Uus- ja taaskasutama!
Paljudes kodudes on au sees aastatetagune mööbel, ringlusest pärit mänguasjad ja lasteriided. Liina ja Krõõt on kaks teadlikku tarbijat, kes siinses loos jagavad oma uus- ja taaskasutamise nippe seoses pere kõige pisematega.
Krõõt Nõmmela-Mehide on oma kolme lapse – Iti (8), Mihkli (5) ja Selma (3) – kõrvalt ökoemaks kasvanud. Praegu kultuurivaldkonnas töötav Krõõt on hariduselt tekstiilidisainer ning peab palgatöö kõrvalt EstIndi nimelist ettevõtmist, mille kandvaks ideeks on keskkonnahoid ja uuskasutus. Koos abikaasa Mikuga otsustasid nad laste sündides kireva pealinnaelu rahuliku Rakvere vastu vahetada. Looduslikke materjale kasutades ehitati uuesti üles Krõõda vanavanemate maja ning nüüd nauditakse väikelinna idülli, kus igapäevased tegemised kulgevad mõnusamas tempos.
Oma kodu sisustama asudes jälgis Krõõt, et esmalt leiaksid kasutust juba olemasolevad, ajalooga esemed. Kui aga tõesti tekkis vajadus uusi mööbliesemeid soetada, mõtles Krõõt hoolikalt, mida valida. “Meil oli palju korralikku 1950.–70. aastate mööblit juba olemas ja neil asjadel on minu jaoks palju suurem tähendus kui neil, mida kõigil on võimalik kaubandusest kätte saada. Kui aga midagi uut ostan, siis eelistan juba kvaliteetset ja vastupidavat, mis võib ka hinna poolest veidi kallim olla.”
Krõõt usub, et oma otstarvet täitvaid esemeid tuleks kasutada nende kasutusaja lõpuni. “Ma ei viska ju vana plastist vanni sellepärast ära, et tahaksin uut ja plekist osta. Kuigi plastik on keskkonnavaenulik materjal, on vann siia maailma juba toodetud ja seda tuleks kasutada, kuni võimalik. Ja alles siis edasi mõelda, kuidas mina seda maailma hoida saan, ning valida toode, mis kestab kauem, on naturaalsest materjalist ja nii edasi.”
Lasteriiete osas on Krõõt juba aastaid hakkama saanud sugulastelt ja sõpradelt pärit asjadega. Vajadusel täiendab naine laste garderoobi müügiportaalidest kasutatud riideid valides, sest second-hand-poodidesse ta ajanappuse tõttu eriti ei satu. “Kui aga pean oma eri soost lastele uusi riideid ostma, siis valin neutraalses toonis rõivad-jalanõud, mida saaksid kanda nii Mihkel kui ka tüdrukud.”
Krõõt on seda meelt, et väikesel lapsel ei ole tegelikult üldse vahet, milliseid riideid ta kannab, ta ei pane riideid tähelegi. “Laps müttab ju päevad läbi õues ja ma ei näe vajadust talle selleks puhuks uusi riideid osta.” Samas rõhutab ta, et nii uue kui juba kasutatud rõiva puhul on siiski tähtis materjal. “Lapse riided võiksid olla kehasõbralikust naturaalsest materjalist, nagu puuvill, vill, siid, bambus ja linane.”