Vagivallatu elu saadikud

Liisa-Indra (29) ja Taavi Pajuste (29) elavad ühes Kalamaja vaikses tänavas, hubases oma kätega remonditud katusekorteris. Nad on pealtnäha täiesti tavaline noor pere, kuhu peale tublide ja ühtehoidvate vanemate kuulub kaks põngerjat: tumedapäine Joonas (4) ja blond inglike Elli (2). Aga ainult pealtnäha! Nad on veganid, lisaks suures osas toortoitlased. Kõik koos, terve pere.
Mis imeloom see vegan üldse on? Ja mida tähendab toortoit?

Liisa-Indra: Vegan on täis­taimetoitlane, kes ei söö peale liha ka mune ega piimatooteid. Vegani toidulauale kuuluvad puuviljad, köögi­viljad, marjad, pähklid, seemned, seened, teraviljad ja muud ainult taimset päritolu saadused.

Toortoit ehk elus toit (ingl raw food) on veel sammuke edasi. See tähendab, et süüakse peamiselt toitu, mida ei ole kuumutatud üle 43–46 kraadi. Eesmärk on säilitada vitamiinid ja ensüümid, mis töötlemise käigus hävivad. Näe, katsu seda teekannu, on ju soe? Aga ei põleta, eks! See ongi umbes 45 kraadi.

Kas veganlusega kaasneb ka laiemaid tõekspidamisi?

Liisa-Indra: Veganlus on elustiil. Näiteks ei kasuta me ka nahk- ja villa­tooteid, loomadel testitud kodukeemiat ja kosmeetikat jm. Vegan soovib elada suuremas kooskõlas iseenda ja ümbritseva maailmaga. Oleme veendumusel: selleks, et olla terve, õnnelik ja tasakaalus, ei pea keegi teine kannatama. Liigist sõltumata.

Kuidas te veganluse juurde jõudsite?

Liisa-Indra: Mina muutsin oma toitumist ja vaateid elule esialgu tervislikel põhjustel. Langesin aastaid tagasi, kui peret veel polnudki, depressiooni. Meditsiin ei pakkunud lahenduseks muud peale anti­depressantide. Olin aga kindel, et kui ma ise olen siia auku kukkunud, pean ka ise välja rabelema.

Tegin läbi mürkidest vabanemise programmi ehk detoxi. Alustuseks ei söönud ma kuu aega liha, nisu, piima, muna. Tundsin, kuidas iga näda­laga energia taastus ja sain august välja! Kohe pärast seda ma taimetoitlaseks ei hakanud, aga pall oli veerema lükatud.

Taavi: Ka minu tee veganina algas tervisest. Olen alati olnud suur spordi­fänn. Ülikooli esimesel kursusel hakkasid mind aga vaevama põlvevalud. Arstide soovitused kanda ortopeedilisi põlvesidemeid ja teha läbi glükosamiinikuur ei muutnud midagi. Asi läks nii kaugele, et mind ootas liigeste väljavahetamine. Nii noorelt sellist asja teha tundus absurdne ja otsustasin pärast Elli sündi toitumist muuta. Et Liisa-Indra oli juba peamiselt taimetoidul, polnud siin midagi ületamatut. Mäletan hästi, kuidas otsustasime terve perega lõplikult lihast loobuda, ja isegi viimast “pidulikku” liharooga. Selleks oli lihaveis köögi­viljadega. Esialgu ei söönud ma lihtsalt liha, edasi loobusin munadest ja piimatoodetest.

Kas raske ei olnud armastatud toitudest loobuda?

Taavi: Eks esialgu olid ikka igasugused isud. On paratamatu, et kui sa lähed tühja kõhuga mööda lõhnapilves pagariärist, käib peast läbi, et oohh, see on ju soe ja kohev juustusai! Samas, kui mõistad, et toit on väga emotsionaalne teema ning isusid juhivad pigem seosed ja mälestused (need vanaema pannkoogid!), pole ebavajalikest toitudest raske loobuda. Roheline smuuti, õli ja soola kasutamise vähendamine leevendavad ka kõiksugu isusid.
Ahjaa, põlvevalud on pärast toitumisstiili muutust täiesti kadunud ja sel sügisel jooksin Tallinna maratoni.

Joonas ja Elli söövad sama toitu mis teiegi. Samas käivad nad laste­aias ja seal ei pakuta ju
ainult taimseid roogi. Kuidas te selle olete lahendanud?

Liisa-Indra: Mul on hea meel meie lasteaia mõistva suhtumise pärast. Esialgu pidin muidugi pidama pikki vestlusi juhtkonnaga, selgitama meie põhimõtteid ja toitumise eri­pära. Siis kirjutasin avalduse, et loobun lasteaiatoidust, ning viisin perearsti tõendi selle kohta, et lapsed on täiesti terved.

Nüüd on kõik väga lihtne: panen lastele purgikestega toidu kaasa. Söögi­korral tõstab õpetaja abi Ellile ja Joonasele, kes käivad ühes pererühmas, selle taldrikusse ja nad söövad ilusti teistega koos. Kõik toimib!

Aga kas olete mõelnud, mis saab siis, kui lapsed on suuremad ja hakkavad käima sõprade sünnipäevadel jm, kus pakutakse kõikvõimalikke toite?

