Kui ta aga on veel päris väike, erineb tema maailm oluliselt täiskasvanute maailmast. Ning laps võib karta kõige ootamatumaid asju, mis talle hirmuäratavad näivad.
Väikelaste hirmudesse ei tasu suhtuda kergemeelselt. Need on seotud eelkõige teravate helidega, ereda valgusega, tundmatute inimestega ja üksinduse tundmisega. Laps on veel nii väike ja kogenematu. Teda võib ehmatada puult langev leht, avanev vihmavari… Samas ei märka ta seda, mis tõepoolest võib ohtlik olla. Ta ei saa aru, et kui tõmmata laudlina äärt, siis võib endale kuuma tee kaela saada, üle trepikäsipuu upitades võib aga alla kukkuda.

Lapsevanemate ülesandeks ongi selgitada väikesele uudishimulikule, millised olukorrad on ohtlikud, mida aga pole tarvis karta. Peab ise olema eeskujuks, olles kindel ja rahulik.

Mida kardavad väikesed lapsed

Vastsündinu. Kujutle, et oled sattunud tundmatule planeedile, kus kõik on harjumatu ja võõras. Teravad helid, ere valgus, külm ja ebamugav. Ümberringi on tohutusuured tundmatud olendid. Tahaks tagasi koju — see on aga võimatu.
Midagi taolist tunneb ka vastsündinu. Ta kardab ja nutab valjult. See on instinkt, mis paneb lapse võpatama ja kätega vehkima teravaid helisid kuuldes ning silmi kinni pigistama ereda valguse käes. Laps vajab ema kohaolekut, ta on abitu ning vaid ema suudab teda rahustada, kuna vastsündinu peab ennast temaga üheks tervikuks.
Kui ema ei ole tema kõrval, kui ta ärkab, ehmub laps ja hakkab nutma. Piisab, kui võtta ta sülle, suruda enda vastu, panna rinnale ning hirm kaob. Laps kuuleb tuttavat häält, tunneb ema keha soojust, tema lõhna ning teab, et on nüüd kaitstud.

Esimesed kuud. Beebi kardab ema lahkumist. Ta ei saa aru, et ema on eraldiseisev isiksus. Kui ema läheb ära, siis tunneb laps, et osa temast on puudu. Kohe on kaitstuse tunne kadunud.
Spetsialistid soovitavad arvestada lapse vajadusega olla kaisus, tahta hellitusi ning füüsilist kontakti. Sõltumata sellest, miks laps nutma puhkes, ole temaga sõbralik ja rahulik. Ära mine tema emotsioonidega kaasa.

Pool aastat. Esialgu naeratab rinnalaps igaühele, kes tema voodi kohale kummardub. Kuid 6-9-kuuselt tekib hirm võõraste ees. Laps hakkab valjusti nutma, niipea kui tema poole pöördub keegi võõras. Ta võib karta ka siis, kui on ema süles. Nüüd eristab ta eksimatult oma ema teiste inimeste seast. Iga teine, kes tahab teda sülle võtta, tekitab usaldamatust. Kui laps ei taha vanaema sülle minna või puhkeb nutma, kui käru juurde astub isa tuttav, ära näita välja, et sa pole tema käitumisega rahul, see ei ole kapriis. Ära sunni last julgust ilmutama, jätka temaga lihtsalt rahulikku suhtlemist. Kui ta saab pooleteise aastaseks, siis taandub ka hirm võõraste ees.

