Kakssada grammi võid

Ükspäev juhtus nii, et vanaemal oli palju tegemist, aga poes oli vaja kiiresti ära käia. Nii ta siis ütleski: „Kuule, Ilmar, sa tead seda Herne tänava poodi ju küll.”
Teadsin küll seda poodi. Olime seal vanaemaga hiljuti käinud. See oli päris lähedal.
„Mine käi poes ära.” ütles vanaema. „Osta üks sai, üks suur pudel piima ja kakssada grammi võid.”

Sel aja müüdi võid kaalu järgi. Sina ütlesid, palju sul tarvis on, ja poemüüja lõikas siis suure võikamaka küljest tüki ja kaalus selle ära.
Nojah, olin väga uhke, sest see oli mul esimene kord täitsa üksi poodi minna. Sain vanaemalt kopikad pihku ja asusin rõõmsalt teele. Ostunimekirja olin pähe õppinud nagu luuletuse – üks sai, üks suur piim ja kakssada grammi võid. Ega ma sel ajal veel päris hästi teadnudki, mis see kakssada grammi tähendab. Ja raha nägin ka vist esimest korda elus. Ma olin ikka veel täitsa väike.

Tisleri tänaval kohtasin Sašat. Saša oli umbes minuvanune vene poiss.
„Kuhu sa lähed?” küsis Saša.
„Poodi.”
„Ohoh!” ütles Saša. „Ma tulen ka.”
„Tule pealegi.”
Läksimegi siis koos edasi.
„Kas sa käidki täitsa üksi poes?” küsis Saša.
„Jah. Kogu aeg käin,” vastasin.
„Ma käin ka kogu aeg üksi poes,” teatas Saša.
„Ahah.”
Siis rääkisime veel maast ja ilmast ja jõudsimegi poodi. Järjekorras olid mõned inimesed. Asusime sappa ja seal avastasin ehmatusega, et olin oma ostunimekirja lõpuosa ära unustanud. Meeles oli üks sai, üks suur pudel piima ja … mis edasi? Oli vist võid? Aga kui palju võid, see oli täitsa meelest läinud. Tundsin, et nüüd olen plindris.

Aga teha polnud midagi. Järjekord jõudis minuni. Sain oma saia ja piimapudeli kätte.
„Ja … ja … ja andke võid ka.”
“Kui palju?” tundis müüjatädi huvi.
Siis ma ei osanudki enam ühtäkki midagi targemat, kui küsisin:
„Kui palju teil on?”
Eks ma sain ise ka aru, et see polnud nüüd küll kõige õigem küsimus, aga olin segaduses ja midagi arukamat ei tulnud pähe. Midagi pidi ju ütlema.
Poemüüja muigas. Järjekorrast kostis rõõmsat naeru.
„No meil natuke ikka on,” kostis müüjatädi ja ütles: “Näita, palju sulle raha kaasa anti.”
Panin raha letile. Ta luges mu kopikad üle ja kaalus mulle kakssada grammi võid. Vanaema oli ju täpse raha andnud.

Selline lugu siis. Vahel tuleb meelde ja teeb siiamaani nalja, kuidas ma ähvardasin Herne tänava keldripoe võist lagedaks osta.