Üks amps, palun!

Ka piimatooted on lapsele täiesti vastumeelsed. Kui keegi neid sööb, kaob laps teise tuppa. Hiljuti hakkas ema teda harjutama leivaga, mis talle eriti ei meeldi. Kommid, küpsised ja muud magusad toidud jätavad ta täiesti külmaks. Uusi toite keeldub Lenna proovimast. Kui minnakse välja või külla, võtavad vanemad oma toidu ja isegi noad-kahvlid kaasa.
Tegelikult on lapse menüü napp: ühepajatoit, kanasupp ja tatar. Toit peab olema kodus valmistatud ja värske. Eilset toitu ta ei taha.

Kuna söömisprotsess Lennat ei huvita, peab tema tähelepanu millegagi kõrvale tõmbama. Kõigepealt ema häälitses, siis pani laua äärde istuma mänguloomad, keda laps hakkas kahvliga toitma. Samal ajal suskas ema tütrele porgandi või kurgi suhu ja lusika püreega ruttu järele. Sellise nipiga sai lapse suu lahti.

Praegu vaatab Lenna telekast tavaliselt mõnda rahulikku loodusfilmi. “Tean, et see on vale, aga teisiti pole võimalik,” tõdeb Helen. “Olen õnnelik, et ta üldse sööb. Iga amps on arvel.”
Ise tüdruk ei söö ega tunne selle vastu mingit huvi ka siis, kui teised isukalt oma kõhtu täidavad.

Ilmselt tänu ema sihikindlusele kaalub aga Lenna 11 kilo, mis on kaalukõvera keskmine näitaja. Päevakava ja toiduajad on kindlalt paigas ja tüdruk enne mängima ei saa, kui ta natukenegi söönud on.

“Kaaluga meil praegu probleeme pole ja see mind ei häiri, et tema toit on üksluine. Hädas oleme aga joomisega,” muretseb ema. Iga päev võtab tütar vaid mõne lusikatäie vett või teed, vahel lonksu ka tassist. Ema katsub vedelikukogust jälgida ja puuduoleva lusikaga sisse saada. Laps kakab aga vähe ja tihti on tal kõht kinni, nii et ema peab talle andma ka lahtistit.

Probleemid algasid beebieas

Lenna keeldus söömast päevapealt kolme kuu vanusena. Kas selles mängis rolli ka äsja tehtud vaktsineerimine, pole teada. Tüdruk imes rinda vaid öösiti sügavas unes. Kui ema katsus last ka päevase une ajal toita, ei läinud see läbi. “Algul pidasin seda tavaliseks söögistreigiks. Siis aga nägin, et ta võib olla 24 tundi ja rohkem söömata,” meenutab Helen.
Ta viis lapse arstide juurde, kes vangutasid pead ega osanud midagi öelda. Paljud ei uskunud, et asi on tõsine, ja arvasid, et ema muretseb üle. Lenna nägi hea välja ja naeratas. “Oi, sellel lapsel on ju nii armas punu ees. Tema küll nälginud ei ole,” ütles mõni. Aga Lenna polnud neli-viis päeva jälle kakanud.

“Arstidel oli algul raske aru saada, et laps võib olla näljas, sest ta ei nutnud üldse. Ta lihtsalt magas. Siis tahtsid kõik suure hooga aidata, aga kui taipasid, et ei oska, olid ka ise nördinud,” jutustab Helen.

Tallinna lastehaiglasse sattus tüdruk kolme ja poole kuuselt, sest oli juba väga kõhn ja loid. Uuringud ei selgitanud aga probleemi põhjust. “Öeldi, et rohkem nad meid aidata ei oska, ja saatsid nädala pärast koju. See oli kõige hullem, et kõik laiutasid käsi.”

Neljakuuselt jõudis Lenna Tartu lastekliinikusse, kus teda uuriti pealaest jalatallani. Viga ei leitud ajus ega tuvastatud ka geneetilisi haigusi. Järgmise kuu jooksul võttis Lenna juurde vaid 70 grammi. Tema põsed olid veel pruntis, kuid keha reetis nälgimise märke. Laps oli väga loid ja magas peaaegu päevad läbi. “Kui vahepeal mõtlesin isegi, et äkki reageerin üle, siis nüüd nägin, et asi ei saa olla minu peas,” räägib ema, kes viis lapse uuesti Tartusse. Seal pandi viiekuusele titale nina-neelusond.
Ema lüpsis rinnapiima ja söötis seda sondi kaudu lapsele. Lusikaga üritas ta anda püreed.

