Me ei tulnud imetamisega hästi toime. Ämmaemandad ja lastearst kiitsid imemisvõtte heaks ning lapse terveks, aga minu katkised nibud jooksid verd, imetamise ajal nutsin valust ja peksin jalgadega põrandat, laps oli väga rahutu ning tema kaal ei tahtnud tõusta. Nii möödus ööpäev teise järel – puhkust ei olnud, sest laps küsis rinnale pea iga tunni tagant ning pusis seal vahelduva ebaeduga umbes tunni korraga.

Võta end ometi kokku...

Võtsin ühendust sünni ja imetamise Eesti tugiühinguga ning ütlesin, et vajaksin kodulinnas abi, kuid mulle vastati, et siin piirkonnast nõustajaid ei ole (tänaseks on nad ka siin saadaval). Rääkisin meilitsi ja telefonis kahe imetamisnõustajaga. Kumbki neist ei osanud välja pakkuda praktilisi lahendusi, mida ma ei oleks juba ise teadnud ja proovinud. „Sa pead lihtsalt ära kannatama,“ ütles üks sõbranna. „Nii käibki, alguses ongi väga raske ja väga valus,“ nõustas teine.

Esialgu imetamisest tingitud valu tõttu nutetud pisarad läksid sujuvalt üle pidevaks lohutamatuks nutuks. Ma ei saanud enam aru, mis on halvasti, aga tundsin, et mitte miski pole hästi. Tundsin, et ma ei jaksa voodist üles tõusta, sest olen nii õnnetu. Tundsin, et ma ei saa olla oma lapsele ema, keda ta väärib, sest ma ei saa teda rinnast toidetud ja vihkan seda tegevust, mida peaksin armastama. Ja kui ma niikuinii ei saa oma lapsele hea ema olla, siis on tal parem, kui ma temast üldse eemale hoian.

Viimase tõuke psühhoosi andis telefonivestlus tuntud imetamisnõustaja ja imetamise eestkõnelejaga. Ta ei olnud sõbralik ega ka ebasõbralik, ta oli lihtsalt väga konkreetne: ta ütles mulle, et ma ei tohi enam nutta, sest minu laps väga vajab mind; et ma pean koheselt kurvastamise lõpetama, sest laps tunneb minu kurbust ja kannatab ka; et võib-olla sellepärast ta ei söögi, et ma nutan; et minu ülesanne on pakkuda lapsele seda mida ta vajab – rinda ja rõõmsat ema. Ta käskis mul võtta end kokku, pühkida pisarad, minna tuppa, heita koos lapsega voodisse ja lihtsalt imetada – nii palju ja nii kaua kui kulub.

Teadsin tegelikult küll, et nii ei tohi depressiooni sümptomitega inimesele kunagi öelda, sest just sellised sõnad võivad tõugata haigestunud inimese üle kuristiku ääre. Kuid teadmisest ei piisanud – ma ei suutnud enam ratsionaalselt mõelda. Järgmiseks seisingi selg vastu magamistoa seina ega suutnud sealt liikuda, raputasin vaid pead ja nutsin lohutamatult. Kõik oli kurb ja hägune, aga ühte asja mäletan selgelt – beebiga üksi jäätud isa vaatas mind, silmis siiras mure ja hirm.

Haiglasse minek

Meie perekonna päästis juhuslikult samale ajale langenud lastearsti visiit. Kaks ööpäeva järjest kontrollimatult nutnud ema? Laps, kelle kaal pidevast imetamisest hoolimata ei tõuse? Arsti tegi ühe kiire telefonikõne ning meid saadeti otse Tallinnasse. Tallinna lastehaiglas eraldati meid lapsega üksteisest – laps paigutati intensiivraviosakonna lastetuppa õdede hoole alla, minul kästi end välja puhata emade palatis.

Haiglas olime nädal aega, kuid ka sealsete töötajate abiga ei õnnestunud meil last edukalt rinnast sööma saada. Kaalumised näitasid, et piima toodab ainult parem rind. Pumpasin iga kolme tunni tagant tund aega järjest, aga kaaluseisaku ja vedelikupuuduse korvamiseks kirjutati lisaks välja ka rinnapiimaasendaja. Kuna olin jätkuvalt veendunud, et imetamine on eduka elu alus, siis nõustusin lapsele lisapiima andma, kuid ei lubanud seda talle pudelist toita - et mitte rikkuda ära niigi kehvat imemisvõtet. Otsust tehes googeldasin sõna „pudelilaps“. Jõudsin artiklini, kus seisis arvamus: „Pudelitoidul laps on üksi oma pudeliga ning pole ime, kui pudelitoidul lastest saavad ka tulevikus end üksikuna tundvad õnnetud inimesed.“ Lapsele paigaldati toitmiseks ninna sond ja vedelikupuuduse kiireks korvamiseks kätte tilguti.

