Väike pimekurt uurib vaalu
"Miks ma peaksin õnnetu olema?" ei saa ta sugugi aru. Asjaolu, et Richard on pimekurt, pole tema meelest küll õige põhjus kurb olla. Ehkki üllatavaid ja tõsiseks tegevaid seiku on tema elus ette tulnud ohtralt.
Heidi Rannik oli 25. nädalat rase, kui selgus, et tema organismi pugenud põletik ei lase lapsel kauem turvalises emaüsas varjul olla. Ja kuna kaheksa aastat tagasi olid enneaegselt sündinud beebide ellujäämise šansid ääretult kasinad, ei andnud arstid esimest last ootavale paarile vähimatki lootust. Nii et kui Kaido Rannik pärast 600grammise poisi sündimist end kojuminekule asutas, polnud tema hinges ainsatki selget emotsiooni.
"Teadsin, et sain isaks, aga ei teadnud, kas see laps üldse ellu jääb," meenutab Kaido valusaid hetki. "Ja kui jääb, siis milline elu see on."
Ahastuseks polnud aega
Kõikumine hapral elu ja surma piiril kestis kaua. Richard veetis lastehaiglas neli sünnijärgset kuud, neist suurema osa kuvöösis. Ta maadles põletike ning hingamis- ja neeruprobleemidega, sai vereülekandeid ja käis kubemesonga lõikusel. Kui ta lõpuks kaks päeva enne jõulupühi koju pääses, oli teada, et silmade ja kõrvadega tuleb veel pikalt vaeva näha. Need ongi enneaegsete laste puhul ühed sagedasemad murede allikad. Ometi kinnitavad vanemad, et ahastama panevat lootusetusetunnet ei tekkinud neil kordagi.
"Meil polnud selleks aegagi," tõdeb Kaido. "Suhtusime Richardi probleemidesse loomulikult ja püüdsime tegutseda pigem selles suunas, et ta tunneks end võimalikult hästi."
"Inimestel tekib väga kergelt ettekujutus sellest, missugune nende laps peab olema," täiendab Heidi. "Aga need kujutluspildid tuleb alla suruda ja aktsepteerida last sellisena, nagu ta on. Igaühel meist on oma eripära, mõnel on näiteks õudselt halb iseloom."
Kuulmise pärast hakkasid Heidi ja Kaido muretsema siis, kui Richardi kõne ei arenenud sellises tempos nagu eakaaslastel. Visiidid Tartusse Eesti paremate kõrvatohtrite juurde selgitasidki välja, et poisi kuulmisjääk on nii väike, et ilma kõrvataguste kuuldeaparaatideta jääks suurem osa inimkõnest ja teistest helidest tal tabamata.
"Mäletan Richardi nägu, kui ta kolmeaastaselt esimest korda kuuldeaparaadid sai," naeratab Kaido. "Silmad särasid - mis toimub? Ma ju kuulen!"
Praegu kuuleb poiss tänu aparaatidele enam-vähem kõike, kui räägitakse selgelt ning ruumis pole liiga palju segavat müra.
Oma vasaku silmaga ei näe Richard täielikult irdunud võrkkesta tõttu midagi. Paremat silma on opereeritud ning ehkki sel on võrkkest samuti lahti tulnud, näeb poiss sellega siiski piisavalt palju, et näiteks raamatut lugeda ja koolis esimesest pingist tahvlile vaadata. Kes Richardit ei tunne, ei pruugi tükk aega taibata, et tegemist on liitpuudelise lapsega. Tema pruunid silmad liiguvad üksteisega sünkroonis ja säravad sedavõrd kirkalt, et rasket nägemispuuet ei oskagi kahtlustada. Äärmisel juhul võiks oletada kerget kõõrdsilmsust, aga mitte enamat.
Tavakool osutus raskeks
Richardi elu on kulgenud tervete laste omaga võimalikult sarnaselt. "Selliseid lapsi ei tohi elust kõrvale jätta, tuues ettekäändeks, et nagunii nad ei näe, ei saa aru või ei oska," rõhutab Kaido. "Neid tuleb just hästi palju iseseisva eluga harjutada ja võimalusi anda. Kuigi kõik oskused tulevad puudega lastel palju raskemini kätte kui tavalastel."
Oma tõekspidamisest juhindudes panid Heidi ja Kaido Richardi mullu sügisel ka tavakooli 1. klassi, ehkki ta oli seitsmeaastaseks saanud vaid pool kuud enne seda. Kooli minnes oli ta paljudest klassikaaslastest oskuste poolest ees, näiteks luges ja kirjutas ta ilma igasuguste abivahenditeta. Ent mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et tavakool käib Richardile siiski üle jõu. Ta sai küll kõigest aru ja tegi õppetükke vapralt kaasa, kuid vajas rohkem aega kui teised. 25 õpilasega klassis oli õpetajal raske talle lisaaega anda. Lisaks ilmnes, et vahetundides valitsevad melu ja müra osutusid kuulmispuudega poisile liialt koormavaks ning tekitasid stressi.