Aasta. Selles eas tutvub laps huviga teda ümbritseva maailmaga. Ometi säilib hirm võõraste helide ees. Ehituse hääled, tuletõrjeauto sireen, lennuki müra… Laps ei näe heli allikat ning kui see on talle võõras, võib see hirmutada. Sel juhul kiirusta lapse juurde, kallista teda ja seleta, mis heli see oli. 2-3-aastasel on kuulmishirmud juba tunduvalt vähenenud, sest laps tunneb nüüdseks paljusid helisid. Ometi on tõenäoline, et mingid võõrad helid võivad ikkagi veel hirmutada. Nendel hetkedel piisab, kui olla lapse kõrval ning rahustada teda. Selles eas tekivad ka visuaalsed hirmud. Väikelapse kujutlusvõime on väga elav ning ta ei erista reaalset maailma kujuteldavast. Eredad kujundid, mis tekivad ta peas, elavad oma elu ning võivad olla ohtlikud. Lapsed hakkavad kartma suuri esemeid, eriti siis, kui need hakkavad täiesti ootamatult liikuma. See võib näiteks olla suur taim, mida tuul kiigutab või äkki lendu tõusev vares.
Sel juhul on vanematele sama nõuanne: olge alati läheduses, olge valmis teda rahustama ja seletama talle, et see on puuleht, lind või inimese vari ning need pole üldsegi mitte ohtlikud.

Poolteist aastat. Selles eas lapsed tunnevad emotsioone, nad võivad lennult kinni püüda täiskasvanute meeleolusid, nad õpivad aru saama signaalidest, mis tulevad teistelt inimestelt. Kui kahele lähenev laps näeb esmakordselt maalitud nägudega kloune või näitlejaid, kardab ta neid sageli. Selles eas lapsi hakatakse ka juba seltskonda viima. Lapsed lähevad lastehommikutele, nukuteatrisse, näevad jõuluvana. Ja seegi võib hirmutada. Ent see on normaalne: laps peab nägema inimese tõelist nägu ja silmi, mõistmaks, et teda võib usaldada. Enne selliseid kohtumisi tuleks lapsele kõik ära seletada, et ta ei kardaks.

Paljud lapsed kardavad näiteks tõmmata WC-s vett või lasta kraanist vett jooksma. Laps leiab, et poti sisu on osake temast, vesi viib selle aga kusagile teadmatusse. Ka vannis võib tekkida arusaamatusi. Kui hakata vannist vett välja laskma, palub laps hirmunult teda sealt välja tõsta, kuna kardab, et vesi viib ka tema kaasa.

Pimeduse hirm on üks kõige levinum hirm laste seas. Niipea kui ema väljub magamistoast, elustuvad kummalised varjud. Voodi all aga ärkab kohutav koletis, kes vaid ootab, et laps voodist välja tuleb. Siis saab see lapse jalgadest kinni haarata ja endaga kaasa viia. Väikelapsed ei taha üksinda uinuda, nad tõesti kardavad ja tunnevad end üksildasena.

Mitte kunagi ei tohi magamistoast teha karistuste tuba. Samuti ei tohi enne uinumist hakata lapsega arveid klaarima tema päevase halva käitumise pärast. Midagi ei tohi lapse tuju rikkuda enne, kui ta magamistuppa jääb. Lapse tuppa võiks panna suure pehme tugitooli. Vanemate tugitool rahustab ning päästab hirmudest. Ema või isa istuvad sinna alati, et rääkida lapsega sellest, kuidas möödus tema päev või vastata küsimustele või lugeda unejuttu. Õhtused sõbralikud jutuajamised on parim viis panna laps voodisse ning vabastada ta hirmudest, mis segavad uinumist. Kui laps kardab pimedust, jäta talle tuppa väike öölamp põlema, et ta võiks igal hetkel näha, mis „kahtlases nurgas“ toimub.

Laste hirmude põhjused

Paljud hirmud tekivad väikelastel ootamatult, lühikeseks ajaks ning kaovad siis jäljetult ilma igasuguste tagajärgedeta. Kui aga neid lapse muresid ignoreerida, suruda need alla ja arvata, et need pole tõsiseltvõetavad, võib neist kujuneda tõeline neuroos.

Ühed hirmud tekivad ealiste iseärasuste tõttu, teised perekonnas valitseva halva atmosfääri pärast (tülid, liigne karmus, emotsionaalse sideme puudumine vanemate ja laste vahel). Vahel tekitavad vanemad ise lastes hirmu, sisendades neisse iseenda kartusi. Igasugune ema muretsemine kandub edasi lapsele. Kui täiskasvanud asuvad liiga emotsionaalselt lapsele ohtudest jutustama, nakatavad nad tema tahtmatult hirmuga.

