Top 10: lugejate kõige piinlikumad situatsioonid mudilastega

 (2)

Top 10: lugejate kõige piinlikumad situatsioonid mudilastega
Foto: Shutterstock

Pisipõnnidel on haruldane oskus kõige ebasobivamal ajal valju häälega omapäraseid tähelepanekuid teha või midagi eriti piinlikku öelda. Siin on meie lugejate naljakaimad olukorrad.

Viina juua ei ole ilus!

“See oli hulka aastaid tagasi kui tulime maalt. Vanaisa oli olnud veidi napsine ja vanaema luges talle sõnu peale. Minu kolmeaastane tütar kuulis seda kõike pealt. Kuna ta oli terane piiga, jättis kõik hästi meelde. Läksime siis abikaasaga kaubanduskeskusesse jõulutoitu ostma. Arutasime omavahel, kas võtta üks vein ka? Tüdruk keeras end kaubakärus ümber ja hakkas kõva häälega karjuma, kui halb on viina juua ja emme ei tohi seda mitte kunagi teha ja nii ei ole ilus. Rahvas vahtis meid ja meie abikaasaga ei osanud kusagile ennast peita. Nii, nii häbi oli!
Vaatasime, kuidas kiiresti minekut saime.” - Ly

Kas see mees võiks olla meie issi?

“See oli umbes aastal 1986, kui sõitsin bussiga Lasnamäele. Seisin bussi keskosas ja minu lähedal istus üks ema väikse tütrega. Ühes peatuses tõmbas tüdruk kopsud õhku täis, näitas käega minu poole ja küsis kõlava ja selge häälega üle bussi: Emme, kas see mees võiks olla meie issi?
Mind pani see itsitama, aga see emme peitis oma silmi.” — üks mees

Millal me Eestisse tagasi läheme?

Seotud lood:

“Viisime oma 5 a. poja esimest korda Tallinnasse. Keskpäeval, pärast loomaaias käimist, läksime pojaga ühte raeplatsi restorani lõunatama, sest pidime seal ootama isa, kel linnapeal vajalikud tööasjad ajada. Ootamine osutus arvatust palju pikemaks. Olime ammu söönud, meie lauas muudkui vaheldusid uued ja uued sööjad. Paraku enamasti venekeelsed ja paari tunni vältel kuulis eestkeelne laps kogu aeg talle võõrast keelt. Minu väga kannatlik laps soovis lõpuks südamepõhjast: “Millal me ometi Eestisse tagasi läheme?” Ma ei unusta iial eestlasest proua näoilmet kes sel hetkel juhtumisi ka meie lauas lõunatas, ja pidurdamatult naerma puhkes.” — aasta 1967

Sellega ajab meie emme oma karvu

Loe veel

“Oli kiire ja kuna osad asjad jäid minu kotti pakkimata ja ei mahtunud enam ka, siis panin mõne asja oma 6aastase poja seljakotti. No näiteks nagu Lady Shave`i. No poiss alustas juttu ühe täitsa meeldiva noore mehega bussis ja kaevas seljakotist oma dinosauruse raamatu ja esitles seda ja siis kaevas veel mõne mänguasja ja siis kaevas….minu Lady Shave`i ja teatas tähtsalt meesterahvale, et sellega ajab meie emme oma karvu. Oi ma pidin maa alla vajuma, olin vist vaheldumisi punane ja siiruviiruline.” — karvane

Vanaema kapi saladus paljastatud

“Tudengipõlves sõitsin bussiga ja minu ees istus vanaema tütretütrega, kes ronis pidevalt istmele püsti ja tegi tagapool istujatele nägusid. Ühel hetkel pöördus ta täiesti lambist vanaema poole ja küsis: “Vanaema, aga mida sa selle rahaga teed, mis sul kapis käterätikute vahel on?” Vanaema rebis seepeale plika istuma ja sisistas: “Kuss! Kuss!” - mnjah

Mis teha, ilus keha

“Naljakas seik on aga sellest kui mu vennatütar oli umbes viiene. Käisime riidepoes, läksin kabiini pükse proovima ja vennalaps koos vanaemaga jäid kardina taha ootama, et siis oma nõu anda, kas sobib või ei. Ühel hetkel, kui olin just oma püksid jalast saanud et teisi proovida, sikutas vennalaps kardina eest ja ütles ilusa kõlava häälega üle poe: “Mis teha, mis teha, ilus keha!” Ega ei olnud ju üldse piinlik…” - Ktz

