Oluline on see, et lapsele esimesel korral järele ei annaks — kui vanemad selle vea teevad, siis tulevased poeskäigud muutuvad õudusunenägudeks. tuttavatel tahtis laps alati isaga poodi, sest isa andis järele kuid emaga ei jonninud kunagi, kuna esimesel korral ei saanud oma tahtmist.” -Lugeja

“Astun lapsest mööda ja jään riiuli nurga taha piiliuma. Nii kui olen kadunud,on jonn otsas ja hea lapse nägu peas.” -Eve

“Piirid tuleb enne paika panna, poeskäigud teen lastele mänglevaks ja harivaks, nii, et nad saavad mind aidata ja siis neil pole ka igav. Ja ei ole meil mingit jonni poes, muidugi suurem laps üritab kaval olla ja vahel kui ta midagi tahab, siis ütleb, et hoopis õde tahab seda…ja mis siin salata, on ka nemad oma tahtmise saanud, kui ilusti oskavad kaubelda.” -Anneli

“See oli muidugi ammu, kui minu laps mudilane oli aga…harva see ju juhtus, et hakkas poes jonnima, kas oli palav, ei tahtnud kõndida, väsinud…Ega siis midagi, võtsin põngerja sülle ja viisin ta välja. Ostud jäid veidi toppama. Kontrollisin, mis tal viga ja rääkisin lapsega, et poest vaja söök osta ja nii me siis ruttu ostsime ja niisama aega ei viitnud. Tavaliselt oli mul paberile märgitud kõik, mida vaja, kui lapsega poodi läksin, et pisikest mitte liiga kaua seal piinata. Kauplus pole muuseum, kus jalutada. -ema

“Meil nelja-aastane poiss ja juba maast-madalast on meil selline reegel toiminud, et enne poodi sisenemist juba lepime kokku et mänguasju ei osta ja käime läbi küll mänguasjaletist ja vaatame ja näpime, aga ainult teatud aja. Kui aeg täis siis me võime seda pikendada aga mitte lõpmatuseni, Ja kui siis aeg täis siis mänguasjadele “tadaa” ja muid asju ostma. Kokkulepped, kokkulepped, kokkulepped!! Ja pidev ettehoiatamine, et kuidas edasi toimitakse ja ajajälgimine! Ja kohustuslik meeltetuletus aja lõppemisest; “viis minutit veel”…“kaks minutit veel,” Siis lapsel on aega enda häälestamiseks selleks, et meeldiv toiming hakkab lõppema, toimib hästi. On olnud ainult mõned väiksemad jonniepisoodid. Laps saab oma vajadused ja huvid ka rahuldatud ja tunneb et ka tema soovid on tähtsad. Ja reegel on ka see, et mänguasju (ja maiust) ei osta niisama ja iga kord kui poodi minnakse. Komme saab mõnikord ja lapsega seda asja arutades. -Karl-Martini isa

“Esimene asi — lapsega tuleb enne läbi rääkida. Teine asi- tuleb olla järjekindel ja endale kindlaks jääda, samuti pole mõtet tähele panna targutajaid tädisid, kes oma arvamusi avaldavad. Kolmandaks, lapsed peavad sagedamini poes käima, siis õpivad enam käitumist. Samas unist last pole mõtet vedada poodi, siis tuleb kindlasti probleem. Lõpetuseks mina ütlen tavaliselt nii, et kuule, me hakkame nüüd minema , kas tuled meiega või jääd siia karjuma. Tavaliselt pojake tuleb lont-lont järele. Ma saan oma lastega hästi läbi.” -2 väikese mudilaspoisi ema

“Minu varsti kolmene istub enamasti ostukäru lasteistmel ja hoiab ostunimekirja. Seal on jonninud paar korda nooremana, kui ilmselt väsimus ja nälg piinasid. Korra käisime korviga ja poja jalutas käe otsas, piimatoodete riiuli juures läks lahti: seda tahan ja toda tahan… Võtsin ostunimekirja ja lugesin ette, et vaja on piima ning kohupiima. Ainult üks. Andsin valida, kas kakao või rosina, aga ainult üks. Nähtavalt pettununa tegi ta oma valiku, aga suuremat lärmi ei löönud. Vorstiletis hakkasid silma viinerid ja ka neid oli tal hädasti tarvis, kuid jälle päästis nimekiri, mis ütles, et täna sööme suppi ja viinereid võime homme süüa, aga täna me neid korvi ei tõsta. Veelgi suurema rahulolematusega lonkis käekõrval kassadeni, viril nägu peas, aga siiski piuksugi tegemata. Ostetud kaupa lasin temal kilekotti pakkida ja juba tal oligi meelest läinud, et kõike ei saanud, mis hing ihkas.” -Triinu'

Aga neile, kes kõigest hoolimata oma põnnidega hakkama ei saa, on see lugu: 7 vihjet, kuidas oma pöörast mudilast ohjeldada

Kuidas sina käitud, kui laps poes kisa tõstab?