Usaldus aitab sõimega leppida

Gea tütar Johanna (3) ja Evelini tütar Sonja (3) lõpetasid sel kevadel Mesilase rühma. Samas on käinud Sonja vend Robin (7).

HARJUMINE

Kui vanalt te lapsed sõime panite?

Gea: Johanna oli aasta ja kolmekuune.

Evelin: Robinit hakkasin harjutama, kui ta oli aasta ja ühekuune. Sonja tuli aasta ja kolmekuuselt.

Milliseid oskusi sõim lastelt ootab?

Gea: Kui avaldust viisin, siis juhataja ütles, et laps peaks oskama kõndida, potil käia, ise süüa. Ma ei treeninud teda spetsiaalselt, aga õnneks omandas ta need oskused kodus väga sujuvalt.

Katrin: Eks samamoodi ütleb koolis õpetaja, et lihtsam on, kui laps juba loeb. Meil on lihtsam, kui ta potil käib ja sööb iseseisvalt. Muidugi pole probleem, kui ta tuleb aastasena ning kannab pamperseid, kuid minu 2-3aastaste rühmas võiks potilkäimine ikka selge olla. Leian, et selles vanuses laps on võimeline potirezhiimi pidama. Aga nii ka ei ole, et ma ei võta vastu last, kes veel ei oska. Siin teistega koos saame potilkäimise ja söömise ruttu selgeks.

Millal lapsi sõimega harjutama hakkasite?

Gea: Mina hakkasin Johannat augustis poole tunni kaupa õue mängima viima, pikendades siis tema sõimesoleku aega järk-järgult. Umbes pool aastat käis tüdruk lühikest päeva, nii et lõunaund magas ta kodus. On hea, kui harjutamiseks saab aega võtta, et ei pea kohe täiskohaga tööle minema. Ise töötasin lapse pooleteiseaastaseks saamiseni osalise koormusega.

Evelin: Robiniga käisime kuu aega poole päeva kaupa, aga Sonjaga läks ruttu. Paar nädalat käis ta õues teistega mõned tunnid mängimas, kolmandal nädalal jäi pikaks päevaks. Mina pidin ju minema kooli ja tööle. Sonja on väga seltsiv ning mul oli Robini ajast olemas hea kogemus samade tädidega. Aga Robini harjumisaega mäletan kui valulist, mul olid silmad riietusruumis ikka märjad… Ja mul on mõlemad lapsed väga kõva kisaga.

Katrin: Harjutamisaja üle on palju vaieldud. Osad ütlevad, et ema peaks algul rühmas juures olema. Mina leian, et ei pea. See teeb lapsele lahkumisperioodi raskemaks. Selle asemel võiks harjutama hakata vähehaaval: algul on laps tund aega rühmas ja siis tuleb emme järele. Päev-päevalt muutub see mänguaeg pikemaks. Ja kui siis emme tuleb, peaks ta lapsega ka ära minema, mitte õue mängima jääma. Lapse jaoks muudab see olukorra raskemaks.
Kui aastaaegadest rääkida, siis suvel on kergem alustada.

Mida veel teha, et sõimega harjumine valutum oleks?

Katrin: Kõigepealt peaks ema oma pinged maha võtma, tutvuma lasteaiaga, õpetajaga rääkima. Nii Johanna kui Sonja on keerulised karakterid, aga nende emad rääkisid õpetajatega palju. Paistis silma, et lastega kodus tegeldakse. Mina leian, et lapsega läbirääkimine on väga tähtis. Imikust peale. Lapsele tuleb seletada, mis toimuma hakkab. Ja pere ise peab sõimeks valmis olema. Pisike tunnetab selle kohe ära, kui ema riietusruumis närvitseb ning läbi ukse veel kuulab. Las see laps natuke nutab, küll õpetaja ta maha rahustab. Õpetajat ja tädi tuleb usaldada, siis sujub sõimes käimine ladusalt. Seletamisest paremat ettevalmistust ma ei tea.
Lisaks veel see, et lapse päevakava võiks kodus juba mõnda aega varem sarnaneda sõime omaga.

Kuidas sujusid hommikused lahkumised?

Gea: Johannaga pidin kodus kõik enne kokku leppima. Iga hommik algas sellest, et rääkisime peensusteni läbi: kuidas me läheme, et rühma ukse taga kallistame ja musitame, ja et kui rituaalid tehtud, siis tema läheb ja ütleb "Tere hommikust!" ning mina tõttan kohe tööle. Ta pidas alati kokkulepetest kinni.

Evelin: Mina olen vist kehv ema, ma ei oska lapsi õigel ajal magama panna. Nad jäävad ikka alles kümne ajal tuttu. Siis olid nad hommikul unised ega tahtnud kuhugi minna. Eks endal ole ju hommikul kiire ja lapsel sellest veel halvem. Aga tegelikult viis neid enamasti isa, sest sõim jääb tema töökoha lähedale.