Seetõttu küpses otsus Richard tavakoolist ära võtta ja panna ta vähemalt paariks aastaks Tallinna Heleni kooli, mis ongi mõeldud peamiselt kuulmis- ja nägemispuudega lastele. Et hiljem poiss jälle tavalisse üldhariduskooli siirdub, vanemad ei välista.
Täiesti võimalikuks ja isegi loomulikuks peavad nad sedagi, et poiss omandab kõrghariduse, loob perekonna ja leiab endale meelepärase ameti. Neil pimekurtidel, kes ei näe ega kuule üldse, sellist võimalust tõenäoliselt ei ole.
"Loodan, et Richard saab oma unistused ellu viia," kostab Heidi Rannik. "Kõik soovid võib-olla ei täitu, aga meditsiin areneb ja kes teab, ehk saab ta kunagi isegi lennukit juhtima hakata - sellele tööle on ta juba mõelnud. Iseasi, kui suured on tema väljavaated sumomaadlejaks ja kettaheitjaks saada, aga siin on takistuseks pigem tema väike kasv ja kaal."
Saatusekaaslastest õnnelikum
Kaido meelest sobiks pojale iseäranis mõni loodusega seotud amet, sest praegu vaimustub ta eelkõige loomariigi esindajatest - sätib end loodusest jutustavate dokumentaalfilmide ajaks kindlasti teleri ette ning valib oma sadade raamatute seast uurimiseks tihti just loomateemalised. "Ta loetleb kõik kius- ja hammasvaalad peast ette, nii et ümbritsevatel on suu ammuli," naerab Heidi. Ja lemmikuteks pole Richardil mitte tavalised kassid-koerad, vaid märksa vähem tuntud loomad, näiteks hülged.
Veel meeldib talle muusika, eriti sellised palad, mis algavad aeglaselt ning kerivad alles lõpu poole tempo kiiresti üles. Näiteks "Mäekuninga koopas" Edvard Griegi teosest "Peer Gynt", mille kõlades ta koos oma kolmeaastase õe Laura Elisega mööda tube tantsiskledes ringi kargab.
Ja kuna Richardile pole probleem lugeda ette Eesti presidendi ja peaministri nimed ning kuna ta enne küsimustele vastamist võtab endale pika-pika mõtlemisaja, on põhjust arvata, et sellest poisist saab ühel päeval ka ühiskondlikus plaanis kaalukas tegija.
Tüflopedagoog Olga Ilgina, kõikide Eesti pimedate ja pimekurtide hea haldjas, nendib, et Richardi lugu on märksa õnnelikum ja lootusrikkam kui paljudel tema saatusekaaslastel. Seda eelkõige seetõttu, et poisi intellekt on täiesti normaalsel tasemel.
"Tavaliselt on pimekurtidel ka ajukahjustus, sageli lisandub liikumispuue," tõdeb Olga Ilgina. "Selliste laste tulevik ongi paraku ainult kodu, hiljem hooldekodu. Aga Richard saab praegu ja edaspidi elada absoluutselt tavalist elu, ehkki ta vajab palju õpetust."
Eestis on täiskasvanud pimekurte paarisaja ringis ning lapsi umbes sada. Täielikult pimedaid ja kurte on aga nende hulgas vaid mõni üksik, enamikul on säilinud teatav nägemis- ja/või kuulmisjääk.
"Kui vanematel sünnib pimekurt laps, on see neile alguses suur šokk," kostab Olga Ilgina. "Sellest olukorrast on väga raske välja tulla. Vanemad peavad ise aktiivsed olema, abi otsima, kirjandust uurima. Kõiki pimekurte on võimalik arendada. Tunneme suurt rõõmu, kui nad järjest iseseisvamalt asjadega hakkama saavad."
Heidi Ranniku sõnul on kõige tõsisem probleem info kättesaadavus. Vanemad arvavad tihti, et on oma lapse ja murega üksi. "Aga see pole nii," kinnitab Heidi. "Suureks toeks on Pimekurtide Tugiliit ning tänu koostööle Tallinna lastehaiglaga saavad vanemad teavet, mida teha ja kuhu pöörduda, millised on võimalused abivahendite ja tugiteenuste saamiseks."
KES ON PIMEKURT?
Pimekurdid on raske nägemis- ja kuulmispuudega inimesed, kes ei pruugi olla täiesti pimedad ja kurdid, vaid kel võib olla teatav kuulmis- ja/või nägemisjääk. Pimekurtuse põhjusteks võivad olla geneetilised sündroomid, ema rasedusaegsed haigused, lapse enneaegsus, sünnitrauma, läbipõetud entsefaliit või meningiit.
Pimekurtidel on raskusi ümbritseva maailmaga suhtlemisel ja info kättesaamisel, mis võib pidurdada nende emotsionaalset ja sotsiaalset arengut. Inimeste ja muu maailmaga kontakteeruvad nad haistmis-, maitsmis- ja kompimismeele abil.
Eesti pimekurte nõustab ja aitab 1994. aastal loodud Pimekurtide Tugiliit.