„Kui sa nii käitud, annan su tädile ära. Kui sa ei söö, satud haiglasse, seal tehakse sulle süste“. Sellised fraasid tuleb kindlalt oma sõnavarast välja jätta.
Tasub meenutada, et hirm võib lapsel tekkida pärast ebameeldivat traumakogemust. Näiteks tegi hambaarst haiget, koer haukus lapse peale, vesi kõrvetas ta kätt… Nii tekib hirm arstide, koerte ja vanniskäimise ees.

Saame igast hirmust üle

Jälgi oma last. Kui lapse vanus lubab, küsi temalt, mida ta kardab. On väga oluline hirmudest lahti saada. See, kes ei suuda neist lapsepõlves vabaneda, saanud lapsevanemaks, annab ilmselt oma hirmud lapsele edasi.

Seega alustada tuleb iseendast, mitte lapsest.

1. Kõigepealt peab laps teadma, et teda armastatakse, toetatakse ja mõistetakse alati. Sõlmi lapsega usalduslik vahekord. Armasta oma last just sellisena, nagu ta on — kõikide tema soovide ja tunnetega. Lugege koos häid muinasjutte, kuulake meeldivat muusikat. Korraldage ühiseid jalutuskäike ja mänge.
2. Laps peab uskuma iseenda suutlikkusse. Seega, ürita kinnitada lapse eneseusku — see on kõige alus. Kiida ja tunne uhkust tema väikeste saavutuste puhul, innusta ja ole tema kõrval.
3. Ära kujuta ka ise endast ohtu. Riidle vähem, ära mõista teda hukka ja ära karista.
4. Ei mingeid foobiaid. Võitle iseenda hirmudega, ära ilmuta liigset ärevust ega rahutust.

Aita lapsel rohkem infot saada selle kohta, mis teda ümbritseb, milliseid helisid ta kuuleb, milliseid asju ta jälgib. Räägi lindudest, rongidest ja lennukitest, äikesest, tuulest ja loomadest, keda kohtab linnas ja maal. Õpeta olema ettenägelik, ilmutama tähelepanelikkust, mitte aga hirmu. Las ta õpib aru saama mõistetest kuum, terav, õrn.

Ürita last hoida selle eest, mis võib tema tundlikku kujutlusvõimet rikastada hirmuäratavate ja ähvardavate kujunditega. Vali hoolikalt raamatuid, jälgi, et illustratsioonid ei oleks kohutavad. Sama võiks öelda ka mänguasjade kohta — kõik need peavad olema rahumeelsed ja ohutud. On soovitav, et lapse tutvus televisiooniga toimuks võimalikult hilja. Kui laps vaatab sealt multikaid või arendavaid saateid, jälgi nende kvaliteeti ja emotsionaalset sisu. Kõige parem — vaadake telerit koos.

Ja lõpuks, ürita luua psühholoogiline kaitse hirmude eest. Kas laps kardab tolmuimejat? Osta talle siis mängutolmuimeja — las lööb oma toas korra majja. Kardab nõida? Joonistage see koos lapsega paberile, siis lisage naljakad vuntsid, suured kõrvad ja räägi naljaka häälega nõia probleemidest. Lapsel hakkab temast kahju või siis naerge koos naljaka kuju üle. Kardab süste? Osta arstikomplekt, las süstib kõiki pereliikmeid.

Laps saab mängides oma hirmudest lahti

Ühilda need mängud igapäevaste rituaalidega. Kui aga hirm on lapsel juba kaugemale arenenud, kasuta etapiviisilist hirmust üle saamist. Kui ta näiteks kardab vannis pesemist, alusta lõbusa mänguga kausis. Seejärel lase vanni vaid väheke vett ja roni sinna koos lapsega. Võibolla ta aitab sind ja peseb su pead või vannitab oma lemmikmänguasja. Järgmisel korral paneb laps valmis juba kõik lemmiklelud, laseb vanni vee ja lisab vahtu. Leppige kokku, et kõigepealt peseb laps oma nuku pea, siis aga peseb ema tema oma.

Allikas: Stšastlivõje Roditeli