Katrin: Sonja oli hommikuti unine jah. Ta nuttis küll, aga tuli hea meelega mu sülle. Üldiselt on sülest sülle andmine uksel väga raske lahkumisviis. Kõige parem on, kui laps tuleb käekõrval või ise.
Hommikul peab lapsega rääkima, mis toimuma hakkab. Mitte nii, et ema hiilib lihtsalt minema. Ja kui on kokku lepitud, mis ajal järele tullakse, siis sellest peab ka kinni pidama. Üldiselt tulevad mudilased lastesõime heatujuliste ja rõõmsameelsetena. Hakkamasaamine lapsega on õpetaja kogemuste ja oskuste vili.

Kas lapsed vahel ütlesid ka, et ei taha sõime minna?

Gea: Jah, ikka ütles. Uurisin siis, et miks, kas keegi on halba teinud või on kasvatajaga midagi. Aga tema ütleb, et ei ole. See tegi murelikuks, et ei oska aimata mittetahtmise põhjust.

Evelin: Mingit hüsteeriat meil ei olnud, aga seda küll, et läbi une öeldi: "Ma ei taha!" Siis leppisime kokku, et igaühel on oma töö ning tema töö on lasteaed. See mõjus hästi.

Katrin: Kui ema ütleb, et laps ei taha tulla, siis ma jälgin, kas tal on rühmas tekkinud probleeme või muresid. On ta kurb? Kui ta on rõõmus, siis võib ka olla, et see on lihtsalt üks fraas. Laps püüab ju kõik vanema öeldu kinni ja kordab seda.

Evelin: Mina ütlen ka hommikuti, et ah, ma ei taha minna tööle. Aga lähen ikka ja tegelikult mulle meeldib seal.

Gea: Eks eitamist ole mujalgi. Johanna ütleb mulle kodus ikka enne lõunaund: "Ei taha!" Kui ütlen, et lähme pikutame siis niisama, tuleb. Muidugi on ta väsinud ja uinub kenasti. Ainult see mineku moment ei meeldi.

Katrin: Alati on abi õpetajaga rääkimisest. Meil üks ema kaebas, et laps ei taha sõime tulla. Ma ei saanud aru, miks, sest pisike oli rühmas väga rõõmus. Aga ema tõi lapse alati pärast söögiaega. Pakkusin, et äratage ta varem ning tooge söögiajaks - ja pisike hakkas ilusti käima. Teine ema oli mures, et laps võib kukkuda uneajal nari teiselt korruselt alla. Me ei pannud seda last enam üles. Ema sai pingest vabaks ja mudilane ka. Vahel aitab teistmoodi lähenemine ning probleem saab lahendatud.

ARENG

Kuidas lapsed sõimes arenesid?

Gea: Minu meelest on sõim lapsele hea, ehk mitte aasta ja kolmekuusele, aga kahesele juba küll. On ju palju infot selle kohta, kuidas ema võiks kodus tegelda kuni aastasega, aga suurematest lastest enam nii palju ei räägita. Nendega tegelemine on ka oluliselt keerulisem. Lasteaiaõpetajad on professionaalid, kes koostöös vanematega saavad pakkuda just väikelastele eakohaseid tegevusi. Samas, ega lastesõim kodu ei asenda. Muidugi kaasan lapse pere tegemistesse ning leian aega kahekesiolekuks. Oma teise lapse paneksin ka kindlasti sõime, ei hoiaks kolme aastat kodus.

Tänu sõimele julgen rahuliku südamega lapse sügisel lasteaeda viia, sest ta on kindlalt selleks küps. Johanna õppis sõimes end riidesse panema. Kodus poleks see nii sujuvalt läinud. Omasugustega koos toimetades arenesid kodus õpitud muud oskused. Ka õppis ta siin teiste lastega koos mängima. Ebamusikaalse vanemana poleks ma osanud õpetada laulmist, mida ta kindlasti varasemast paremini oskab. Üksiku lapsena ei olnuks tal kodus võimalust õppida väiksemaid aitama ja omavanustega arvestama.

Evelin: Sonjal hakkas tormiliselt uusi sõnu tulema. Mõlemad lapsed õppisid sõimes potil käima. Robiniga ei tulnud kodus potiteemalistel vaidlustel lõppu, ikka sai mähkmed jalga. Siis kuulsin, et sõimes käib ta ise potil. Ütlesin, et ma tean, et sa oskad potil käia, ei ole enam mingeid mähkmeid! Mõjus. Ja värvid õppisid nad lasteaias selgeks.

Kas ebameeldivaid arenguid ka toimus?

