima ära söönud ja õngitses lusikaga naabri kausist lisa. Siiani oleme lasknud lapsel kõhu täis süüa – kui ta küsib veel, siis anname veel. Muidugi hoiame teatud piiri, näiteks ise me lapse nähes ei näksi ja toiduasju laual ei hoia, sest muidu sööks ta lakkamatult. Selletagi on Maria toidukogused pisikese lapse kohta tohutu suured. Kõik see on pannud küsima: miks laps nii palju süüa tahab ja kas see on ikka normaalne?

Sööge koos lapsega

Reet Raukas
Ida-Tallinna Keskhaigla lastearst

Kuna Maria nõuab lärmakalt süüa, võiks kahtlustada, et tema toit ei ole väikelapsele sobiva koguse juures piisavalt energiatihe. Arvan, et last toidulauast vägisi eemal hoida ei ole õige. Uuringutega on leitud, et toidu puhul pole tähtsad vaid maitse ja meisterlik valmistusviis, vaid ka söömise nauding. Kui pere sööb koos, kasvab kõigil oksütotsiini hulk ja paranevad nii toidu seedimine kui omastamine. Laps, kes sööb koos pereliikmetega, saab samast portsust toitaineid hoopis paremini kätte. Siit soovitus – sööge koos lapsega! Kuna Maria sööb ise, ei ole toitmine liialt kiire ning ta peaks ise aru saama, millal on kõht täis.

Teisel eluaastal nõuab lapse kiire kasv ja areng rohkelt energiat. Seni üsna väheaktiivsest imikust on saanud tegus mudilane. Sobiva päevase kalorihulga saamiseks tasub korrutada lapse kehakaal sajaga. Seega vajab Maria, kes kaalub 11,6 kg, päevas 1160 kcal. Kui võrrelda Maria andmeid kasvukõveraga, näeme, et tema kaal ja pikkus on vanuse kohta keskmiste koridoris, kuigi kaal on veidi allpool keskmist ja pikkus veidi ülalpool.

Sagedasti parem kui harva

  • Väikelapse mao maht on väike, kuid toitainete vajadus üsna suur. Seetõttu tasuks last pigem sagedamini kui harvemini toita. Päevas võiks olla kolm põhitoidukorda ja kaks oodet.
  • Rasv on väikelapse toidus olulisel kohal, moodustades päevas saadavast energiast umbes poole. Kui lapse toit sisaldab piisavalt rasva, ei muutu söögi maht lõpmata suureks. Üks gramm rasva annab 9 kcal ja teisel eluaastal võiks tütarlapse päevases toidus olla rasva 65 g. Rasvarikaste toitudega võib jätkata neljanda eluaastani, pärast seda peaks laps saama umbes kolmandiku toiduenergiast rasvana (see soovitus kehtib ka täiskasvanuile). Samas ei tohiks toidurasv kindlasti tulla friikartulitest või muust kiirtoidust.
  • Süsivesikuid peaks laps saama igal toidukorral, näiteks pudrust, kartulitest, makaronidest ja leivast. Teraviljatooteid võiks väikelapse päeva­menüüs olla 4–6 portsjonit. Üks portsjon on viil leiba, pool klaasi putru, keedetud nuudleid või riisi. Lapse pudrule ei lisata mahu tõstmiseks kliisid, sest nii muutub toit energiavaeseks ja jätab lapsel kõhu
  • tühjaks.
  • Puuvilju võiks päevas süüa kaks portsjonit ja köögivilju kolm-neli portsjonit. Köögivilju tasub algul anda keedetult ja püreestatuna, edaspidi kindlasti tükkidena. Portsjoniks on pool keskmist või üks
  • väike puuvili, 120 ml mahla, 60 g keedetud köögivilju, üks keskmine tomat või klaas tooreid lehtköögivilju.
  • Laps vajab 30–50 grammi keedetud tailiha või kana, 40–60 grammi
  • keedetud kala või ühe muna päevas.
  • Piimatooted peaksid väikelapseeas olema piisava rasvasisaldusega, dieettooteid lapsele pakkuda ei tohi. Piima või jogurtit võiks päevas
  • anda kolm portsjonit ehk klaasi. Osa sellest võib asendada kohupiima või juustuga, nende puhul vastab ühele portsjonile 50 g.