Küll aga on natuke paremini meie digiriigis kaitstud laste andmed. Laste nimesid ei panda välja lasteaedade ega koolide kodulehtedele, lapsi ei ole võimalik avaliku otsinguga leida andmebaasidest. Näiteks isegi sugupuukoostamise lehekülg Geni ei avalda alaealiste laste andmeid võõrastele ehk neile, kes pole lapse lähisugulased. Enamik avalikku ja kõigile kättesaadavat infot, mis laste kohta internetti satub, on sinna laetud kas laste endi või nende vanemate poolt. See on mõttekoht meile kõigile.

Aga lapsed on nii nunnud!

Sarnaselt kassipoegadele on kõik lapsed armsad. Nunnumeeter läheb automaatselt põhja! Paraku ei ole see kõigi inimeste puhul nii. Leidub ka neid, kelles tekitavad rõõsad beebipepud tumedaid salaihasid.

Möödunud sügisel lahvatanud pildiskandaali kestel võtsid avalikult sõna erinevad täiskasvanud inimesed, kes meenutasid paari-kolmekümne aasta taguseid fotosessioone. Oli neid, kes arvasid, et maailm on päris hukas, kui alasti last ei sobi enam isegi ta oma vanematel pildistada. Oli ka neid, kes tunnistasid, et paljaid lapsi pildistada tundus ka aastakümneid tagasi kohatu. Ühte ja ainuõiget seisukohta selles küsimuses ilmselt ei ole ega tulegi, küll aga haavab päris kindlasti lapse õigusi paljastavate fotode levitamine või nende kirjelduse avalik ettelugemine. Kui lapsest tehtud paljastavate fotodega käiakse ringi vastutustundlikult ja laps ei tunne end halvasti selliste fotode pärast, siis pole mitte ühtegi seadust või reeglit, mis keelaks laste pildistamise. Kuid enamasti ei mõtle me sellele, kuidas fototehnika ja privaatsus on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud.

Meil kõigil on taskus digitaalne kaamera, mis teeb silmad ette ükskõik missugusele endisaegsele profikaamerale. Igaüks on tippfotograaf, igaühest võib saada fotomodell. Kuid lisaks suurepärastele tehnilistele omadustele on meie taskukaameral ka üks suur häda ja ohukoht - see on pidevalt internetiga ühenduses. Enamike uuemate mudelite puhul toimub telefonist fotode pilve laadimine nii automaatselt, et me ei märkagi seda. Jah, pilv on parooliga kaitstud ja see on justkui maailma turvalisim koht, aga isegi suurte maailmakuulsate firmade pilvedesse on sisse häkitud. Turvalisus on pigem illusioon kui praktiline garantii. Mis on lahendus? Pildistada perekonda ja isiklikke hetki telefoniga, millel on küll kaamera, aga kuhu sa iialgi ei pane sisse sim-kaarti ega ühenda telefoni internetiga (enamasti ühendab telefon end ise netiga kohe, kui sim-kaart on sees). Fotod on telefonist võimalik laadida otse välisele kõvakettale, nii et sa kordagi ei ühenda seadmeid pilvevõrguga. Mitmed mu tuttavad kasutavad sellist võimalust oma pere ja privaatsuse kaitsmiseks ning teevad isegi kõik reisifotod telefonidega, mille ainus funktsioon ongi tipptasemel fotoaparaadi oma.

Pildistamisest samm edasi on fotode jagamine oma sotsiaalmeedia kontodel. Oluline on meeles pidada, et sotsiaalmeedia on avalik ruum. Ka siis, kui oled muutnud oma konto privaatseks. Kui võrrelda seda oma koduga, siis sotsiaalmeedia on justkui su elutuba. Kõiki maailma inimesi sa sinna ehk ei oota, aga sõpru ja tuttavaid küll. Aga elutoas ei jagata asju, mida jagatakse magamistoas. Seepärast tasub ka enne iga postituse tegemist mõelda, milliseks soovid oma sotsiaalmeedia elutoa kujundada.

Infosõjas nagu sõjas ikka

Kulunud ütlus, et sõjas ja armastuses on kõik vahendid lubatud, on digiajastul õõvastavalt täpne. Tänapäeval hõõgub infosõda kustunud armuleekide tuhas. Kõike isiklikku, mida oled kunagi endise kallimaga jaganud, võib ta ühel päeval sinu vastu kasutada. Kui armastusest on sündinud laps, siis võib karta, et ka temast saab üks relvi, aga samal ajal kahtlemata ka ohver.

Kui lihtne on kallimaga telefonis vestelda! Ka siis, kui teine inimene on maailma kuklapoolel või töötab teise graafikuga kui sina. Tšätti on lihtne visata poolpaljaste laste ja iseenda pilte... enamasti on need mõne armsa hetke jäädvustused, mil me ei mõtle võimalikule lahkuminekule ega tülidele kallimaga. Elu on tänapäeval kordades pikem kui keskmine armastuslugu või abielu. Ühel päeval võivad nendest nunnudest hetkedest saada kõige valusamad relvad sinu ja su laste vastu.

Ahistava jälitamise kaasuste puhul ei ole kahjuks harv see, kui endine partner saadab advokaadi vahendusel politseile väljavõtte sinu ja tema vahelisest isiklikust kirjavahetusest. Sel moel sinult saadud infoga manipuleerides näid sa kriminaalkurjategijana - juhul, kui oled mingil põhjusel kaaslase kirjavahetuse ära kustutanud. Nõnda luuakse mulje, et sina üksi kirjutasid inimesele ja nagu sa politseis ülekuulamisel teada saad, siis ka „ahistasid“ inimest pikkade aastate jooksul. See võib tulla ebameeldiva üllatusena nagu jääkülm sahmakas vett kuumal suvepäeval. Advokaadid laiutavad käsi - sa ise tekitasid endale probleemi, kuna usaldasid liigselt teist inimest ja nutiseadmeid. Samamoodi on võimalik su vanade e-kirjade ja tekstisõnumitega manipuleerida lapse hooldusõiguse vaidlustes. Mis tegelikult juhtus, jääb ainult sinu ja su eksi teada. Kohus vaatab seda, millisena esitatud asitõendid välja paistavad.

Kuidas ennast kaitsta? Hoia alles isiklik e-kirjavahetus ja sõnumid. Vajadusel ladusta need turvalisse pilveruumi või välisele kõvakettale ja säilita vähemalt 5 aastat pärast lahkuminekut (sest just nii kiiresti aegub ahistav jälitamine kuriteona). Ja tšäti vähem. Kõige ilusamad on hetked ja mälestused, mida mitte ükski tehnoloogia pole kunagi jäädvustanud.

Artikkel ilmus Lastekaitse Liidu projekti Märka Last Targalt internetis erinumbris, mida saab lugeda SIIT.

Jaga
Kommentaarid