Evelin: Stressasid mul mõlemad lapsed. Robin ärkas öösiti hüsteeriakisaga, mis kestis umbes pool aastat. Sonja viiuldas maksimaalselt närvide peal. Kodus kõik istuvad ja ootavad, et ema hakkab süüa tegema, aga Sonja nõuab mind täielikult endale. Võtsingi siis aja maha ja lihtsalt olin tund aega temaga. Ajasime juttu, ta istus mul süles ja pärast laskis kõike teha. Aga tegelikult ma ei usu, et see on ainult sõimega seotud. Need, kelle lapsed käivad hoidja juures, räägivad sama juttu.

Gea: Johanna vajas ka rohkem lähedust. Ma ei käinud just seetõttu tal autoga järel, et jääks aega jalutada ja rääkida ja koos olla. Kodus lugesime raamatuid, ta tahtis palju niisama süles istuda. Kui tunnetasin, et ta on tavalisest väsinum - laps muutus kiuslikuks -, tegime vaba nädala. Võtsin ise puhkust või palusin hoidjatädil tulla. Selleks ka, et lapsel ei tekiks tunnet, et ainult haigena saab kodus olla. Seda hakkaks ta ära kasutama.

Evelin: Rumalad sõnad tulid suhu. Aga ma jälle ei tea, kas sõimest või oleks see niikuinii juhtunud. Meil on ju vanem vend, kellelt eeskuju võtta. Ja teiste vanemate kasvatusstiili eest ma vastutada ei saa. Mingi aeg hakkas Sonja öösiti nutma, et kohe tuleb kuri hunt. Olin hämmingus. Siis tabasin, kuidas üks isa lapsele riietusruumis käratas: "Marss tuppa nüüd, või tuleb hunt!" Mul tütar üleni vabises.

Katrin: Meil on rühmas lastega kokku lepitud, et me ei kakle ega räägi rumalasti. Aga juhtub ikka. Kord tegi üks laps püksi. Rääkisin seda ta papale, kenale haritud mehele. Ja kui papa siis röögatas: "Kurat, poiss, sa oled püksi sittunud!", registreerisid lapsed selle muidugi ära. Tundsin, et minu aastane töö on liiva jooksnud. Rumalate sõnade periood on normaalne, täiskasvanu asi on neid pidurdada ja osata vastavalt käituda.

Kas endal ei tekkinud tunnet, et tegin ikka valesti, et lapse nii vara sõime viisin?

Gea: Ikka tekkis. Põdesin väga, nii pool aastat kindlasti. Mul oli küsimus: miks ta peaks seal käima? Seaduse järgi ja muidu ka oleks ju saanud lapsega kolm aastat kodus olla, aga… see oli mu enda valik. Ma ei kahetse.

Evelin: Mina teadsin selle sõime töötajaid ja tõin lapse nagu oma koju. Usaldasin tädisid, see loeb väga palju. Kolmanda lapse tooksin ka sõime.

Katrin: Kui emmed niimoodi tundma hakkavad, tuleb neil enda käitumise üle järele mõelda. Esimene asi ongi usaldus: kui sa õpetajaid ja lastesõime töötajaid ei usalda, ei võta laps neid ka omaks.

Gea: Vanematele julgustuseks - kui sul on mure enda või lapse pärast, siis tuleks leida aeg ja kasvatajaga rääkida. Mina astusin ikka rühma sisse ning rääkisin, peaaegu iga päev. Laps lõpetas samal ajal oma mängu. Ja riietusruumis on mulle kõrva jäänud, et just neil, keda ma kunagi ei näe kasvatajaga rääkimas, on rohkem pretensioone ja rahulolematust. Kui oma muredest ei räägi, siis tekibki teadmatusest rahulolematus, sest probleemid jäävad alles.

Kui vanalt oleks hea laps sõime viia?

Katrin: Kui ema on valmis lapsega tegelema, siis võib kas või koolini kodus olla. Aga elu on näidanud, et kodusel emal on ikka väga vähe aega spetsiaalselt lapsele. Ma ei arva, et vanemad peavad ekstra vahendeid valmistama, aga nad peavad leidma oma lapse jaoks aega ning jätma pigem lehe lugemata. Vanuse suhtes… Ma arvan, et sõime tulev laps võiks juba kõndida ja iseseisvalt süüa. Nooremal on kergem harjuda ka. Kahe-kolmesele saad küll rohkem seletada, aga tal on intensiivse arengu periood, ta hakkab ennast näitama ja harjutamine ei pruugi kerge olla.

Teine asi on lapse päeva pikkus. Ideaalne oleks pool päeva. Väike väsib sõimes ikka väga ära. Mõelge ise: hommikul poole kaheksast poole seitsmeni. Liig mis liig!