Laps hakkas kaalus juurde võtma, kuid Helen märkas, et kaheksakuune Lenna ei viitsi enam suud eriti lahti teha. “Vihastasin ja võtsin sondi ära,” räägib ta. Järgnes suur tagasilöök. Laps sõi ja võttis kaalus juurde imevähe.

Näljašokk ei aidanud

Selliste tõusude-mõõnadega sai Lennal esimene eluaasta täis. Mõned päevad sõi ta paremini, siis jälle halvemini. Pidevalt esines ka toidu tagasiheidet ehk refluksi.
Ema väsis lõpuks piima lüpsmisest ja otsustas sellega lõpparve teha, kuid tütar nõustus aastaselt uuesti rinda imema. “Oi kui hea tunne see on! Vaev on ennast ära tasunud,” rääkis Helen aasta tagasi. “Uskumatu, et kogu selle stressi ja murega on mul alati piima olnud.”

Kahvli otsast naksas Lenna tüki toitu. Kuna ta ei osanud aga hästi närida, oksendas ta palju välja. Vedelikku andis ema süstlaga. Arstid soovitasid näljašokki, kuid mõnepäevane katse näitas, et Lennat ei häirinud söömata olek sugugi. Kuna ta tarbis vähe energiat, magas ta palju ja liikus vähe. Kui teised aastased titad jooksid ringi, istus tema mõnusalt vankris ja jälgis vaid lapsi.

Vaimne areng on aga psühholoogi kinnitusel Lennal hea ja oma intelligentsi poolest on ta eakaaslastest isegi veidi ees. Ema vaatab temaga palju raamatuid ja teeb näpuosavust arendavaid mänge. Viimase suve jooksul on laps tänu särtsakale naabritüdrukule arenenud tublisti ka kehaliselt ning jookseb ja ronib nüüd aktiivselt ringi.
“Aga seda, et sööma peaks, talle selgeks teha ei saa,” nendib Helen. “Ta sööks nagu ainult selleks, et mulle heameelt teha. Kui me saame supist kaks ampsu kartulit, porgandit ja kapsast suhu, on hästi söödud.”

Kui aga vahel üritab ema talle kavalalt suhu pista midagi sobimatut, läheb suu kindlalt lukku. “Vahel on mul tunne, et tal on lõua all kolmas silm. Ta teab täpselt, millal panna suu kinni, kui tuleb midagi sellist, mis talle pole söödav.”

Teisel tütrel refluks

Lenna söömishädadega maadeldes oli Helen kindel, et teist last ta saada ei taha. Esialgne suur mure ja hirm aga taandusid ning ta harjus lapse vähese ja iseäraliku toitumisega. “Kummaline, kui kiiresti kõik ununeb,” arutleb naine.

Kuu aega tagasi sündis tal teine beebi. Paraku on ka Eliisel tugev refluks. Piisab sellest, et tita ennast siputab, ja juba tuleb piim üles. “Nagu oleks lahtine toru.” Korralikult imeb beebi rinda vaid kord öösel. Päeval sööb palju vähem. Nagu Lennagi, köhatab ka pisike kogu aeg.

Kas laste toitumisprobleemide taga on mõni tervisehäda või mitte, on praegu teadmata. Ema läheb nendega veel haiglasse uuringutele. Teadmiseks teistele aga ütleb Helen: “Beebi võib jätta ennast ise nälga. Ka armas ja naerusuine laps võib olla näljas, kuigi seda keegi ei usu.”

MIDA TEHA, KUI LAPS EI TAHA SÜÜA?