Õli valasid tulle aina vahetuvad haiglaõed, kellest igaühel oli varnast võtta oma soovitus: „Miks te ometi oma last rinnaga ei taha toita?“ „Miks te piinate last, miks te talle ometi pudelit ei anna?“ „Võib-olla on teie piim halva maitsega ja sellepärast ta ei võta?“ „Teie vasak rind ei tooda sellepärast piima, et olete liiga stressis – miks te ei võiks rahulikult võtta?“

Kui ma oleksin terve olnud ja ratsionaalselt mõelda suutnud, oleks üks igati terve ja imeline beebi veetnud oma elu esimesed päevad kodus, süües emme ja issi kaisus pudelist rinnapiimaasendajat. Kõik vastsündinule tähtsaim oleks olnud olemas – toit, rahulik ja armastav kasvukeskkond, ema ja isa vahetu lähedus. Ma mäletaksin oma lapse esimesi elupäevi – tema pisikeste silmalaugude kiiret liikumist, tema naha lõhna. Paraku veetis see igati terve ja imeline beebitüdruk oma elu esimesi päevi üksi haiglavoodis, aheldatuna valusate voolikute külge. Mina mäletan oma tütre sünni perioodist ainult meeletut füüsilist ja vaimset valu, vihkamist ja õõva oma rindade ja imetamise ja üldse iseenda suhtes, nädalast nädalasse kestnud põhjatut ja põhjendamatut kurbust.

Muidugi diagnoositigi mul sünnitusjärgne depressioon. Kahe lastearsti, haigla imetamisnõustaja, kahe psühholoogi, ühe psühhoterapeudi, ühe psühhiaatri ja ühe naistearsti koostöös otsustasime, et laps jääb pudelitoidule. Mulle kirjutati välja antidepressandid, mille võtmise ajal ei tohi imetada, ja unerohud, ja ka ravim, mis pidi piima tootmise rindades (või minu puhul – ühes rinnas) lõpetama. Pidin õppima uuesti ratsionaalselt mõtlema: mõistma, et imetamine ei ole ainus hea viis lapse toitmiseks. Mõistma, et rinnapiim ei defineeri lapse tulevikku. Mõistma, et koos olemine ja õnnelik olemine on emale ja lapsele tähtsamad.

Imetamisradikaalid õelad

Selle kogemuse tõttu kartsin ma teise lapse saamist väga. Kusjuures hirm ei olnud mitte imetamise või pudelitoidu või depressiooni ees, vaid ma kartsin, et ei suuda teist korda läbi elada teatud naisterühma pimedat irratsionaalset halvakspanu, mis otsusega last pudelist toita automaatselt kaasneb. Valmistusin selleks aegsasti koos terapeudiga. Kui teine laps sündis ning probleemid kordusid - lapse kaal ei hakanudki asendajata tõusma -, suutsingi üsna kiirelt teha minu pere jaoks ratsionaalseima otsuse – teine laps on terve ja õnnelik pudelibeebi.

Kuid kui ma sünnitusmajas lastearsti hoiatasin, et meil on raske kogemus ees ja imetamine ei pruugigi õnnestuda, vastas ta: „Ise teate, kui te ei taha oma lapsele parimat.“ Just säärase irratsionaalse ja alusetu halvakspanuga seotud ärevuse tõttu ei pääsenud ma antidepressantidest selgi korral.

Ma väga toetan imetamist kui kõige tervislikumat ja looduslikumat beebi toitmisviisi. Kuid täpselt sama palju on minu hinnangul taunimisväärne n-ö imetamisradikaalide jutt, et rinnalapsel on oma emaga lähedasem suhe ja tulevikus kõrgem IQ ning rinnapiimaasendaja on „keemia“, mis rikub lapse tervise ja suhte emaga. Kui rinnapiima mõju teaduslike uuringutega lähemalt, siis on sellised väited nii fakiliselt valed kui ka lihtsalt õelad. Mõnitamise asemel peaksime olema väga tänulikud, et meie riigis on saadaval puhas vesi ja väga kvaliteetse koostisega asendaja, mis tagab väga hea toidulaua ka neile lastele, kes rinnapiima ühel või teisel põhjusel ei saa. Rinnapiim üksi ei tee mitte kellestki tervet ega haiget, emaga lähedast ega emast kauget inimest. Mulle väga istub USA liikumine „fed is best“, mille järgi hoole ja armastusega toidetud laps on kõige paremini toidetud laps. Rind ja pudel on lihtsalt vahendid.

Liis (28)

Räägi kaasa emmede jutustamiskohas Pere ja Kodu Facebookis

Jaga
Kommentaarid