Liisa-Indra: Eks seda juhtu praegugi. Elli on veel väike ja sööb vaid seda, mida meie talle pakume. Aga Joonas väljendab oma seisukohti ja põhimõtteid söögi osas juba üsna kindlalt. Kui keegi küsib talt, miks ta liha ei söö, teatab Joonas, et loomad on meie sõbrad, ja kes siis ikka sõpru sööb.
Tegelikult, kui iseseisvumise aeg kätte jõuab, eks siis paistab. Arvan, et ma ei tee midagi jõuga, vaid lasen lastel endal oma valikud langetada.

Taavi: Ja üldse, sünnipäevadele tuleks minna täis kõhuga. Siis ei teki ahvatlusi. Aga see, et oleme veganid, ei tähenda, et me kodust väljas üldse süüa ei saa. Tallinnaski on mitu söögi­kohta, kus pakutakse maitsvaid taime­toite. Viimase aja head muljed on koh­vikust Gauranga ja F-hoonest, kus ettekandja, kes nägi, kuidas me toitude koostist üksikasjalikult uurisime, ütles: “Aa, te olete veganid, jah? Meil on teile pakkuda seda ja seda ja seda!”

Lapsed käivad sageli vana­vanemate juures. Kuidas nemad veganlusse suhtuvad?

Liisa-Indra: Meie mõlema vanemad on olnud väga toetavad ja mõistvad. Eks algul pidin neile ikka seletama, kust lapsed saavad rauda, valku ja B12-vitamiini. Need on kõik täiesti loomulikud küsimused. Ja tuleb ka tunnistada, et need vestlused on mind palju arendanud. Tänu vaidlustele ja vajadusele oma seisu­kohti teaduslikult ning loogiliselt põhjendada olen toitumisteemadesse süvenenud väga põhjalikult ning laste toidulaua korralikult läbi mõelnud. Olen kogunud palju materjali, mida jõudumööda jagan ka huvilistele veebi­lehel banaanisaar.ee.

Kuidas näeb välja teie päev toidulaual?

Liisa-Indra: Hommikul smuuti, puuviljad ja mõni toorpuder, näiteks kaerahelbepuder või chia-seemnete puding. Lõuna ajal puuviljad, salat. Õhtul sööme kõik koos keedetud või aurutatud toitu.
Suvel tegelikult saab hästi ja maitsvalt hakkama ka kuumutamata toiduta. Talvel on aga puuviljavalik kehvem ja keha soovib soojendatud toite. Siis kasutame enam juurvilju ja tervislikke teravilju, nagu kinoa, tatar, metsik riis.

Kas taimetoitu ja taimset toor­toitu kasutades on rohkem nuputamist, mida lauale panna?
Liisa-Indra: Meie toidukordade kogused on ilmselgelt suuremad kui tavatoitujail. See on hädavajalik, et kalorid ja vajalikud toitained kätte saada. Enamik puu- ja köögivilju koosnevad ju suuresti veest. Näiteks banaanid. Kui muidu ostetakse poest kobar banaane, siis meie võtame kasti (18 kg) ja see on otsas viie päevaga.

Taavi: Minu arvates ei ole vegan-toidu ega vegan-toortoidu valmistamine üldse keeruline. Ehkki me ei söö kogu aeg kapsalehti, õunu ja banaane, vaid valmistame neist roogi nii enda fantaasia abil kui ka vegan- ja toor­toidu kokaraamatutest leitud retseptide järgi. Siiski, kuna tooraine on lihtne, ei pea meeletult nuputama. Pigem oli varem toidutegemisel probleem, et midagi oli alati üle, kuna valik oli liiga suur. Aga praegu, kui toiduvalik on kitsam, ei ole samas puudu millestki. Usun, et niipidi on õige.

Liisa-Indra ja Taavi soovitused tervislikuks toitumiseks kõigile, ka mittetaimetoitlastele

 Puuvilju ja marju on õige süüa mitte pärast söögikorda, vaid eraldi toidukorrana või enne muud toitu. Puuviljad seeduvad kiiresti ja läbivad mao ruttu. Kui süüa näiteks kartulit, riisi ja kastet ning sinna peale puuvilju, siis puuvili jääb raskema toidu taha seisma ja läheb käärima, tekivad gaasid ja seederaskused. Siis öeldakse, et kõht valutab puuviljadest. Tegelikult sai söödud valepidi.

 Lapsed söövad hea meelega rohelisi lehtköögivilju, kui need lisada puuviljasmuutisse. Mineraalainerikkad rohelised köögiviljad on näiteks Rooma salat ja spinat. Smuutiks võta suur punt Rooma salatit, kaks küpset banaani, üks pirn ja liiter vett. Töötle kannmikseris mõnusaks joogiks.

 Kui lapsed ei armasta köögi­vilju, proovi neid pakkuda ahjus küpsetatud kotleti või pallina – need maitsevad tavaliselt kõigile.

 Pärast kuivatatud puuviljade söömist tuleks kindlasti hambaid puhastada. Ehkki organismile on kuivatatud puuviljad mitu korda kasulikumad, mõjuvad need hammastele samamoodi nagu valge suhkur.