• Paku lapsele eakohast toitu. Alusta lisatoitudega soovitatud kuudel.
• Sea sisse kindlad söögiajad ja pea neist kinni. Kindel toidurežiim ja nälg aitavad kaasa sellele, et laps sööb vajaliku hulga toitu.
• Alusta toidust, mida laps saab ise süüa (nt leib, banaanitükk).
• Söö alati koos lapsega, siis õpib ta, kuidas seda tehakse.
• Lase lapsel ka ise süüa.
• Piira söögiaeg 30 minutini.
• Ära mängi toiduga ega pane vargsi lapsele toitu suhu. Ebatavaliste seoste tekkimisel on raske tavapärasele toitumisele jälle üle minna.
• Laienda võrgustikku. Leia teised täiskasvanud, kes saavad veel sinu lapse toitmisega hakkama. Puhka ise mõni päev.
• Jälgi pidevalt lapse kaalu ja kasvu, vajadusel lase teha vereanalüüse.

KUI SÖÖMINE TEEB MURET

Imikute ja väikelaste probleemide võimalikud tagamaad.
1. Vanusele sobimatu toit. Põhjuseks vildakad uskumused (nt arusaam, et vastsündinu peab paastuma), teadmiste puudumine lastepärase toidu kohta (nt hiline lisatoiduga alustamine), pere vaesus, ema psüühika- või sõltuvusprobleemid.
2. Vajaliku toiduhulga puudumine. Põhjuseks toidust keeldumine, söögi valimine, suu motoorikahäired.
3.Toidu ebapiisav omastamine. Põhjuseks oksendamine, refluks, kõhulahtisus.
4.Ebapiisav imendumine seedetraktist. Põhjuseks tsüstiline fibroos ja teised imendumishäired seedetraktis.
5.Vähene kaaluiive. Põhjuseks kaasasündinud südamerike, HIV, kroonilised infektsioonid ja muud kroonilised seisundid.
6.Suurenenud energiavajadus. Põhjuseks kroonilised haigused, neerupuudulikkus jne.
Allikas: dr Külli Muug

IGA SÖÖMISPROBLEEM ON ERILINE

Külli Muug, Tartu lastekliiniku psühholoog, lastearst

Kõik söömisprobleemid on omamoodi erilised ja vajavad individuaalset lähenemist. Minu praktikas on kõige erilisemad olnud kaksikud poisid, kes ei närinud tahket toitu kolme ja poole aastaselt. Umbes kuue kuu pikkuse töö tulemusena õnnestus harjutada nad seda tegema. Meie töö algab kehaliste haiguste välistamisega, milleks tehakse vastavad uuringud. Seejärel jätkame kognitiiv-käitumuslike psühhoteraapia võtetega: söödud toidu ülesmärkimine päeviku vormis, söömisolukorra vaatlus jne.

Söömishäire diagnoos

Kui uuringud ei näita ühtegi kehalist haigust ja lapsel on söömishäire (nt ta valib toitu, keeldub toidust, sööb ebatavalisel viisil), siis on võimalus, et mure on seotud psüühikaga. Seda väljendab diagnoos F98.2 – söömishäire imiku- ja väikelapseeas.

Psühholoogilise külje pealt on olulised kolm aspekti

1.Lapse temperament. On lapsi, kes on väga aeglased ja vanema närv ei pea toitmisel vastu. On lapsi, kes võtavad paar suutäit (kustutavad esimese nälja) ja seejärel tuleb neil lusikaga järel joosta.

2.Hooldaja kompetentsus, tema teadmised ja uskumused seoses söömisega. Väikelaps ei lähe ise poodi toitu ostma, vaid sööb seda, mida vanemad kappi muretsevad. Vanemad toidavad küll last parimate kavatsustega, kuid oma teadmiste piires.

3.Hooldaja ja lapse vaheline suhe söömise ajal. Kas hooldaja tajub lapse vajadusi ja kuidas koostöö sujub.

Abi saab Tallinnas ja Tartus

Söömisprobleemidega lapsi aidatakse nii Tallinnas (psühholoog Kai Teeäär kesklinna polikliinikus) kui Tartus. Tartu lastekliinikus tehakse uuringud. Vajadusel konsulteerivad eriarstid. Psühholoog vaatleb lapse söömist: kas ta tunneb nälga, milline on hooldaja ja lapse suhe toitmise ajal, missugune on käitumine söömisolukorras.
Kuna söömisprobleem ei ole tekkinud üleöö, siis ka sellega toimetulekuks on vaja aega. Et lapsevanemaid toetada, kutsume lapse jälgimiseks tagasi.