Unekool - see une toov tuleproov

Vestlusringis osalesid:
Laura Niinesaar – 2-aastase Tomi ja aastaste kaksikute Cristiani ja Carli ema
Tarmo Kiuru – 1,4-aastase Stella isa
Marju Rahkema-Tilk – 8-aastase Lisette Marie ja 2-aastase Asko ema

Kust kuulsid unekoolist ja miks otsustasid seda enda lapse peal rakendada?

Tarmo: Meil esimesed pool aastat laps üldse ei maganud, ei päeval ega öösel. Ja kui ta ka magama jäi, siis ainult nii, et keegi hoidis tal kätt peal. Kuna see välistas võimaluse teda vahel vanavanemate hoolde jätta, olime naisega lõpuks nagu kaks zombie’t. Mu elukaaslane tegi juba enne lapse sündi kõvasti taustauuringut ja rääkiski mulle, et mõned lapsevanemad praktiseerivad unekooli. Ka üks mu sõbranna kinnitas, et tema lapse peal toimis see hästi. Niisiis otsustasimegi, et õpetame ka oma lapse ise magama jääma.

Marju: Ma olin nii väsinud ja kurnatud lapse õhtusest magama kussutamisest ja lõputust tissitrallist, et ühel hetkel sai lihtsalt mõõt täis ja mõtlesin, et peab olema ka mingi parem moodus last magama panna. Esimest korda lugesin unekooli kohta ajakirjast ja mõtlesin seda enda lapse peal katsetada. Istusin perekooli foorumis, guugeldasin ja arutasin asja sõbrannaga, kellel oli unekooli praktiseerimine 100% õnnestunud.

Laura: Esimese lapsega käis mul pea väsimusest ringi ja oli selline tunne, et mõistus hakkab kaduma. Olin hirmul, et äkki jäängi selliseks. Lugesin Joe Frosti ja mõtlesin, et mis see siis ära ei ole – lasta lapsel mõni minut nutta. Nii otsustasingi viimases hädas oma viiekuuse poja peal unekooli proovida.

Kuidas läks?

Tarmo: Loomulikult andis laps täiel häälel märku, et uus olukord talle ei meeldi, ja lapse emal oli nuttu raske taluda. Aga kuna Stella nuttis end juba enne unekooli igal õhtul väga valjuhäälselt magama, siis tegelikult suurt erinevust polnud. Umbes nädalaga saime nii kaugele, et laps jäi ise voodis magama ning me ei pidanud isegi samas toas viibima. Kõige raskem oli algust teha, sest me polnud kindlad, kas laps on piisavalt vana, et me talle psühholoogilist traumat ei tekitaks. Olime valmistunud palju hullemaks, kuid kõik sujus väga kenasti.

Marju: Üritasin oma teise lapsega mitu korda unekooli teha. Esimesel korral oli mu laps pooleaastane või isegi noorem ja tõdesin, et ta on selle jaoks veel liiga väike. Kõige parem on unekooliga alustada 9–10-kuuste laste peal. Teisel korral valisin unekooliga alustamiseks aja, kui abikaasa oli komandeeringus ja vanem laps maal vanaema juures. Ja asi peaaegu toimis – täpselt nii kaua, kuni abikaasa ja tütar koju tagasi tulid. Siis läks rütm sassi.

Esiteks on mul selline abikaasa, kelle meelest oli unekool lapse kiusamine. Tema reageering oli kohe nutva lapse juurde minna. Eks ma olin ka ise liiga nõrk, et seda taluda. Teiseks pidin arvestama vanema lapsega, kes magas väiksemaga samas toas. Kui oleksin lasknud beebil poole ööni nutta, poleks ka tema magada saanud. Kolmandaks on meie perel äärmiselt liikuv eluviis.
Ükski meie nädalavahetus ega puhkus ei möödu linnakodus, vaid me sõidame maale vanavanemate juurde. Ka see muutis unekooli praktiseerimise keeruliseks. Pealegi tekkis mul küsimus, miks peab laps üksi ja karjudes magama jääma, kui isegi mulle, täiskasvanud inimesele, meeldib kellegi (abikaasa) kaisus uinuda. Nii jätsingi unekooliga lõpuks hüvasti ja õppisin hoopis tissitamist nautima.

Laura: Kui sa pole lapsel varem nutta lasknud ja siis äkki pead seda röökimist mitu minutit järjest taluma, siis... Need olid mu elus kõige pikemad ja õudsemad neli minutit. Laps läks nii hüsteeriasse, et värises üle kere. Hakkasin ise ka lõpuks nutma ja mees ütles, et ei ole mõtet last piinata.

Järgmisel päeval mõtlesin, et ma ei saa veel alla anda. Sõbranna ka julgustas, et kui tema sai hakkama, saan ka mina. Kuid kõik kordus taas. Ja laps magas öösel palju halvemini kui varem.
Kui varem olin pidevalt mõelnud, miks mu laps ei võiks normaalselt magama jääda, siis ühel hetkel teadvustasin endale, et see ei kesta ju igavesti, ja lihtsalt lõpetasin selle peale mõtlemise. Suureks üllatuseks avastasin, et kui lõpetasin selle probleemiga oma pea vaevamise, hakkas Tomi ise õigel ajal magama tahtma. Nüüd lihtsalt usaldan oma lapsi ja loomulikku protsessi. Kõik läheb nii, nagu minema peab.

