Ämblik ärpleb

Suvepuhkuse tõttu oli korter tühi. Ämblik istus nurgas ja kudus võrku. Ja seejuures ei püsinud ta sugugi tasa.

„Kõige ilusam võrk!“ kuulutas ämblik. „Kõige tugevam võrk! Ise punusin! Meistritöö!“

Kärbsed vaatasid ämbliku ärplemist nördinult pealt. Neil oli plaanis igapäevane uinak, aga ämblik ei püsinud vakka. Ühel päeval oli ta lihtsalt sisse kolinud ja ära ta enam ei läinud. Ämblik muudkui kudus ja ärples, ärples ja kudus. Lõunauinakud olid rikutud.

„Ükski kärbes ei oska sellist võrku teha,“ kuulutas ämblik. „Sellepärast ongi nii, et mina püüan, aga teid püütakse. Te olete igavad ja harilikud. Nii see loodus juba kord on, ellu jäävad andekad.“