Valu, mis ei kao. „Kaotasin tütre oma ainsal emadepäeval. Talle anti elada vaid üheksa päeva.“
„Oma esimesel ja ainsal emadepäeval emana helises mu telefon ning ekraanil oli tundmatu number. See oli mu elu kõige hirmsam kõne,“ meenutab Marin. Tema enneaegsele tütrele Mariile oli antud elada vaid üheksa päeva.
Tahtsin oma lugu jagada siis, kui kui meil on ka elus laps olemas. Kahjuks ei ole... aga nüüd tahan oma loost rääkida sellepärast, et alati pole lugudel õnnelikku lõppu.
Olen Marin, 42aastane abielus naine Hiiumaalt. 36aastaselt kohtasin oma elu armastust Raini ja olime kohe kindlad, et soovime last. Tundsime, et meil oleks talle nii palju armastust anda. Jäingi peaaegu kohe rasedaks.
4. mail sai mul 26 nädalat rasedust täis. Õhtul Tallinnast Hiiumaale koju jõudes ja magama sättides tundsin, et pean WCsse minema, kuigi olin just sealt tulnud. Tualetis toimus midagi imelikku. Oli ilmselgelt liiga vara selleks, et veed võinuks tulla, aga vedelikku muudkui voolas. Haiglas kinnitati, et looteveed tulid ära.