Milliseid omadusi unekooli edukas praktiseerimine osalistelt eeldab? Millistel juhtudel see ei tööta?

Marju: Et unekool täielikult õnnestuks, peab ise olema väga järjepidev. Kui ikka korra teelt kõrvale kaldud, peab algusest alustama. Eks see õnnestub rohkem ikka nendel vanematel, kes pole nii pehmekesed ega torma kohe last ninnunännutama. Enda lapsi vaadates oleks järjepideva tegutsemisega unekooli poja peal kenasti läbi teinud, sest ta on rahulikum kui tütar. Tütre nutt oli titeeas nii vali, et naabrid oleksid mulle juba esimesel unekooli katsetamise päeval lastekaitse ukse taha saatnud. Ilmselt ei sobigi unekool sellistele lastele, kes end hingetuks nutta võivad.

Tarmo: Lapsevanematel on kindlasti tugevat närvi vaja, sest poole pealt katki jättes mingeid tulemusi ei saavuta. Ka ei tasuks unekooli rakendada haige lapse peal.

Laura: Kui mul sündisid kaksikud, siis ütlesid kõik, et nüüd enam muud moodi ei saa kui ainult režiimiga, muidu ma lihtsalt ei jää ellu. Aga mismoodi ma seda imikut sunnin magama? Kui ta ei taha magada, siis ta ei maga. Tegelikult on kaksikutega elu praegu isegi lihtsam kui esimese lapsega. Nad magavad hästi, ühe korra öö jooksul söövad ja hommikul ärkavad. Ja ma ei ole selleks ekstra midagi tegema pidanud. Eks lapsed, nagu lapsevanemadki, ole erinevad – üks vajab unekooli, teine mitte.
Meie jätsime unekooli katki, sest see eeldab, et laps läheb igal õhtul ühel ja samal ajal magama. Aga mis saab siis, kui on plaan perega õhtul välja minna ja kauemaks jääda?

Kas soovitaksid unekooli katsetada ka teistel väikelaste vanematel?

Laura: Kuna lapse arengus vahelduvad arengutsüklid nii kiiresti, siis on minu meelest väga keeruline mingisuguseid püsivaid harjumusi juurutada. Lasteaiakasvatajana töötatud kaheksa aasta jooksul olid ka minul välja kujunenud väga kindlad reeglid, kuidas laps ja lapevanem käituma peavad. Arvasin, et kõik, mida mulle koolis õpetati, peab paika.

Eks ta kipub nii olema, et mida vähem sul lapsi on, seda suuremaks lastekasvatuseksperdiks end pead. Nüüd, kolme lapse emana, olen jõudnud järeldusele, et tegelikult mõjub kasvatusele palju paremini paindlik suhtumine. Ei ole vaja, asja ees teist takka, pingestada. Kõik tuleb ise, kui aeg on selleks küps.

Marju: Kindlasti võiks unekooli katsetada. See muudab lapsevanema elu ikka kergemaks küll. Mõtle, kui hea see on, kui saad kallimaga õhtul rahulikult aega veeta, selle asemel et last kordamööda kussutamas käia ja siis lõpuks, närvid krussis, rampväsinuna voodisse vajuda.

Tarmo: Loomulikult soovitan katsetada, kuid iga lapsevanem peab ise tunnetama, kas tema ning ta laps on selleks valmis. Ma arvan, et enamikel juhtudel jääb unekooli praktiseerimine pigem lapsevanema kui lapse närvikava taha kinni.

Mis on unekool?

• Unekooli meetodeid on erinevaid. Alates „nutta laskmise unekoolist“ (tulemusi lubatakse kolme päevaga) kuni leebete variantideni (tulemused võivad võtta aega kuni kuu). Unekooli stiili valik on iga pere otsus ning peaks sõltuma lapse temperamendist ja omapäradest. Iga lapsevanem tunnetab ise, mis on tema lapse jaoks parim.

• Unekooli meetodeid ei tohiks rakendada alla kuuekuuste laste puhul, kuna nende närvisüsteem ei ole veel piisavalt välja arenenud ning unetsüklid ei ole paigas. Enne alustamist tuleb olla kindel, et laps on nii füüsiliselt kui vaimselt terve.

• Iga muudatuse elluviimisega võib kaasneda vastupanu ja piiride kompamine, mis võib olla kurnav nii lapse kui vanema jaoks. Kui kahtlete, võib alati pidada nõu perearstiga.

• Unekooli meetodeid ei tasu rakendada, kui lapsevanem pole oma otsuses järjekindel. Seosetu kasvatusstiil ja iga päev muutuv päevakava teevad lapsele pigem kahju.

Mis on Eesti Unekooli Ühing?

Nagu paljud väikelaste vanemad, võitlesin ka mina laste uneprobleemide ja enda üleväsimussümptomitega. Kuna laste uneprobleemidest põhjustatud stress ja väsimus on lapsevanemate seas laialt levinud ning vajalik nõu ja abi koordineerimata, sai 2012. aasta aprillis loodud Eesti Unekooli Ühing, mis korraldaks Eestis unekooliteenuse arendamist ja osutamist. Meie eesmärgiks on aidata väikelastega peresid päevakava planeerimisel ja laste positiivsete uneharjumuste kujundamisel.

Eesti Unekooli Ühingu info ja nõu on kättesaadav Facebooki lehel www.facebook.com/unekool.