Räägin vanaemale, mida sa eile õhtul issiga tegid

“Seisin ühel hommikul pangas järjekorras ja mu väike tütar hakkas potist lilleõisi noppima. Lõpuks sain ta teiste järjekorars seisvate inimeste hukkamõistvate pilkude all käist pidi kinni ja teatasin, et kui ta kohe huligaanitsemist ei lõpeta, siis karistan teda. Mu suureks kohkumuseks vaatas tütar mulle kindlalt silma ja ütles sama ähvardaval toonil “Kui sa mind kohe lahti ei lase räägin vanaemale, et nägin sind eile õhtul issi nokut musitamas!” Sellele paljastusele järgnes kurdistav vaikus. Isegi teller lõpetas töö. Kogusin viimase väärikuseraasu kokku ning vedasin tütart enese järel pangast välja. Viimane, mis ukse sulgdes kuulsin oli rõkkav naer.“ - Marika

Viime ikka vanaemale viina ka

Minu nelja-aastane poeg ei käi väga tihti maal vanaema juures, aga seal talle tegelikult väga meeldib ja iga külaskäik jääb kauaks meelde. Kui sõidame sinna koos onuga (lapse vanaonuga), on tal kombeks poest alati pudel viina kaasa võtta, vanaemale külakostiks ja “liigeste määrimiseks.” Lapsele muidugi on see meelde jäänud. Kord pidime maale sõitma koos ühe vanema kolleegiga, kes sai meid ära viia ja läks ise edasi. Tema viisaka inimesena arvas samuti, et käime ikka enne vanaema juurde jõudmist poest ka läbi, võtame külakosti. Ta tõstis mu põnni autokärusse ja nemad sõitsid ühesse riiulivahesse, mina läksin teisele poole, et kiiremini kõik asjad kätte saada. Jõudsin oma saiade ja leibadega tagasi nende juurde sel hetkel, kui laps viinaleti ees seletas: “Vanaemale peab alati viina viima, muidu ei saa liigeseid määrida. Emme ja vanaonu küll alati viivad. Võtame seda (näitas ühe pudeli peale), see vanaemale väga maitseb. Ei, võtame kaks pudelit, siis ei pea homme poodi minema!” Kolleeg, näost punane, silmis hämmeldus, tõstis kaks pudelit korvi ja ütles, et tema ei saa ju vastu vaielda, kui meil sellised kombed on… Püüdsin küll seletada, et me tegelikult ei ole alkohoolikute perekond, aga kolleeg vaatab mind pärast seda intsidenti ikka veidi imelikult… - Maire

Siin pole isegi punast kala!

“Ema on rääkinud, kui aastatel äkki 94 või 95 (olingi kuskil 4ne), juhtus üks häbiväärne lugu. Nimelt ema oli mul just tööle saanud ühte väga mainekasse vanalinna restorani…nagu ikka, siis vahel toodi koju igasugu ülejääke ja selliseid asju, mida tol ajal väga palju ei liikunud. Ka kalmaarisuppi sai näiteks maitstud, ka lõhe ei liikunud sugugi inimeste igapäevalaual. Ükskord naabrite juures peeti sünnipäevapidu. Kui natuke aega oli juba lauas istutud, siis suutsingi lagedale tulla hiilgava lausega, mis oli kõlanud nii: “Emme, lähme ära, siin pole isegi punast kala (lõhe siis)”! Kuigi ise seda olukorda ei mäleta, siis kujutan ette, millist piinlikust võis see emale valmistada. — praegu 21

Kolmeaastasele maasikanalihvkat

Mina olevat kolmeaastasena nõudnud, et ema osta mulle maasikanalihvkat. Paar päeva tagasi olid meil külalised käinud ja seda märjukest külakostiks toonud. Mina maitsesin ka seda salaja, enne kui vanemad jaole said, ja küllap hakkas magus jook mulle maitsema. Igatahes tuli see magus maitse mulle meelde, kui emaga lasteaiast kodu poole kõndisime ja olime just Võidu väljakule (praegune Vabaduse väljak) jõudnud. Ema püüdis mind vaigistada, lubades šokolaadi osta, kuid mina kisanud kõvasti vastu, et ei taha šokolaadi, tahan maasikanalihvkat. Ema pidi maa alla vajuma, sest mina oma ei jätnud. Igatahes on nüüd nii välja kujunenud, et minu sünnipäeval kohe kindlasti keegi toob ka maasikanalihvkat." - mina olevat
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare